2 ilusat aastat Kregleni tallis

Egle ei tahtnud, et ma peaks tänukõnet ja ma tegelikult ei tahtnud ise ka seda tallis teha, sest siis me nutame kõik (mina töinaks), aga kuna ma tahan ikkagi, et te teaksite, et ma ei läinud üldse kerge südamega ära, siis ma pean ikkagi kirjutama midagi.

Kregleni talli tulles ma olin täiesti mõttetu tüüp, kes oli omale hobuse ostnud, ta kuidagimoodi teiste abiga sadulasse saanud ja lasin traavi ja galoppi ringi peal ja olin päris õnnelik, et mul oma hobune on. Aga siis hakkasin Egle soovitusel käima Jussi trennis ja hakkasin aru saama, et ma kohe üldse ei oska mitte midagi. Aga aega-mööda hakkas väike areng toimuma. Siis hakkasin hüppama, kuigi ma ise ei olnud sellest algul üldse huvitatud, aga kuna Sille ja Egle mind julgustasid, siis see hakkas mulle lausa meeldima.

Sille on mulle andnud nii palju häid hüppetrenne, isegi laenas mulle Prexu, kellega sain vähese ajaga kindlust juurde. Egle on Classicuga sõitnud, isegi võistelnud, et mul natuke lihtsam oleks ja et oleks mind parem õpetada.

Teie kaks olete mind nii nii palju aidanud ja õpetanud, et teil ilmselt pole õrna aimugi, kui tänulik ma olen selle eest. Teiega koos tegin ma oma esimesed võistlused, te olete mind kogu aeg juhendanud ja abiks olnud, tänu teile olen ma nii heade treenerite käe alla saanud ja nii nii nii palju targemaks saanud. Aitäh!

Huvitav seeria "Kuidas Classic üle tünnide sai"

Sellele kõigele mõeldes tundus täitsa rumal mõte ära minna, aga mul on nii väga vaja praegu mingit muutust, sest hetkel on minul ja Classicul veel viimane võimalus midagi õppida ja oma taset natuke tõsta. Kes teab, kas ma viie aasta pärast üldse enam ratsutan või kas Classic on siis enam üldse sobilik treenimiseks. Hüürus on mul natuke lihtsam seda teha. Ma loodan.

Igas tallis on oma head ja vead, aga Kregleni on mu jaoks nagu kodutall. Aitäh, aitäh, aitäh, et te mind nii hästi vastu võtsite ja hoidnud olete! Aga ma pean selle ära proovima, sest muidu jääb mind see piinama ja närima, et mis oleks kui...

Ma loodan, et ma olen tagasi oodatud, kui ma leian, et mu seiklus Hüüru ei ole ikka päris õige. 

Viimane päev..

Classic tegi endale ise trenni 

Viimaseks trenniks läksime jälle Hannahiga maastikule. See oli veel mõnusam kui eelmine maastik. Vahe oli selles, et vaene Classic ei jõudnud väiksele Netule järgi. See oli niii naljakas. Algul olid mõlemad nagu väiksed jänesed, sirgelt sõitmine oli välistatud, kõikvõimalikud rohututid olid hirmsad, kivikesed olid hirmsad, jumal hoia väikse jõe eest jne. Aga kui põllule saime, oli juba kõik unustatud. Netu kappas nagu hulluke. Classic oli juba algul mitu hobusepikkust maas, ma algul lasin tal lihtsalt omas tempos joosta. Siis vahepeal tegime natsa traavi korra ja Hannah ütles, et ta viimasel sirgel laseb Netul minna. Võtsime siis galoppi ja Netu juba läks nii kiirelt, et ma mõtlesin, et ju siis Hannah mõtleski tervet seda tagasisõitu viimase sirgena, sest Classic pingutas, mis jaksas, aga ikka oli suur vahe. Ja siis tuli see päris viimane sirge ja siis nägin ainult Netu saba tolmus lehvimas. Classic ehmatas nii ära, tundsin kuidas ta pani oma viimased jõuvarud mängu, aga ta lihtsalt ei suutnud kiiremini ja meie vahele jäi väga väga suur vahe. Classicuga pole mitte kunagi sellist asja olnud, ta on alati teise kõrval või suht sabas või tõmbab ette või siis vähemalt 1 hobusepikkuse vahega, aga ta ei jää mitte kunagi maha, aga väike Netu tegi niimoodi tuule alla, et vähe pole :D Ponid no.. Sama nagu Traxik kunagi suutis sibada suure trakeeni kõrval nii et silm ka ei pilkunud. Aga Classicu kaitseks ütlen, et meie olematu trennigraafik on nii mulle kui talle mõningad (heh) kilod juurde toonud, niiet tal oligi raskem, kui Netul, kelle seljas oli õhk. :D

No on ju alles nunnukad

Siis tegime veel pikalt traavi ja pikalt sammu ja kui jõudsime talli ette, siis Classic ikka hingeldas kohutavalt. Tulin alla, jalutasin veel, pakkusin juua ja ikka hingeldas. Natuke tekkis juba mure, et läks ikka liiale see kappamine, aga mõne aja pärast taastus ja panin ta boksi puhkama ja andsin mõne ampsu heina. 

