Cambridge

Eelmine reede, ehk 13. reede asusime Inglismaa poole teele. Natuke ikka kartsin seda lendu, sest viimane kord, kui lennukiga lendasin, tahtsin aknast alla hüpata, kuna edasi-tagasi mõlemal lennul olid kõrvad niii lukus ja niii valusad, et ma mõtlesin, et mu piinadele ei tulegi lõppu. Lisaks olid mu kõrvad pärast veel nädal aega väga-väga hellad. Seekord aga tegin eeltööd ning leidsin ühe sukelduja targad sõnad, et tuleks hetk enne õhku tõusmist hakata tegema iga kolme minuti tagant ninapuhumist. St siis, et hoiad nina ja suud kinni ja puhud. See pidavat tõstma sisekõrva rõhku. Mõtlesin küll, et tore, et selle vastu tõesti polegi erilist abi, lihtsalt puhu, jepp, kindlasti aitab. Aga võta kinni, mul esimene lend polnud mitte midagi. Eks muidugi natuke on tunda, et rõhk muutub ja kõrvad undavad aga mitte mingit valu polnud. Algul muidugi toppisin põsed nätsu ka täis, aga hiljem polnud sedagi vaja. Tagasilennul oli üks hetk, kus ma mõtlesin, et täiesti lõpp, jälle. Selline tunne nagu kõrv kohe, kohe plahvatab ja sul ei ole mitte midagi muud teha kui lihtsalt olla hästi vaikselt, sest igasugune liigutamine teeb valu kahekordseks. Ma lausa kuulsin oma kõrvas sellist rakkude kriginat, ausalt..ja siis käis psssssssss ja mu kõrv sai vabaks. Pärast seda tegin oma harjutust edasi ja kõik läks hästi. Ilmselt juhtus mu kõrvaga see lugu, kuna jäin magama ja umbes tund aega ei teinud harjutust, kohe andis tunda.

Elasime Henry õe juures Cambridge'is. Reisil olid kaasas veel ka H ema ja isa. Käisime palju linnas ringi, jalutasime kurikuulsa ülikooli hoovis ja vanalinnas. Jõin õlut selle reisi peal ilmselt sama palju kui ma terve elu peale kokku olen joonud, st siis umbes 2 pinti kokku, sest ma igast õllest suutsin umbes veerand ära juua. Seal on hea see, et õlled on ale'id ehk gaasita ja need olid parema maitsega kui meie õlled, siidrid aga olid päris rõvedad, sellised eriti hapud ja eriti kuivad. Sain natuke šopata ka, nii et igati rahuldav reis.

Ühel päeval käisime Londonis ka, seltskond oli selline, kes tahtis pigem kuskil istuda ja õlut juua, seega me eriti palju linna ei näinudki. Küll aga käisime Natural History muuseumis, mis oli päris suur ja vahva, käisime Chinatownis ühes supermaitsvas söögikohas ja mõned suuremad vaatamisväärsused jalutasime läbi.

Classic puhkas terve selle aja. Ta üleüldse on väga kerges treeningus olnud. Tegelikult ei saa seda isegi treeninguks nimetada. Mul on motivatsioon olematu. Vahepeal mul nagu tekib mingi tunne, et oh, hakkaks nüüd korralikuks, aga siis ma mõtlen oma eriti pekkis kooliasjadele ja mul kaob igasugune tuju üleüldse midagi teha. Ja Hüürus on see halb asi, et mul ei ole kedagi, kes mind utsitaks või keda huvitaks, kas ma käin tallis või mitte. Muidu ikka sain Eglelt sugeda, kui hakkasin laisaks muutuma, aga praegu keegi ei tea isegi kas ma käin tallis või mitte, sest ega ma ise ka eriti kedagi seal ei näe. Lisaks ma kardan koguaeg, et kui ma rohkem trenni teen, siis ta hakkab niikuinii lonkama, ehk mis point sellel on. Kuigi tegelikult ma tean, et see ei pruugi ju nii olla. Aga ma andsin Classicule reedel lubaduse, et hakkan nüüd tema juures kohusetundlikumalt käima ja hakkame trenni tegema, sest tõtt-öelda hakkan juba vaikselt ülekaaluliseks muutuma. Rõve.

mõmmik

40 kg porgandeid.. nomnomnom

Loodetavasti järgmise postituse ajaks olen juba rohkem trenni teinud..

