õuduskuubis

Kuidagi kiiresti on jälle läinud aeg. Mul oli üks draft, kus oli kirjas kolmest trennist.. need olid juba ammu, aga mis seal ikka, las jäävad.

Classic on alati olnud  maastikul üksi palju mugavam ja sõnakuulelikum. Otsustasin siis ühel päikselisel päeval, et lähen lasen tal kapata põllul. Üksi pole olnud nagu ohtu tavaliselt, et ta kusagile poole ära jookseks. Jõudsin siin umbes 250 m kaugusele tallist ja siis hakkas tuiamine pihta. Algul oli ta tavaline tema, et ei tahtnud minna ja pabistas ja puristas ja siis jälle mõne sammu läks. Mingil hetkel aga sattus täiesti paanikasse. Tõusis püsti mitu korda, ta vahel teeb selliseid ülikõrgeid küünlaid ja kuna ta on kordel paar korda käinud pikali ka sedasi, siis ma natuke kardan neid küünlaid tal, eriti kui ta ei arvesta minu raskusega seal seljas. Igatahes ta ei olnud nõus enam seismagi. Õnneks ta austas mind nii palju, et ta ei jooksnud minema, aga ta küljendas ühele poole vastu aeda ja teisele poole kraavi ja ühesõnaga ta oli nii endast väljas, et nägin vaeva, et saaksin ta nii palju seisma, et saaksin ohutult alla tulla.
Jalutasin siis temaga veel pool maad edasi, käekõrval oli ta täitsa okei. Mõtlesin, et kuna ta on juba natuke rahunenud, et proovin siis uuesti selga minna. Muidugi seda ta ei lasknud ja kuna on ajalugu probleemse selgaminekuga, siis ei tahtnud teda seal vägistada, sest see oleks lõppenud ilmselt sellega, et kui ma olen poolel teel sadulasse on tema poolel teel koju.
Aga ma püüan olla vähemalt sama järjekindel, kui tema, niisiis ma ei olnud nõus jalutama koju käekõrval. Helistasin Sillele, et ta tuleks hoidma Classicut, et ma selga saaks. 

Sille tuli, hoidis hobust, vaatasin, et ta polegi väga hullunud näoga ja mõtlesin, et äkki läheb hästi see selgaminek. Kahjuks, kui olin sadulasse maandunud, tõusis ta natuke püsti ja läks jälle endast välja. Ta ei teinud midagi väga hullu, nii et Sille ei saanudki õnneks jalaga pähe ja sai teda nii palju kinni hoida, et sain teise jala ka jalusesse.
Tagasiteel üritasin teda sammus hoida, aga tema tahtis traavis minna ehk siis ma sain Classicuga piaffeed proovida (nali). Aga ma arvan, et midagi sellist see seal seljas tundub, kuna ta tegi kõike väga graatsiliselt. Ratsmekontakt oli pehme, selg oli üles tõstetud ja jalad vähemalt seljast tundusid väga aktiivsed. No nje znjau, igatahes saime tervelt koju. Läksin siis maneeži, kordel jooksis kohati naljakalt, natuke nagu hoiaks ühe esijalga jälle..aga samas mingi hetk polnud midagi. Läksin selga ja natuke tundus ikka imelik, seega pikalt ei teinud midagi. 

Siis mingi päev läksin platsile. Seal oli ta täitsa tubli. Eriti pikalt ei teinud, sest see pinnas on seal natuke liiga konarlik, et mingeid erilisi harjutusi teha. Enamuse trennist keskendusin galopile, lihtsalt, et ta tuleks tagasi, läheks kerge märguande peale edasi ja oleks üleüldiselt eest pehme ja mõnus. Ja seda ta ka oli. Seal on ilmselt raske joosta ka natuke, sest nii pehme on, ta oli täitsa märg ja vässu pärast. Maneež ja plats võiksid omavahel mingid läbirääkimised teha, et nad rohkem tasakaalus oleks. Üks kipub liiga kõva olema ja teine liiga pehme. No on jonnakad. 

Ja siis oli eilne trenn, mis oli minumeelest niii mõnus. Ta oli kuidagi eriti elastne ja tubli. Ainuke asi, mis ikka väga väga vaevab, on need galopivoldid. Eile tegelt avastasin, et ma teen ise selle talle niii raskeks. Nii kui ma üritan kõik asjad läbi mõelda, mida Getter on öelnud, siis ta pöörab palju paremini. Halb on see, et maneežis on millegipärast tihti loigud, kus on üle ujutatud ja need on nii libedad. Üritan neid vältida, kuid vahel on neid igal pool ja see on keeruline. Need raskendavad Classicu keskendumist ja ma ei saa teda selles süüdistada, tal on vaja umbes 700 kg + mina püsti hoida neljal väiksel jalal. Igatahes kui ma hoian oma käed koos ja voldi ajal ei aja neid laiali (miks ma seda teen üldse?!), siis tal on palju rohkem tuge ja ei vea õlaga nii välja. Ja kui ma veel suudan mõlema säärega ka toetada ja oma puusaga suunata, siis ta keerab ju vapsje hästi. Kuigi ta ei jaksa neid eriti palju teha, mis on niii masendav, kuna me iga jumala trenn harjutame neid.
Igatahes kuna eelmine trenn olin galopile keskendunud, siis mõtlesin, et teen rohkem traaviharjutusi. Ja pärast soojendust oli see nii tore, et minus oli üks pool, kes tahtis ära lõpetada, sest ta on ju nii tubli ja teine pool, kes tahtis edasi teha, sest ta on ju nii tubli.

Oh õudust, need olid ikka ammu, sest ma isegi ei mäleta vahepealseid trenne eriti. Kuna käin nüüd tööl, siis on üldse trennid väga tagaplaanile jäänud.

Pärast seda maastikutrippi tundus mulle ikkagi vahepeal, et Classicul on käiguvahe. Keegi kõrvalt midagi ei näinud, aga seljas oli täiesti selline tunne, et vahepeal ta ei taha korralikult astuda. Kordel jooksis ka naljakalt, astus esijalgadega nagu kaba serva peale või kuidagi imelikult tippis. Ma arvasin, et äkki kujutan ette, kui keegi teine ei näe, aga siiski jätsin talle 5 puhkepäeva, millest kolm olin niikuinii tööl. Tundus, et läks paremaks.

Trennid on ikka kuidagi nii harvad, arvasin, et töö ei jää nii palju ette, kui ta tegelt jääb. Öh... Pole ikka üldse minu teema see tööl käimine, eriti sellisel tööl. Töökaaslased on toredad, aga kõik muu ei ole nii tore. Mis seal ikka, varsti saab läbi. Kuigi nüüdseks ma juba täiesti vihkan oma tööbussi. Kes tuli selle peale, et 6 m pikkune ja 2 m laiune kaubik peaks olema B-kategooria auto?

Classic käitub vähemalt ilusti. Talle vist meeldib, et ei tee nii tihti trenni. Eks jonnib ikka natuke, aga põhimõtteliselt on ikkagi kõik trennid meeldivad. Käisin ükspäev maastikul uuesti. Seekord käitus täiesti ilusti. Natuke ikka vahtis ringi, aga see normaalne. Tegime isegi kodu poole galoppi, sammud olid küll kaks korda pikemad, aga ta polnud seda nägugi, et tahaks ära tõmmata kusagile.
Mingi päev Egle filmis mind ja siis tekkis küll masendus. Vahepeal juba tekib tunne, et äkki ei olegi kõrvalt nii kole, aga kõik mu lootused purunesid.