Siis harjutasime treileriga. Ta tuli kohe sisse, jäi seal sööma ja oli nagu vana kala. Mõtlesin, et what, mis juhtunud on vahepeal.. Aga siis tuli Sille tagant kinni panema ja siis läks C endast välja. Aga vähemalt oleme nii kaugel asjaga, et ta jalutab treilerisse ilma vaevata. Küll kunagi tuleb ka see aeg, kui saab toru kinni, ilma, et peaks suurt sinist labidat selja taga püsti hoidma. Ta on mul ju tubli :) 

Siis pesin ta ära. Esimest korda seisis ta pesemise ajal paigal ja ainult natuke krimpsutas nägu kui loputasin, aga arusaadav, külm vesi ju. Temasse hakkab vaikselt mõistus kogunema. Kohati juba käitub nagu täiesti normaalne hobune. Varem poleks julgenud pärast 5 päeva puhkust jälle uuesti maastikule minna, kui vahepeal on saanud paaril korral maneežis või karjamaal ainult joosta. Uskumatu.

Tahaks nüüd trennidega saada uuesti järje peale. Nüüd kus Joiki lähen, saan jälle korralikult tallis käia ja nädalavahetused on ju ka kõik vabad. Huuh! 

Asjad pakkisin ka ära. Palju tekke ja asju on vaja ära pesta. Mu auto pakiruum on täiesti pungil neist ja haisevad seal. 

Mu riidekapi sisu. Kuidas see kõik sinna ära mahtus? 

Õhtul tegime väikse grilli ka. Pidime 8 alustama aga hoopis alustasime vist mingi pool 10. Sõime kartulisalatit ja vorsti ja maasika-vahukoore-besee magustoitu ja võitlesime kihulastega. Väga väga tore oli! Aitäh teile, kes te võtsite vaevaks kohale tulla! :) 

Iga lõpp on millegi uue algus...või samm tagasi.

Ma olen allaandja. See on mu olemus. Kui mulle midagi ei meeldi, siis ma pigem lähen ära loodan, et mujal on muru rohelisem. Selline ma olen ja ma ei saa seda muuta. Kuigi elu on juba ju näidanud küll, et kevadel ongi muru alati roheline ja siis suvel kuivab ära ja muutub sama kollaseks ja koledaks nagu iga suve lõpus. Nii poeetiline eks? Aga tegelikult on nii. Vähemalt minuga. Kui teen mingi valiku, muutuse oma elus, siis tundub see valik alati algul nii roheline ja nii ilus ja tore, aga mingi aja pärast olen jälle samas kohas tagasi. Aga ma ei oska muudmoodi. Tahaksin osata. Aga ma iga kord siiski õpin oma kogemusest midagi.

Mis siis jälle, te küsite? (mitte keegi ei küsi tegelt..) Tulin No Bananasest ära. Müügiedendaja töö on minu jaoks veel natuke liiga raske. Ma arvan, et ma peaksin paar aastat kogemusi ja elutarkust koguma ja siis oleksin parem kandidaat sellele tööle. Töö ise ju tegelikult pole midagi hullu, aga ma võtan kõike väga südamesse ja isiklikult ja see teeb selle natuke keeruliseks. Pinge on väga suur ja vastutus samuti. Teadsin seda juba algul, aga ei teadnud, kas saan sellega hakkama või ei. Tundub et mitte. Muidugi müügitulemused ja numbrid on ju head, võitsin isegi ühe müügimängu ja ma ei usu, et ma olen teinud halba tööd, sest kõik olid väga üllatunud ka, kui ütlesin, et lahkun, kuid ise ei tunne ma end sealjuures hästi. Bussiga sõitmine on ka natuke õudne. Ma olen küll juba harjunud natuke, aga ikkagi on väga suur vastutus ja otsi kohta kus sa saad koguaeg. Anyway, kuna Joik ootas mind tagasi, siis tegin otsuse nende kasuks ja hurraaaa olen tagasi oma lemmiktoodete firmas 1. juunist! See on küll samm tagasi, aga ma ei usu, et see on halb samm.

No Bananas ei ole üldse halb koht, kus töötada, pead lihtsalt õige inimene selle jaoks olema! :)

Teine asi on samm edasi. Hüüru tall. Kolime sinna juba nädala lõpus! :O See ei jõua mulle kohale mitte kuidagi. Ma ei tea miks, ilmselt sest ma olen Kreglenis juba nii harjunud. Aga sellest tuleb pikem postitus natuke hiljem.