Esimene positiivne nädal

Kirjutan esimest korda telefonis blogipostitust. Kui väga palju kirjavigu on, siis zorri. 

Môtlesin, et kuna nädal aega on möödas sellest, kui esimest korda Classicule selga läksin ja midagi pole veel juhtunud, siis see väärib postitust. 

Nimelt eelmine pühapäev läksin Classicule väriseva südamega selga. Eelnevalt olin teda pool tundi käekôrval jalutanud ja lasin paar ringi kordel traavi. Kõik läks hästi! Jalutasin ainult paar ringi, aga ikkagi. 

Siis jätsin talle mõne puhkepäeva, et juhul kui ta jalake selle väikese koormuse peale tunda hakkas andma. Lihtsalt ettevaatusena. 

Siis jalutasin teda veel ja eile lausa pidin teda nati togima, et ta üldse edasi viitsiks liikuda. Ta on nii ümmarguseks ja laisaks läinud.. Nagu mina. 

Täna jalutasin ta jälle soojaks pool tundi ja môtlesin, et vaatan kordel traavi. Ma olin täitsa närvis, sest kartsin nii väga longet näha, aga hetkel on kôik ok! Ikka igaks juhuks ei hakkaks midagi ennatlikult hõiskama, aga praegu olen küll väga, väga rõõmus! :) 

Nagu tunnihobune🙊

Never ever ever...

..ever..ever.. EVER take anything for granted..

010915

Kool on alanud ja mul on päris mõnus graafik. Sellest ka tänane blogipostitus, sest mul on veel 4 tundi, enne kui ma kusagile liikuma pean, pesu on juba pestud, hommikukohv joodud, koer jooksutatud ja nüüd istun mõnusalt teki sees, söön šokolaadi ja vaatan telekat. Väike vihapurse kõigi poolt, kes hetkel tööl või koolis peavad olema. Samas ma lohutan teid, et ma pean kolm päeva nädalas kella kaheksani koolis olema niiet.. :)

Mu kallis mees tegi esimese koolipäeva ilusaks :)

Käisime pulmas :)

Ja Sille tüdrukuteõhtul

Pärast eelmist postitust on palju juhtunud. Olin Classicut kordetanud juba 2 nädalat ja otsustasin, et peab proovima, kas saan vähemalt natukenegi traavi teha seljas, sest see jooksutamine muutus juba väga tüütuks. Ta jalg polnud endast märku andnud rohkem ja mõtlesime siis ühel esmaspäeval Eglega, et ta tuleb mulle appi ja proovin selga minna. Panime kõik valmis ja läksime maneeži kordetama. Jookseb ja vaatan, et pekki midagi nagu on valesti. Egle nägi ka longet.. ja veel 2 inimest, kes vaatama tulid. See oli lahe üllatus. Et kogu selle aja, kui mina lombakas olin, siis ta oli täiesti terve ja siis see päev, kui ma otsustan, et lähen selga, siis tüüp lonkab? Mhm..kas keegi mäletab, et mingi aeg ma kirjutasin, et mul on pidevalt tunne, et keegi seal üleval kohe üldse ei taha et ma ratsutaksin? Saan nagu koguaeg sellele kinnitust. 

