Viimane päev..

Classic tegi endale ise trenni 

Viimaseks trenniks läksime jälle Hannahiga maastikule. See oli veel mõnusam kui eelmine maastik. Vahe oli selles, et vaene Classic ei jõudnud väiksele Netule järgi. See oli niii naljakas. Algul olid mõlemad nagu väiksed jänesed, sirgelt sõitmine oli välistatud, kõikvõimalikud rohututid olid hirmsad, kivikesed olid hirmsad, jumal hoia väikse jõe eest jne. Aga kui põllule saime, oli juba kõik unustatud. Netu kappas nagu hulluke. Classic oli juba algul mitu hobusepikkust maas, ma algul lasin tal lihtsalt omas tempos joosta. Siis vahepeal tegime natsa traavi korra ja Hannah ütles, et ta viimasel sirgel laseb Netul minna. Võtsime siis galoppi ja Netu juba läks nii kiirelt, et ma mõtlesin, et ju siis Hannah mõtleski tervet seda tagasisõitu viimase sirgena, sest Classic pingutas, mis jaksas, aga ikka oli suur vahe. Ja siis tuli see päris viimane sirge ja siis nägin ainult Netu saba tolmus lehvimas. Classic ehmatas nii ära, tundsin kuidas ta pani oma viimased jõuvarud mängu, aga ta lihtsalt ei suutnud kiiremini ja meie vahele jäi väga väga suur vahe. Classicuga pole mitte kunagi sellist asja olnud, ta on alati teise kõrval või suht sabas või tõmbab ette või siis vähemalt 1 hobusepikkuse vahega, aga ta ei jää mitte kunagi maha, aga väike Netu tegi niimoodi tuule alla, et vähe pole :D Ponid no.. Sama nagu Traxik kunagi suutis sibada suure trakeeni kõrval nii et silm ka ei pilkunud. Aga Classicu kaitseks ütlen, et meie olematu trennigraafik on nii mulle kui talle mõningad (heh) kilod juurde toonud, niiet tal oligi raskem, kui Netul, kelle seljas oli õhk. :D

No on ju alles nunnukad

Siis tegime veel pikalt traavi ja pikalt sammu ja kui jõudsime talli ette, siis Classic ikka hingeldas kohutavalt. Tulin alla, jalutasin veel, pakkusin juua ja ikka hingeldas. Natuke tekkis juba mure, et läks ikka liiale see kappamine, aga mõne aja pärast taastus ja panin ta boksi puhkama ja andsin mõne ampsu heina. 

Siis harjutasime treileriga. Ta tuli kohe sisse, jäi seal sööma ja oli nagu vana kala. Mõtlesin, et what, mis juhtunud on vahepeal.. Aga siis tuli Sille tagant kinni panema ja siis läks C endast välja. Aga vähemalt oleme nii kaugel asjaga, et ta jalutab treilerisse ilma vaevata. Küll kunagi tuleb ka see aeg, kui saab toru kinni, ilma, et peaks suurt sinist labidat selja taga püsti hoidma. Ta on mul ju tubli :) 

Siis pesin ta ära. Esimest korda seisis ta pesemise ajal paigal ja ainult natuke krimpsutas nägu kui loputasin, aga arusaadav, külm vesi ju. Temasse hakkab vaikselt mõistus kogunema. Kohati juba käitub nagu täiesti normaalne hobune. Varem poleks julgenud pärast 5 päeva puhkust jälle uuesti maastikule minna, kui vahepeal on saanud paaril korral maneežis või karjamaal ainult joosta. Uskumatu.

Tahaks nüüd trennidega saada uuesti järje peale. Nüüd kus Joiki lähen, saan jälle korralikult tallis käia ja nädalavahetused on ju ka kõik vabad. Huuh! 

Asjad pakkisin ka ära. Palju tekke ja asju on vaja ära pesta. Mu auto pakiruum on täiesti pungil neist ja haisevad seal. 

Mu riidekapi sisu. Kuidas see kõik sinna ära mahtus? 

Õhtul tegime väikse grilli ka. Pidime 8 alustama aga hoopis alustasime vist mingi pool 10. Sõime kartulisalatit ja vorsti ja maasika-vahukoore-besee magustoitu ja võitlesime kihulastega. Väga väga tore oli! Aitäh teile, kes te võtsite vaevaks kohale tulla! :)