Vahepeal Classic on saanud lebo elu. Vabad päevad, väike iluhooldus, väike maastik ja jälle vabad päevad. Chillib seal tallis vaikselt. Viimane maastik oli superäge! Classic oli 4 päeva puhanud ja mõtlesin, et aargh, mida ma teen, kas lähen lebotan maastikul või jauran maneežis. Õnneks tuli Hannah ja kutsus maastikule niiet läksime siis Simba ja Classicuga põllule. See oli nii tore ja mõnus! Galopipõllul Classic kappas niiii õnnelikult ja vabalt ja ei tulnud kohe üldse tagasi. Korraks hakkas isegi hirmus, aga kuna põld on nii suur, siis ta jõudis enne ära väsida, kui hakkasime kodu poole tagasi galopitama ja siis oli ta juba end ribadeks jooksnud ja pidin lausa edasi ajama päris palju. Simba vaeseke ei viitsinud üldse joosta. Mõlemad olid kaltsakad pärast, aga Simba oli eriti kurnatud. Temale ei meeldi joosta vist niimoodi. Hannah ütleb ka, et ta lihtsalt nühib edasi teda, aga Simba ei vaevu. Tal on aega küll.

Vahepeal tegin platsil ka trenni, mis ei olnud nii tore, aga kuna praegu on see trennitamine nii lappes, siis ma ei pane talle üldse pahaks. 

Nüüd jälle mõnda aega ei saa sõita, kuigi mul selle nädala lõpuni vaba. Aga käsin täna oma nina limaskesta kõrvetamas. SEE OLI NII RÕVE. Ma hullult kartsin ja arvasin, et tegelt pole midagi karta, et pff mis see ikka ära ei ole, aga ÖKK. Kõigepealt pandi mulle vatid ninna tuimestusega, mõtlesin, oh thank god, ei ole süstlaga tuimestus..siis see arst tuli mu ninaette süstlaga, mille nõel oli mingi 10 cm pikk!! Tegi süsti, kõik valgus mulle kurku, kurk läks tuimaks, neelamisoskus kadus ära, aga kuidagi sai sellega hakkama. Siiiis teine pool, samamoodi kõik valgus kurku, aga siis enam ei saanud hakkama neelamisega ja selle peale arst ütles "oioi, nüüd tuleb veri" ja PRSHH kõik kohad purskusid verd täis mu köhatamise peale.. "Nii ei tohi," ütles arst.. JEP ma tegin seda meelega!?

Siis hakkas kõrvetama. Ühelt poolt ei tundnud midagi, teiselt poolt oli ikka natsa valus, aga talutav. Pärast toppis mulle vatid ninna ja jäin sinna ootama. Siis kui ta hakkas vatte vahetama, siis jälle paremalt poolt voolas mu nägu verd täis. Kurk oli nii tuim, et ila valgus kõik kurku, aga neelata nagu ei saanud ja FUH see oli nii rõve.. CAN'T WAIT oma mandlioppi 7. septembril. 

Nüüd istun kodus. Mul just tulid ninast ja kurgust korralikud vereklombid välja.. ma detailideni ei lasku, aga see oli mõnna :D Henry ütles, et see ongi normaalne. Et tavalise verejooksuga ka tulevad niimoodi ja pärast seda peakski veri kinni jääma. Ma neid asju ei tea, aga parem on olla küll :D 

Aga kui see kõik nüüd ei aita, siis ma olen pissed. Umbes kuu aega läheb selle haava paranemiseks ja umbes 2 nädalat võin arvestada sellega, et kui pingutan natuke, siis hakkab jälle kohe verd jooksma. Aga mul pole mitte kunagi ühtegi ninaverejooksu olnud, niiet ma arvan, et minul paraneb kiiremini.

Tahan jäätist.. Pilte ei ole mul ka, et blogi kaunistada. Keegi ei pildista mind. 

õuduskuubis

Kuidagi kiiresti on jälle läinud aeg. Mul oli üks draft, kus oli kirjas kolmest trennist.. need olid juba ammu, aga mis seal ikka, las jäävad.