Anyway, siis Triin tuli puhkuselt ja kohe saingi talle helistada. Tegi pildid ja veel üheks halvaks uudiseks on siis, et Classic sai diagnoosiks inglise keeles ringbone või siis low ringbone. See on küll väga algfaasis, aga kuna kunagi ei tea, kui kiiresti see kasvab, siis ei oska hetkel öelda, mis saatus temal on. See muidugi ei pruugi olla, mis talle hetkel valu teeb, sest peamine valu tuleb kabjaliigesest, aga võib olla üheks valu põhjustajaks. Põhimõtteliselt on see luustumine piirdeluu piirkonnas, kui ma õigesti aru sain. Triin ütles, et kuna see on nii väike, siis võib ta veel aastaid ratsutada ja midagi ei ole tunda, aga samas ei tea kui kiiresti see kasvanud on, seega võib olla ka, et järgmiseks aastaks on poole suurem. Hoidkem pöidlaid pihus, et see pidurdub ja et ta ei peaks selle all kannatama. 

Panen pildi siia suvalisest hobusest, kellel juba natuke rohkem seda, aga ma nii hullu pilti ei leidnudki, kui Triin näitas, et milline olla võib. Seal oli juba sedasi, et ka väljast katsudes on tunda ja jala peal olid korralikud mügarikud. 

See on googleist võetud pilt, seal on korralikult näha luumoodustist ja on ka näha, et väljas on seda tunda

Ja Classicu jalg, siin on näha natuke 

Ja siin on vähem, aga kui lähemalt vaadata, siis on olemas

Olenemata sellest pidid tema jalad head välja nägema, et kõik luud on ühtlased ja ei ole kuskilt pidi vildakad või konarlikud.

Hetkel sai kabjaliigesesse süsti, mis mõjub ka piirdeluu juurde, nii et loodetavasti piisab ühest süstist. Ma hetkel rohkem variante ei taha kirjutada, mis tal olla võib, sest see on liiga masendav. Ja kuna Triin ise on ka öelnud, et ta on väga skeptiline ja alati räägib ka halvimatest võimalustest, siis ma loodan ikkagi, et me ei ole selles olukorras veel ja ta saab selle ühe süstiga korda ja saame oma eluga edasi minna. Vähemalt mõneks ajaks. 

Mulle andis natuke lootust ka üks facebooki postitus ühest mehest ja tema täpilisest täkust. Kes ei ole seda lugenud siis Stargazer Mercantile facebooki lehelt võib leida sellise pildi. 

MEET THE ACCOMPLISHED DRESSAGE STALLION "HUGIN", AGE 29, BLIND FOR 15 YEARS AND A SURVIVOR OF THREE BROKEN LEGS: When Danish dressage trainer Bent Branderup first met the 2-year-old Knabstrupper stallion named Hugin in 1988, he recognized something special in him. Together they trained in classical dressage and in 1991, Hugin proved Bent correct in his assessment when the horse was named Premium Champion Stallion of the Year in Denmark. Then catastrophe struck . . . Hugin was critically injured in a breeding accident, fracturing both rear femurs and a front splint bone. Most owners would have accepted the veterinarian's recommendation of humane euthanasia, but not Bent Branderup. He worked through the many years of healing with Hugin, gradually introducing dressage work to stretch and build muscle to support the injured bones. Against all odds, Hugin made a complete recovery, and back to full-time dressage training they went.

Almost unbelievably, tragedy struck yet again in 1996 when Hugin lost his vision completely, in both eyes. But, as you may have already guessed, Bent did not give up on the stallion. They continued training, using dressage to rebuild Hugin's confidence in himself and the world he could no longer see . . . and to this day Hugin and Bent still enjoy their dressage work, always perfecting movements and working toward an ever-higher goal.

Hugin never recovered his sight, but with the eyes of his companion Bent guiding the way, the horse has surpassed all expectations of living a fulfilled life. By anyone's standards, Hugin has accomplished the impossible dream. And Hugin is not the only one fulfilled by the experience. Bent says "Through Hugin, I learned not to use the horse for dressage, but to use dressage for the horse."

