Never ever ever...

..ever..ever.. EVER take anything for granted..

010915

Kool on alanud ja mul on päris mõnus graafik. Sellest ka tänane blogipostitus, sest mul on veel 4 tundi, enne kui ma kusagile liikuma pean, pesu on juba pestud, hommikukohv joodud, koer jooksutatud ja nüüd istun mõnusalt teki sees, söön šokolaadi ja vaatan telekat. Väike vihapurse kõigi poolt, kes hetkel tööl või koolis peavad olema. Samas ma lohutan teid, et ma pean kolm päeva nädalas kella kaheksani koolis olema niiet.. :)

Mu kallis mees tegi esimese koolipäeva ilusaks :)

Käisime pulmas :)

Ja Sille tüdrukuteõhtul

Pärast eelmist postitust on palju juhtunud. Olin Classicut kordetanud juba 2 nädalat ja otsustasin, et peab proovima, kas saan vähemalt natukenegi traavi teha seljas, sest see jooksutamine muutus juba väga tüütuks. Ta jalg polnud endast märku andnud rohkem ja mõtlesime siis ühel esmaspäeval Eglega, et ta tuleb mulle appi ja proovin selga minna. Panime kõik valmis ja läksime maneeži kordetama. Jookseb ja vaatan, et pekki midagi nagu on valesti. Egle nägi ka longet.. ja veel 2 inimest, kes vaatama tulid. See oli lahe üllatus. Et kogu selle aja, kui mina lombakas olin, siis ta oli täiesti terve ja siis see päev, kui ma otsustan, et lähen selga, siis tüüp lonkab? Mhm..kas keegi mäletab, et mingi aeg ma kirjutasin, et mul on pidevalt tunne, et keegi seal üleval kohe üldse ei taha et ma ratsutaksin? Saan nagu koguaeg sellele kinnitust. 

Anyway, siis Triin tuli puhkuselt ja kohe saingi talle helistada. Tegi pildid ja veel üheks halvaks uudiseks on siis, et Classic sai diagnoosiks inglise keeles ringbone või siis low ringbone. See on küll väga algfaasis, aga kuna kunagi ei tea, kui kiiresti see kasvab, siis ei oska hetkel öelda, mis saatus temal on. See muidugi ei pruugi olla, mis talle hetkel valu teeb, sest peamine valu tuleb kabjaliigesest, aga võib olla üheks valu põhjustajaks. Põhimõtteliselt on see luustumine piirdeluu piirkonnas, kui ma õigesti aru sain. Triin ütles, et kuna see on nii väike, siis võib ta veel aastaid ratsutada ja midagi ei ole tunda, aga samas ei tea kui kiiresti see kasvanud on, seega võib olla ka, et järgmiseks aastaks on poole suurem. Hoidkem pöidlaid pihus, et see pidurdub ja et ta ei peaks selle all kannatama. 

Panen pildi siia suvalisest hobusest, kellel juba natuke rohkem seda, aga ma nii hullu pilti ei leidnudki, kui Triin näitas, et milline olla võib. Seal oli juba sedasi, et ka väljast katsudes on tunda ja jala peal olid korralikud mügarikud. 

See on googleist võetud pilt, seal on korralikult näha luumoodustist ja on ka näha, et väljas on seda tunda

Ja Classicu jalg, siin on näha natuke 

Ja siin on vähem, aga kui lähemalt vaadata, siis on olemas

Olenemata sellest pidid tema jalad head välja nägema, et kõik luud on ühtlased ja ei ole kuskilt pidi vildakad või konarlikud.

Hetkel sai kabjaliigesesse süsti, mis mõjub ka piirdeluu juurde, nii et loodetavasti piisab ühest süstist. Ma hetkel rohkem variante ei taha kirjutada, mis tal olla võib, sest see on liiga masendav. Ja kuna Triin ise on ka öelnud, et ta on väga skeptiline ja alati räägib ka halvimatest võimalustest, siis ma loodan ikkagi, et me ei ole selles olukorras veel ja ta saab selle ühe süstiga korda ja saame oma eluga edasi minna. Vähemalt mõneks ajaks. 

Mulle andis natuke lootust ka üks facebooki postitus ühest mehest ja tema täpilisest täkust. Kes ei ole seda lugenud siis Stargazer Mercantile facebooki lehelt võib leida sellise pildi. 

MEET THE ACCOMPLISHED DRESSAGE STALLION "HUGIN", AGE 29, BLIND FOR 15 YEARS AND A SURVIVOR OF THREE BROKEN LEGS: When Danish dressage trainer Bent Branderup first met the 2-year-old Knabstrupper stallion named Hugin in 1988, he recognized something special in him. Together they trained in classical dressage and in 1991, Hugin proved Bent correct in his assessment when the horse was named Premium Champion Stallion of the Year in Denmark. Then catastrophe struck . . . Hugin was critically injured in a breeding accident, fracturing both rear femurs and a front splint bone. Most owners would have accepted the veterinarian's recommendation of humane euthanasia, but not Bent Branderup. He worked through the many years of healing with Hugin, gradually introducing dressage work to stretch and build muscle to support the injured bones. Against all odds, Hugin made a complete recovery, and back to full-time dressage training they went.

Almost unbelievably, tragedy struck yet again in 1996 when Hugin lost his vision completely, in both eyes. But, as you may have already guessed, Bent did not give up on the stallion. They continued training, using dressage to rebuild Hugin's confidence in himself and the world he could no longer see . . . and to this day Hugin and Bent still enjoy their dressage work, always perfecting movements and working toward an ever-higher goal.

Hugin never recovered his sight, but with the eyes of his companion Bent guiding the way, the horse has surpassed all expectations of living a fulfilled life. By anyone's standards, Hugin has accomplished the impossible dream. And Hugin is not the only one fulfilled by the experience. Bent says "Through Hugin, I learned not to use the horse for dressage, but to use dressage for the horse."

Watch this heartwarming video of Bent and Hugin performing haute ecole in-hand, on Hugin's 25th birthday! http://youtu.be/PDIPPQVw8dA

Read more about Bent and Hugin here:
http://www.bentbranderuptrainer.com/

Meie olukord pole veeranditki nii hull nii et ma keeldun alla andmast. Kuigi ma olen väga nõrk inimene ja annan koguaeg igas asjas alla. Ma vingun ja halan, aga tegelikult mu lootus pole veel üldse kadunud. Inimesed on kümneid kordi hullematest asjadest välja tulnud ja minu hobuse õnnetus on väike köha sellega võrreldes. Ma lihtsalt olen meie pärast kurb, aga ega see ei ole maailmalõpp. 

Niisiis 2 nädalat peaksin käima Classicut jalutamas. Aga kuna mul järgmine esmaspäev (:O) on mandliopp, siis lükkub kõik natuke edasi. Aga siis ma pean kogu oma julguse kokku võtma, et talle selga minna, sest ma ei saa teda ette kordetada, aga peaksin hakkama ikkagi seljas jalutama ja traavi alustama sirge peal. Oh god, ma juba kardan. Liiga pikk aeg on mööda läinud sellest kukkumisest, ega niisama ei öelda ju, et tuleb kohe tagasi selga minna, muidu hakkad kartma. Aga eks juhtub, mis juhtuma peab ja loodan, et päris katki ei kuku ennast. Ja õnneks on sinna natuke aega ka veel. 

Ja nagu ikka üks imenunnu Bonna tudumas