Classic on alati olnud  maastikul üksi palju mugavam ja sõnakuulelikum. Otsustasin siis ühel päikselisel päeval, et lähen lasen tal kapata põllul. Üksi pole olnud nagu ohtu tavaliselt, et ta kusagile poole ära jookseks. Jõudsin siin umbes 250 m kaugusele tallist ja siis hakkas tuiamine pihta. Algul oli ta tavaline tema, et ei tahtnud minna ja pabistas ja puristas ja siis jälle mõne sammu läks. Mingil hetkel aga sattus täiesti paanikasse. Tõusis püsti mitu korda, ta vahel teeb selliseid ülikõrgeid küünlaid ja kuna ta on kordel paar korda käinud pikali ka sedasi, siis ma natuke kardan neid küünlaid tal, eriti kui ta ei arvesta minu raskusega seal seljas. Igatahes ta ei olnud nõus enam seismagi. Õnneks ta austas mind nii palju, et ta ei jooksnud minema, aga ta küljendas ühele poole vastu aeda ja teisele poole kraavi ja ühesõnaga ta oli nii endast väljas, et nägin vaeva, et saaksin ta nii palju seisma, et saaksin ohutult alla tulla.
Jalutasin siis temaga veel pool maad edasi, käekõrval oli ta täitsa okei. Mõtlesin, et kuna ta on juba natuke rahunenud, et proovin siis uuesti selga minna. Muidugi seda ta ei lasknud ja kuna on ajalugu probleemse selgaminekuga, siis ei tahtnud teda seal vägistada, sest see oleks lõppenud ilmselt sellega, et kui ma olen poolel teel sadulasse on tema poolel teel koju.
Aga ma püüan olla vähemalt sama järjekindel, kui tema, niisiis ma ei olnud nõus jalutama koju käekõrval. Helistasin Sillele, et ta tuleks hoidma Classicut, et ma selga saaks. 

Sille tuli, hoidis hobust, vaatasin, et ta polegi väga hullunud näoga ja mõtlesin, et äkki läheb hästi see selgaminek. Kahjuks, kui olin sadulasse maandunud, tõusis ta natuke püsti ja läks jälle endast välja. Ta ei teinud midagi väga hullu, nii et Sille ei saanudki õnneks jalaga pähe ja sai teda nii palju kinni hoida, et sain teise jala ka jalusesse.
Tagasiteel üritasin teda sammus hoida, aga tema tahtis traavis minna ehk siis ma sain Classicuga piaffeed proovida (nali). Aga ma arvan, et midagi sellist see seal seljas tundub, kuna ta tegi kõike väga graatsiliselt. Ratsmekontakt oli pehme, selg oli üles tõstetud ja jalad vähemalt seljast tundusid väga aktiivsed. No nje znjau, igatahes saime tervelt koju. Läksin siis maneeži, kordel jooksis kohati naljakalt, natuke nagu hoiaks ühe esijalga jälle..aga samas mingi hetk polnud midagi. Läksin selga ja natuke tundus ikka imelik, seega pikalt ei teinud midagi. 

Siis mingi päev läksin platsile. Seal oli ta täitsa tubli. Eriti pikalt ei teinud, sest see pinnas on seal natuke liiga konarlik, et mingeid erilisi harjutusi teha. Enamuse trennist keskendusin galopile, lihtsalt, et ta tuleks tagasi, läheks kerge märguande peale edasi ja oleks üleüldiselt eest pehme ja mõnus. Ja seda ta ka oli. Seal on ilmselt raske joosta ka natuke, sest nii pehme on, ta oli täitsa märg ja vässu pärast. Maneež ja plats võiksid omavahel mingid läbirääkimised teha, et nad rohkem tasakaalus oleks. Üks kipub liiga kõva olema ja teine liiga pehme. No on jonnakad. 

Ja siis oli eilne trenn, mis oli minumeelest niii mõnus. Ta oli kuidagi eriti elastne ja tubli. Ainuke asi, mis ikka väga väga vaevab, on need galopivoldid. Eile tegelt avastasin, et ma teen ise selle talle niii raskeks. Nii kui ma üritan kõik asjad läbi mõelda, mida Getter on öelnud, siis ta pöörab palju paremini. Halb on see, et maneežis on millegipärast tihti loigud, kus on üle ujutatud ja need on nii libedad. Üritan neid vältida, kuid vahel on neid igal pool ja see on keeruline. Need raskendavad Classicu keskendumist ja ma ei saa teda selles süüdistada, tal on vaja umbes 700 kg + mina püsti hoida neljal väiksel jalal. Igatahes kui ma hoian oma käed koos ja voldi ajal ei aja neid laiali (miks ma seda teen üldse?!), siis tal on palju rohkem tuge ja ei vea õlaga nii välja. Ja kui ma veel suudan mõlema säärega ka toetada ja oma puusaga suunata, siis ta keerab ju vapsje hästi. Kuigi ta ei jaksa neid eriti palju teha, mis on niii masendav, kuna me iga jumala trenn harjutame neid.
Igatahes kuna eelmine trenn olin galopile keskendunud, siis mõtlesin, et teen rohkem traaviharjutusi. Ja pärast soojendust oli see nii tore, et minus oli üks pool, kes tahtis ära lõpetada, sest ta on ju nii tubli ja teine pool, kes tahtis edasi teha, sest ta on ju nii tubli.

Oh õudust, need olid ikka ammu, sest ma isegi ei mäleta vahepealseid trenne eriti. Kuna käin nüüd tööl, siis on üldse trennid väga tagaplaanile jäänud.