Watch this heartwarming video of Bent and Hugin performing haute ecole in-hand, on Hugin's 25th birthday! http://youtu.be/PDIPPQVw8dA

Read more about Bent and Hugin here:
http://www.bentbranderuptrainer.com/

Meie olukord pole veeranditki nii hull nii et ma keeldun alla andmast. Kuigi ma olen väga nõrk inimene ja annan koguaeg igas asjas alla. Ma vingun ja halan, aga tegelikult mu lootus pole veel üldse kadunud. Inimesed on kümneid kordi hullematest asjadest välja tulnud ja minu hobuse õnnetus on väike köha sellega võrreldes. Ma lihtsalt olen meie pärast kurb, aga ega see ei ole maailmalõpp. 

Niisiis 2 nädalat peaksin käima Classicut jalutamas. Aga kuna mul järgmine esmaspäev (:O) on mandliopp, siis lükkub kõik natuke edasi. Aga siis ma pean kogu oma julguse kokku võtma, et talle selga minna, sest ma ei saa teda ette kordetada, aga peaksin hakkama ikkagi seljas jalutama ja traavi alustama sirge peal. Oh god, ma juba kardan. Liiga pikk aeg on mööda läinud sellest kukkumisest, ega niisama ei öelda ju, et tuleb kohe tagasi selga minna, muidu hakkad kartma. Aga eks juhtub, mis juhtuma peab ja loodan, et päris katki ei kuku ennast. Ja õnneks on sinna natuke aega ka veel. 

Ja nagu ikka üks imenunnu Bonna tudumas

310715

Eelmine postitus vist lõppes natuke liiga masendavalt, aga ma olin just oma hobuselt peksa saanud ja kõik tundus väga kurb. Nüüd mul on hästi natuke parem tuju ja olen veidi mõelda saanud kodus. Mõtlesin siis, et ehk ei ole ikka lootus kadunud ja võib-olla meie aeg veel tuleb. Senikaua proovin rohkem pisiasjadest rõõmu tunda ja hinnata seda, et ta mul üldse on.

Esimene nädal  kodus ei olnud üldse tore, liikuda oli väga valus, kõik valutas ja I mean KÕIK. Terve keha. Nädalalõpuks oli mul välja arenenud ka vahelihase põletik, mis oli põrgulikult valus. Aga ka see on möödas. Jalg on natuke vähem paistes ja saan juba vaikselt kõndida ilma karkudeta. Tööle lähen esmaspäevast, selleks ajaks on mul juba täitsa okei olla..ma arvan. 

Neljapäeval läksin esimest korda kodust välja. Läksin talli. Võino ega ma ise ei läinud kusagile, Henry viis mind. Seda selleks, et näidata Eglele, kus Classicu asjad on, sest ta tegi mulle hiigelsuure teene ja tegeles C-ga mõnda aega, aga selleks ajaks, kui ma kohale komberdanud olin, oli Eglel juba kõik teada ja olemas. Seega siis vaatasin ja pabistasin kõrval. Ma ei uskunud, et C midagi teeb, sest üks tallitüdruk oli teda kordetanud eelnevad päevad, aga siiski oli kergelt vastutaja roll, et kui C nüüd pööraseks läheb ja Egle haiget saab, siis ju nagu minu süü. Õnneks läks kõik hästi ja Egle on temaga vaeva näinud nüüd.
Classic kirjutas mulle ka, kuidas neil trennid läksid. See oli temast väga armas.
Kurb on ainult see, et kõik millega ma vaeva nägin ja kui ta minul oli mingi hetk juba nii mõnus ja nii hea ja mõtlesin, et oh god, kuidas see võimalik on, et Classic nii pehme on, siis Eglel ta oli jälle vana Classic ja ma ei saa aru, kas talle ei kinnistu midagi? Ongi nii, et kui tekib paus trennidest, siis ta nagu unustab kõik ära, ei painuta enam, jookseb nagu pulk ja suust kangutab? Kas ma teen tõesti nii halba tööd temaga!? See on kurb.
 Ja kui ma just ütlesin, et ma üritan rohkem rõõmus olla, siis ma olen äärmiselt rõõmus selle üle, et Egle ütles, et tema ei tunne, et Classic kuidagipidi midagi lonkaks. Loodan, et see siis kestab nii.
Nüüd sõitsid kõik Hiiumaale, k.a Egle, ja mina hakkan vaikselt tallis käima ja C-d kordetama. Loodan väga, et vähemalt järgmise nädala lõpuks saan ise C selga.
Paar päeva tagasi käisime Bonnat jooksutamas Nõmme mingis pargis ja siis veel viisime ta ujuma, et ta saaks ka natuke vaheldust, tema on ju koos minuga siin kodus vangis. Ta oli väga õnnelik ja väga väsinud. Ma tahaks teda koguaeg pildistada lihtsalt, sest kõik, mis ta teeb on nii armas! Korralikku kaamerat oleks vaja. Hakkan raha koguma...

Eile õhtul ootasin Henryt ja olin juba väga üksik, kui ta lõpuks tuli, punaste rooside kimbuke käes. Tol hetkel mõistsin, et kuigi ma pole veeranditki see, kes ma oma plaanide järgi pidin juba praeguseks olema, ma pole midagi olulist saavutanud või korda saatnud ja ma kipun selle üle väga õnnetu olema, siis tegelikult ei ole sellel mingit tähtsust. Mul on inimene, kes armastab mind, hoolitseb mu eest, isegi kui mu jalg näeb välja nagu see oleks gangreenis, hoiab mind, armastab Bonnat (kes on mulle nagu oma laps), mõistab mind ja mu hobi ja pakub mulle kõike, mis tema võimuses. Ja toob mulle neljapäeva õhtul lilli, lihtsalt niisama. See on tõeline väärtus, mis aitab kõigest halvast üle olla.

See äärmiselt melanhoolne postitus on tingitud kahenädalasest sundpuhkusest, kus ma u 10 h päevas saan oma mõtetega üksi olla. Esmaspäevast lähen tööle ja elan oma vanasse rutiini uuesti sisse kuni algab kool! Juba kuu aja pärast, jee! Ja see isegi pole sarkasm, ma actually tahan, et kool algaks. Poleks endast seda ealeski arvanud.
Peace!

seiklused, seiklused

Mu elu armastused.. 

Järgnevaks lugemiseks viige end mõned nädalad tagasi, sest ma olen iga natukese aja tagant siia ikka midagi kirjutanud, aga pole viitsinud pilte lisada ja sinna ta on jäänud, ära nagu ei taha ka kustutada.. Niisiis: 

Kirjutatud 4 nädalat tagasi

Nüüd juba täitsa kaua Hüürus olnud. Trennis nagu ei ole Classic halb aga samas nagu ei ole hea ka. Ikka vahepeal tunnen, et ta jookseb imelikult ja kuidagi halb tunne on selles osas.

Trennis ta annab järgi, jookseb enam-vähem normaalselt, kuulab, vaatab ringi, üritab nagu vastata mulle jne. Aga samas, kui hakkan midagi natukenegi raskemat nõudma, siis hakkab jaurama pisut.

Esmaspäeval sain lõpuks Getteriga koos platsile. Ta ei andnud mulle trenni tegelikult, sest tal oli hääl ära ja ta oli platsil hoopis oma hobuse pärast, aga ta ikkagi vaatas mind. Käisin tema juures, ta sosistas mulle mõned õpetussõnad ja siis jälle natuke sõitsin ja siis käisin jälle tema juures.

Kuidagi imelik on see, et kui ma üksi sõidan, ja ma olen seda juba ju pikalt teinud, siis unustan kõik ära, mis kunagi mulle räägitud on. Näiteks galopp. Ma olen nii keskendunud olnud nende voltide sõitmisele, et ma olen täiesti ära unustanud kokku-lahti sõitmise. See on nii oluline ja fundamentaalne ja täiesti loogiline asi, mida trennis teha, aga minule on kuidagi meelde jäänud see ainult, et sõida aktiivsemalt edasi. Ehk siis ma siiamaani olen teda liiga laiali sõitnud, ise arvasin, et ohhoo, nii tubli, sõidan edasi ja saan taguotsa aktiivsemaks sellega, aga tegelikult olen ikka valesti teinud. Ehk siis Getter pidi korra mulle mainima, et vahepeal võta ikka kokku ka, hoia end kindlalt sadulas, ära lase end välja kangutada ja paku talle ühtlast ratset ja voilaa, Classic oli kohe palju parem. Miks ma nii loll olen?