Pärast seda maastikutrippi tundus mulle ikkagi vahepeal, et Classicul on käiguvahe. Keegi kõrvalt midagi ei näinud, aga seljas oli täiesti selline tunne, et vahepeal ta ei taha korralikult astuda. Kordel jooksis ka naljakalt, astus esijalgadega nagu kaba serva peale või kuidagi imelikult tippis. Ma arvasin, et äkki kujutan ette, kui keegi teine ei näe, aga siiski jätsin talle 5 puhkepäeva, millest kolm olin niikuinii tööl. Tundus, et läks paremaks.

Trennid on ikka kuidagi nii harvad, arvasin, et töö ei jää nii palju ette, kui ta tegelt jääb. Öh... Pole ikka üldse minu teema see tööl käimine, eriti sellisel tööl. Töökaaslased on toredad, aga kõik muu ei ole nii tore. Mis seal ikka, varsti saab läbi. Kuigi nüüdseks ma juba täiesti vihkan oma tööbussi. Kes tuli selle peale, et 6 m pikkune ja 2 m laiune kaubik peaks olema B-kategooria auto?

Classic käitub vähemalt ilusti. Talle vist meeldib, et ei tee nii tihti trenni. Eks jonnib ikka natuke, aga põhimõtteliselt on ikkagi kõik trennid meeldivad. Käisin ükspäev maastikul uuesti. Seekord käitus täiesti ilusti. Natuke ikka vahtis ringi, aga see normaalne. Tegime isegi kodu poole galoppi, sammud olid küll kaks korda pikemad, aga ta polnud seda nägugi, et tahaks ära tõmmata kusagile.
Mingi päev Egle filmis mind ja siis tekkis küll masendus. Vahepeal juba tekib tunne, et äkki ei olegi kõrvalt nii kole, aga kõik mu lootused purunesid.

Joogaga seljamurede vastu

Tahaksin kirjutada, kuidas selle viimase nädalaga, kui olen joogat teinud, olen aru saanud, et oohooo, mu selg ei valutagi enam! 

Kahjuks mitte. 

Mõtlesin, et kirjutan sellest, sest äkki keegi veel võtab selle väljakutse ja teeb samu vigu, mis mina JA äkki juhtub seda lugema. Lisaks kuna ma ei taha kellelegi vinguda otse näkku, kuna mulle ei meeldi, mis näoga mind alati vaadatakse, kui ma julgen öelda, et mu selg valutab, siis see on nagu koht kus saan avalikult vinguda, ilma et peaksin nägema neid issand-sa-oled-nii-hale-ja-mõtled-kõik-välja-mul-on-palju-raskem pilke.

Anyhow, ma alustasin hoogsalt, sattusin kohe megavaimustusse ja tahtsin kõike nii hästi teha, kui võimeline olen ja noo juba varsti tundsin, kuidas mu keha paindub rohkem ja saan juba samu asendeid, kui videos ja seda nii vähese ajaga! Ma ignoreerisin kõiki väikseid märke, mida mu seljake mulle üritas anda ja kuuendal päeval ma olin täiesti eufoorias, sest nii hästi läks! Seda siis ühe harjutuse pärast, mis algul oli niiii valus ja raske ja kuuendal päeval ma sain sama asendi mis videos.

See oli siis selline, et istud maas, jalad sirged ja pead kätega taldadest kinni võtma ja keha ette painutama samal ajal lõuga rinnale vajutades. Esimesel päeval suutsin vaevu põlvedest kaugemale oma käsi sirutada, rääkimata sellest, et üritades pead allapoole lasta ja lõuaga rinda puudutada, tundsin terve selgroo ulatuses sellist põletavat aga kohati mõnusat valu, sest nii kinni oli kõik. 

Kuuendal päeval siis sain juba rahulikult kätega taldadest kinni ja lõua rinnale ja keha täpselt nii alla nagu Adrienel videos. Megalahe tunne oli muide! 

ma nii palju muidugi ei saanud, aga close enough!

Mõtlesin, et see selg ju peabki valutama, sest ma ju treenin oma haigeid lihaseid ja see on äkki tervenemise valu. Tavaliselt on see, et mul ei valuta pidevalt vaid lihtsalt teatud liigutusi tehes nagu püsti tõusmine, istumine, vasakule jalale toetumine, kummardmine jms. Ja see valu on siis selline alates nagu lüües küünarnuki täpselt õigesse kohta hästi tugevalt ära ja kuni korda tuhat selline valu ja hästi järsku. Ja nagu kiropraktik mulle ütles, siis see valu tuleb põletikus lihastest, mis tõmbuvad väga pingesse ja võivad üksteise vahele jätta närve, mis siis väga haiget teevad.  Anyhow, siis vaikselt nagu avastasin, et selline väike närvikõdi on nagu pidevalt. Mõtlesin, et naah, mis seal ikka. 

7. päev

Alustasin väga reipalt jälle. Sirutasin ja venitasin ja tegin kõike nii entusiastlikult kaasa. See oli juba natuke kiiremas tempos, kogu keha jooga ja isegi võttis natuke higi lahti. Ja mingi hetk tuli võtta downward facing dog (ma ei julge eestikeelseid poose kirjutada, sest ma ei tea, kas need on otsetõlkes ja ma ei viitsi praegu uurida ka) ja siis käis mingi klõps läbi ja sinna ma jäin. Ma ei saanud enam liigutada, sest ükskõik kuhu poole üritasin liikuda käis uuesti valu läbi ja see oli nii tugev, et ma ei suutnud sellest üle olla, et kiirelt ennast alla lasta. See võis tegelikult üsna koomiline välja näha: mina keset elutoa põrandat tagumik upakil, kusagile poole ei liigu. See võttis mul pisara lahti muidugi kohe, väike piripill nagu ma olen ja vaikselt ennast ühele ja teisele poole kõigutades sain läbi valude ennast põlvili ja edasi lapsepoosi. Umbes 20 minutit tegin teokiirusel väikseid lõdvestusharjutusi kuni sain oma tavalisse olekusse. 

Võis umbes midagi sellist välja näha.. 

Ütleme nii, et see oli väga hirmutav. Ja ma ei kirjuta seda selleks, et kahju oleks kellelgi, absoluutselt mitte. Ma arvan, et paljudel on selliseid hetki olnud, kus lihtsalt ei saagi ennast püsti vms. Aga see on pigem illustratsiooniks, mis juhtuda võib, kui niigi on väiksed hädad ja siis ei järgi juhiseid.

Adriene i g a s videos räägib, et kuula oma keha ja tee täpselt nii palju, kui su keha lubab. Kui tunned kuskil pinget, tõmba tagasi, tee pause vms. Ta annab alati videos mitu varianti raskematele poosidele, et vali milline tundub kõige parem,
ä r a  p i n g u t a  ü l e! 

Nii lihtsad väiksed asjad, millest peab kinni pidama. Mina, nagu ma enne ütlesin, üritasin kõigest väest täpselt sama palju painduda, sama kaua hoida poose, teha kõike täpselt nagu Adriene, sest sedasi on ju õige jooga nagu tema teeb. 

Muidugi pärast seda intsidenti pidin ju minema veel trenni, sest mul oli Getteriga kokku lepitud ja nõme oleks ära öelda jälle. Trennis otseselt tunda ei andnud, täisistakus traavis võib-olla hetkeks, aga üldiselt oli okei. Pärast trenni muidugi oli vasakule jalale raske toetuda, aga see pole ka ebatavaline. Siis pidin muidugi veel Classicu jalgu üles tõstma ja venitama, mis on teatavasti päris rasked, eriti kuna temal endal ei ole erilist huvi neid üleval hoida.  

Õhtul oli ka nagu ok, kuni diivanile vajusin ja sealt hakkas valutamine pihta jälle ja terve nädalavahetuse olin 94-aastane reumahaige. Kõik liigutused tuleb teha läbimõeldult, kõik asendid tuleb enne läbi mõelda, et kas pärast sealt saab normaalselt püsti  jne. 

OLEN IKKA ÜKS VINGATS.. ma tean. 

Igatahees, ma ei anna veel alla! Nädalavahetuse küll puhkasin, aga täna võtsin selle jooga ette uuesti. Seekord kõigepealt tegin Adriene video alaseljavalude jooga ja siis võtsin uuesti 7. päeva video ja tegin täpselt enda kiirusel, vahepeal oli pisut jälle kahtlane, panin pausile ja tegin väikese venituse vahele ja niimoodi terve aja oma keha kuulates ja jälgides lõpetasin selle edukalt! 

Nii et minu sõnum täna on see, et ärgem tehkem oma kehale liiga! Ükskõik, mis see ka ei oleks, mida sa saavutada tahad, siis see ei loe, kui sa ei saa 35aastasena enam üldse liigutada ja kui sa ei saa oma lapsi korralikult süles hoida tulevikus, sest selg on nii haige. 

Ja palun ärgem judgigem inimesi, kui nad ütlevad, et nad ei saa midagi teha, sest neil on valus. Ma olen kindel, et iga teine on tundnud kohtumõistmist, et omg sa jälle ei tee trenni, raudselt lihtsalt ei viitsi! 

Find what feels good!

wat r u duing man..