Sama oli traavis ka. Ma kuidagi jään oma ühte asja nii kinni ja unustan kõik ülejäänud harjutused ära. Traavis ka ratse lotendas ja kui G ütles, et hoia ühtlast kontakti, sõida edasi, võta kokku ja sõida pikemalt suurel ringil - kõik see, mis me oleme muidu ka trennis teinud - siis ta muutus juba u 10 minutiga eest paremaks ja ka see kange samm kuidagi läks nõtkemaks. Ehk siis veelkord: miks ma nii lolll olen? Ma olen nagu emata vasikas, kes pea laiali otsas ringi jookseb.

Nüüd tuleb jälle pikem trennipaus, kui Saaremaale sõidan, aga pärast seda on mul kindel plaan oma trenne ilusti jätkata. Ei tohi enam luuserdada.

Loodetavasti on Getter ka selleks ajaks oma hääle tagasi saanud ja saame hakata regulaarselt jälle trennitama.

Tegin toormoosi, nomnom

Kirjutatud 2,5 nädalat tagasi

Meie Saaremaa majake

Saun ja väliköök

Käisin Saaremaal ära. Seal oli ilm ikka päris kohutav. Sadas, sadas ja siis veel natuke sadas. Korraks sain isegi bikiini selga, aga siis tulid pilved ja panin jälle jope ja dressid. Selline väga sündmusteta jaaninädal oli. Poisid tegid väga palju tööd. Mina enamuse ajast passisin. Päevas vaatasin umbes 15 minutit lapse järele ja ülejäänud aja lonkisin niisama, magasin, lahendasin ristsõna ja sõin. Liha lõikasin ka. Selline vahva. Lõpuks kui sai metsatöödest tulnud oksi põletama hakata, siis sain natukene end liigutada. Lõke oleks ikka jube mõnus, kui seda tossu ei tuleks. Märjad lehed tossutasid ikka korralikult silmad vidukile. Pärast enda suitsutamist käisime saunas. Ma pole kunagi mitut leili järjest võtnud. Alati natuke istun ja higistan, siis pesen ära ja lähen magama. Mulle väga pole saun kunagi meeldinud, aga seekord isegi oli täitsa ok. Võib-olla oli asi selles, et kivid olid juba jahtumas ja sealt ei tulnud eriti tugevat leili. Sussutasime niisama.

Liha grillisin ka mina. Mu ema oskab ikka nii head marinaadi teha ja ma oskan vist grillida, tuleb välja. Igatahes imehea söök oli vähemalt.

Bonna esimesed kaks päeva jooksis lakkamatult. Siis hakkas natuke väsima ja puhkas vahepeal mõned minutid. Koju jõudsime, siis magas nagu nott.

Tagasiteel käisime jaanalinde ja kängurusid vaatamas. Päris nunnud teised. Sain jaanalinnule anda peost maisi. Talle maitses, aga minul oli väga hirmus. Tal on nii hirmuäratavalt painduv kael. See ei ole normaalne. Aga vähemalt olid sõbralikud.

Nüüd olen paar päeva tagasi olnud, kuidagi jube väsinud olin sellest reisist. Eile kordetasin siis Classicut ja oppaa, hobune lonkab. Mõtlesin, et nüüd peab juba korras olema, ta sai nii pikalt puhkust. Aga hoopis hullemaks läks. Vahva.