Vahel ma naeran inimeste kirjaoskamatuse üle, aga vahel tahaks nutta. ÜLTSE ei oskata kirjutata. See pole nali, need on päriselu näited. Ma ei räägi sellest, et kuskil kellelgi on koma puudu või mingi näpukas või lihtsalt kõnekeelne kirjutis nagu mu enda blogigi. Aga tõesti vahel on tunne, et pool Eestit pole kunagi eesti keele tunnis käinud. Mis meie keelest sedasi saab?

ma ei leidnud eestikeelseid pilte :(

 Hakkasin vaatama facebooki, et kui tihti siis näeb selliseid jaburaid asju. Sattusin gruppi Ostan ja müün.......appi.

Nt Pärnus saab ka kohe olemas kaupa katsumas/proovimas käija ! 

Siis muidugi need inglise keele professorid. "my and horse"..........

Veel kibestunud vanainimese juttu.. Sõitsin bussiga koju ja mul ei olnud võimalik mitte pealt kuulda kahe ilmselt üheksanda klassi poisi juttu. See kõlas umbes järgmiselt: "Käisin seal krdi katsetel nah, hea, et edasi ei saanud nah, muidu oleks veel õppima pidanud hakkama. Praegu hea nah, käin magan tunnis ja s*ttagi ei pea tegema. Tra nah." Siis teine selle peale: "Ongi nah, kellele seda haridust tänapäeval enam vaja on tra. Lähed mingi jorsi juurde tööle nah, päris tahangi nii krt. Ma ei taha oma aega ülikoolis raista p*tsi küll, mõttettuuuuu nah. Tänapäeval pole enam haridust vaja. LOOOVUS, ma ütlen, see on tase nah. Ma lähen krt thk-sse, õpin autoremonti tra. Mul sõber pani firma püsti nah, ise ainult joob ja magab. Firmajuht peab ju ainult pabereid korda tegema ja siis saab jooma tagasi minna nah, see on elu krt."  Teine siis sattus ka vaimustusse: "Jaaaah tra küll, mõni päev ei viitsiks üldse tööle minna p*tsi teeks triipu üldse nah.."

 See jätkus terve mu bussisõidu aja. Ma isegi ei taha kommenteerida seda, aga ma tunnen ennast nii kohutavalt vanana..

Siis ma käisin veel migratsiooniametis endale ID-kaarti tegemas. Mu eelmine sai 18. märts 2014 läbi. Ma olen aasta aega suutnud ilma ID-kaardita olla. Uskumatu ju? Neil on kindlasti mingi süsteem seal kaameras, et kõik inimesed nagu trollid jääks pildil. Why, oh why? Kardan lausa seda kaarti kätte saada. 

Trennidest nii palju, et Classicu longe ei kestnudki kaua, järelikult väänas välja. Igaks juhuks siiski esmaspäeval veel kordetasin ja ta oli supertubli! Kolmapäeval tegin sellise teistsuguse trenni talle, et natuke soojendust ja siis galopilatte. Teiste hüppetrennist oli päris pikk rida lattidega ja tõstsin takistused maha ja tegin niisama latte. Ta oli nii õnnelik. Näha kohe, et talle meeldib midagi teistmoodi teha. Väga tubli oli jällegi!

Neljapäeval oli ta pisut kange. Ei tahtnud kuidagi traavis lõdvestada, galopp oli nii suur ja laiali ja ta ei olnud nõus eriti kokku tulema. Takistused olid ka ikka maneežis ja sattusin just ühe noore hobuse trenni ajale, niiet oli pisut raske keskenduda ka, sest meie manööverdamine on natuke parem, kui pisikese beebi oma, seega pidin palju teist hobust jälgima, et mitte ette jääda. 

Reedel oli Getteri trenn. Algul passis ringi, ei tahtnud kuidagi alluda ja närvitses. Aga siis käis kuidagi mingi klõps tal peast läbi, nagu tal ikka need klõpsud käivad ühele või teisele poole, ja siis oli jälle supertubli. Mingid hetked on traav juba nii mõnus ja nagu G ütleb svingiv, nii et täisistakut on superhea teha. Muidugi see kestab umbes 10 sekundit, kuni mõni tuvi liiga kõvasti oma tiibu raputab või keegi liiga kõvasti autoga mööda sõidab ja ta ennast krampi tõmbab, aga eks need hetked aina pikenevad ja ta lõdvestab uuesti palju kiiremini, kui vanasti. 

Põhilised harjutused olid sääre eest astumised, keskmise ja  koondatud traavi üritused, kontragalopp ja keskmine galopp. 

Natuke nõme on see, et ta kohati tahab õlaga nii välja joosta ja väga raske on teha temaga ilusaid ümmargusi galopivolte ja ka traavis vahel otsustab minna vastassuunas. Ei tea, millal ta aru saab, et tal oleks palju lihtsam alati koostööd teha, harjutused lõpevad ju niimoodi kiiremini ära. Ja huvitav millal mina saan sinna maale, et suudaksin talle alati konkreetseid ja õigeid märguandeid anda, et ta ei tunneks segadust ja vajadust ära joosta.  

Pean seda endale koguaeg meelde tuletama

Day 3

Trennid on läinud täitsa normaalseks. Classic muutub aina ümmargusemaks ja mõnusamaks, vahel on isegi korraks tunne, et tahab koostööd teha ja naudib. Viimasel ajal on ehmatamised ka vähemaks jäänud, aga see võib-olla on lihtsalt mingi periood, kus ta on rahulikum. 

Tahaksin rõhutada, kui oluline on hobusele vaheldust pakkuda. Olen nii pikalt lihtsalt maneežitrenne teinud ja see mõjub nii mulle kui hobusele nüristavalt. Mingi aeg käisime maastikul, ta oli seal ka vist üsna rahul. Nii rahul, kui Classic oma loomuses olla suudab, päris lõdvaks ta ei suuda lasta. Aga erilist muutust tundsin viimases kahes trennis, kus tegime kavalettidega harjutusi. Neljap tegin üksi ja reedel koos Getteriga ja Classic oli niii rõõmus ja hoopis teistsugune, kui muidu trennis. Ma olen ilmselgelt liiga igavaid trenne teinud tema jaoks. Võtan õppust ja üritan vähemalt korra nädalas talle midagi teistsugust pakkuda, kui vähegi võimalik on. Kahjuks muidugi reedel Getteri trennis hakkas Classic järsku ja täiesti tühjast kohast lonkama. Sõitsin ringi peal traavi, pidin õlad sees ringi väiksemaks sõitma ja järsku parem esimene (sisemine tol hetkel) jalg nagu kadus alt ära ja poisike hakkas väga tugevalt lonkama. Tulin alla, kabjad olid puhtad, joostes ikka lonkas natuke. Mõtlesime, et kõnnin natuke aega seljas sammu ja vaatame edasi. Sammus oli okei, tegime mingeid harjutusi natuke aega ja siis võtsin uuesti traavi. Vasakule ei näidanud midagi, aga paremale ikka oli väga hästi tunda, mitte muidugi nii tugevalt, kui alguses, aga ikkagi väike longe oli olemas ja trenn jäi katki. Vaene pisike! Loodan, et täna on juba parem.

Selline kaunis poiss.

Väike pediküür

Kõige lahedam zooloog, Aleksei Turovski isiklikult

Aga enne seda, neljapäeval, proovisin kuidas siis minu tasakaalu ja lihastega lood on. Arvasin, et ma ei suuda näiteks ilma jalusteta üldse kergendada, sest noh, paksud ei jaksagi midagi teha. Otsustasin siis end proovile panna ja mõtlesin, et teen nii kaua kui jaksan ja siis veel mõne ringi. 8. ringi peal hakkas juba kerge igavus tekkima ja mõtlesin, et teen 10 ringi täis ja siis lõpetan ära. WHAT?! Kuidas ma mäletasin, et see nii raske on? Ma olin väga väga üllatunud, et see pole üldse keeruline. Muidugi jalalihased natuke andsid tunda, aga mitte midagi sellist, mida ma arvasin. Olin õnnelik, et sain endale tõestada, et ma pole nii hädine, kui arvasin. Hädine olen ikka, aga vähemalt liigun sinna suunas, et olla väheke tublim. 

Sellest ka minu pealkiri, võtsin endale challenge'i: 30 päeva joogat. Esiteks jooga on teada-tuntud ravitrenn seljavaludele ja teiseks mulle lihtsalt nii meeldib jooga, aga kuidagi on olnud pidevalt mingid vabandused miks mitte seda matti maha panna ja teha natuke enda kehale ja vaimule head. Niisiis võtsin selle väikse eesmärgi ja sellega aitab mind Yoga with Adriene. Ta on imeline inimene ja superlahe joogatreener, kelle videod on lihtsalt nii mõnusad ja head. Tema youtube'i kanalil ongi 30 days of yoga videod, igaks päevaks üks. Need on 15-40 minutilised videod, mis on iga päev erineva olemuse ja pikkusega. Nii mõnusad! Iga video lõpus ootan juba järgmist päeva! Tal on muidugi ka teisi videosid VÄGA palju, pikemaid ja raskemaid ja lühemaid ja kergemaid ja algajatele ja oskajatele jne jne. Ta on lahe! Soovitan soojalt!

Mina olen siis kolmanda päeva juures ja juba tunnen ennast paremini! Ausalt, just selja suhtes, ma ju niikuinii pean tegelikult võimlema ja olen selle unarusse jätnud, aga see jooga kuidagi on mõnusam. Ta ei ole selline meeletu trenn, et higistan riided märjaks ja kaotan trenniga kolm kilo, aga ikkagi treenib lihaseid tuntavalt, parandab tasakaalu ja muidugi painduvust! Kolmandal päeval JUBA saan jalad harjutustes sirgemaks ja kaugemale jms. Olen hetkel väga vaimustuses!