Täna käisin vaatamas, ei lonka, aga samasugune kahtlane. Why is this happening?!? Üritan Triini kätte saada täna, pole hetkel veel õnnestunud. Mingi ürgne jõud on minu ja mu ratsutamise vastu või ma kujutan ette? Ja siis vaatan, kuidas noortele tublidele ratsanikele jagatakse superhobuseid, sest nad lihtsalt on nii noored ja tublid. Ma tahan ka tubli olla. Okei noor ma enam ei saa olla, aga palun, tahaks võimalust olla tubli vähemalt. Mitte nii, et koguaeg on mingi häda kallal, kas mul või hobusel.

Vahepeal käisime loomaaias venna perega ja pidasime Carli sünnipäeva! Juhuu!

Kohustuslik loomaaia pilt

Sellise võtan koju kunagi

Kirjutatud 1,5 nädalat tagasi

Igatahes Triin jõudis Hüüru kolmapäeval. Classic lonkas vasakut jalga. Tegi blokaadi kapja, siis vasakut enam ei longanud, hakkas paremat lonkama. Ehk siis midagi toimub mõlemas esimeses kabjas. C saab nüüd 10 päeva põletikuvastast rohtu ja puhkust. Pärast seda kuuri hakkan vaikselt ratsutama ja loodan, et on üle läinud see jama. Kui on midagi tõsisemat, siis peab edasi uurima. Palun keegi suurem jõud tee nii, et ei oleks midagi tõsisemat.

Kirjutatud eile

Ravikuuri ajal käisin iga päev talle rohtusid andmas ja niisama sügamas. Elab väikses koplis, et ringi ei jookseks ja on seal juba natuke hullumas. Nüüd olen pühapäevast saadik temaga üle päeva trenni teinud. No ma ei saa aru, kas on korras või ei ole. Vist ikka ei ole. Samas kordel ma ei näe mitte midagi ja trennis on ta täielik tola, niiet ma ei saa aru, kas ta lihtsalt vahib ja passib ja on sellepärast ebaühtlane või siis ta hoiab ikka oma jalgu. Mille eest mind karistatakse? Ma olen üks meganõme inimene, aga mul on nii kade meel, kuidas kõigil läheb oma hobustega nii hästi ja käivad ja teevad ja siis mul on üks häda teise järel. Jah võib-olla mu mõtlemine toobki mulle kaki kaela, aga minumeelest on mul sedasi, et nii kui hakkab nagu natuke päike kuskilt pilve tagant paistma ja hakkan juba vaikselt lootma, et äkki nüüüüd läheb natuke paremini ja äkki saab ikkagi meist asja siis booom ja on jälle kuu-kaks trennist pausi, mis Classicu puhul on umbes 6 kuud taandarengut. Niisiis ma ei tea, mida ma tegema peaksin. Võib-olla ratsutamine pole ikkagi minu jaoks? Mingit lootuskiirt oleks vaja. 

Üks suursündmus oli vahepeal veel. Kolisime Kangrusse. Eelmisest laupäevast (11.07) elame juba siin. See oli suhteliselt kohutav kolimine, sest see oli niii kiire ja niii palju pahna ja träna oli millegipärast. Aga oleme õnnelikult uues kodus, kõik on lõpuks korda saanud ja naudime nüüd suurt ja mõnusat kodu. See on ridaelamu, niiet meil on üsna privaatne, väike terrass, rõdu, üleval on suur vannituba, garderoob ja meie magamistuba. Tegelikult on kaks tuba veel, aga kuna Henry isa, kes kolis perega Hispaaniasse ja sellepärast me ka Kangru maja saime, hakkab Eestis ikka käima, siis need magamistoad jäävad nende jaoks nii nagu nad olid. Siin on väga, väga mõnus! Männiku karjäär on üle maantee põhimõtteliselt. Mets on marju täis. Super!

Ja nüüd siis TÄNA

Eile kui jälle oma väikest lõiku lõpetasin, pidin ruttu arvuti kinni panema, sest pidin sauele minema ja pärast talli. Läksin siis Hüüru, Classic oli muidugi üleni mudane, tegin ta kõik puhtaks, saba sai palsamit täis ja läikima, kõik nühkisin puhtaks ja läksin talli ees selga ja kõik oli tibens-tobens. Ta natuke muidugi tatsas selga minekul ja tegi traavi, aga see on tavaline. Jalutasin platsile, said liiva peale ja jõudsin veel mõelda, et pekki küll Classic ja siis olingi juba liiva sees, oigasin ja püsti ei saanud. Nimelt tal tekkis vist õudsalt hea mõte hakata kepsutama. Tegi mulle järjest turjakaid ja tagant üles. Muidugi ma loksusin seal nagu jahukott ja lõpuks kukkusin talle jalge ette maha, nii et ta ilmselt astus mulle jala peale ja vastu pead sain ka mingi kopsu. Tema kappas siis rõõmsalt platsi kõrvale muru sööma ja mina jäin keset platsi seal ohkima. Kaskal väike kabjajälg, hullu pole, samet on lahti, aga thank god, et mul on ilma-kiivrita-ma-ei-sõida põhimõte. Jalg läks momentaalselt paiste nii et ma pidin jõuga saabast ära sikutama, mõtlesin küll, et nüüd on luu katki ja suve lõpuni kipsis. Üks mees tuli mingi hetk mulle appi, aitas mu platsi kõrvale istuma ja jäin Henryt ootama. Tublid väiksed tallitüdrukud võtsid Classicu kinni ja viisid ta tuppa. Juhin tähelepanu faktile, et tavaliselt, kui ma tallis käin, siis pole seal mitte kedagi või siis keegi toimetab tallis natuke, aga enamasti olen ma seal koguaeg üksi. Umbes 3 korda selle aja jooksul on keegi minuga koos platsil olnud. Ehk siis mul vedas. 

Henry kihutas oma isa ilusa mersuga platsi kõrvale, tuli haaras mu sülle ja viis autosse. Nagu prints mustal ratsul :D See oli nii armas. 

Tahaks kiita Keskhaigla erakorralise töötajaid, sest seal olid KÕIK nii sõbralikud. Olgugi et seal oli tavalisest kolm korda rohkem rahvast ja neil oli nii palju tööd, siis ma ei saanud mitte ühtegi ebasõbralikku pilku, mu eest hoolitseti nagu ma oleks oluline ja kõikvõimalikud vigastused kontrolliti üle. Ütlesin, et noh mul külg ja kõht kergelt valutavad - kohe lisaks jalale röntgen seljast, proovid värgid särgid. Põlved koputati läbi,  et selg ikka terve oleks, ribid, põlved, natuke sinine küünarnukk  ja no kõik kõik, mis võimalik. Täiesti hämmastav, ma pole kunagi arsti juures ennast nii olulisena tundnud. Mustamäel, kui mulle kips pandi, sain veel õiendada, kui julgesin iitsatada valu peale, kui ta mu kätt liigutas. 

Ühesõnaga kõik luud terved, jalg on küll paks nagu maksavorst, käin mõned päevad karkudega ja lebotan kodus, terve keha on muljutud ja nagu ikka kael kange, aga mitte midagi väga hullu, aga trenni ikka mõnda aega teha ei saa. 

MILLEST ma just paar lõiku tagasi rääkisin?? See on juba halenaljakas. Eile õhtul olin veel kindel, et putkavaht küll, ma müün ta maha ja äkki saab kellegi juurde, kes temaga midagi reaalselt teha ka saab. Minul on koguaeg mingi häda temaga ja rahakott hakkab ka kole õhukeseks jääma. Aga kuidas müüa oma sõpra maha? Jätta oma elust välja ainuke asi, mis mulle tõelist naudingut pakub. Muidugi jah mul on mu pere ja Henry ja Bonna ja kõik, aga see on midagi muud. Kellelgi on mingit nippi, kuidas masetsemine lõpetada ja ennast kokku võtta?