“Imperfection is beauty, madness is genius and it's better to be absolutely ridiculous than absolutely boring.”
― Marilyn Monroe

Monday, April 4, 2016

vinguviiul

Järgnev on kirjutatud juba mõnda aega tagasi:
Sain lõpuks C pügatud!! Milline õnnis tunne on pärast trenni, kui ma ei pea 30 min maneežis jalutama selleks, et ta natukenegi ära kuivaks, enne kui boksi panen. Ma ei pea enam teeneid paluma, et äkki keegi vahetab fliisi hiljem ära. Hobust harjates ei ole mul silmamunad karvu täis ja ma saan hingata. Ja muidugi C näeb niii hea välja!
Trennis on ta ka päris mõnus ja pehme. Tahaks nii väga, et mul oleks oma transpordivahend, et saaks ikkagi natuke käia tallist väljas ka, kui mitte võistlustel, siis esialgu niisama võõraste kohtadega harjutamas, aga kahjuks pole kohe üldse mingit võimalust.

Vahepeal juba sain täitsa üle võistlemise mõttest ja üldse polnud isugi.. Aga nüüd, kus kõik panevad võistluspilte jälle ja C on trennis ka nii tubli, siis ikka vaikselt jälle tekib see kurb tunne, et  tahaks ikka võistelda, aga nii keeruline on kõike organiseerida + ma tean, et see raha, mis võistlemisele kulub, ei ole väärt mu täiesti nullmeeleolu, mis alati pärast koolisõiduvõistlust on. Samas mul ei hakkagi kunagi hästi minema, kui mul pole võimalust harjutada. Selline nukker nokk kinni, saba lahti situatsioon. Aga äkki siiski kunagi mingi võimalus tekib.
Senikaua olen rõõmus edasi, et mul on nii tubli ja tore hobune!

Reedel käisin Kreglenis laste koolisõiduvõistlusel kohtunikuks. Nii tore oli jälle seal olla ja kaasa lüüa laste tegemistes! Kui keegi loeb ja mõtleb, et mida kartulikotti tema kohtunikuna tegi, siis tegu oli siiski väga madala taseme võistlustega ja pigem niisama laste motiveerimiseks tallisisene trennilaste võistlus, niiet ma usun, et selle hindamisega saan hakkama. Mõned lapsed olid isegi väga tublid ja tore oli näha, et paar tükki olid täitsa palju arenenud sellest ajast, kui mina neid viimati nägin. Mõni jällegi oli täiesti samal tasemel ja natuke kurb, et tänapäeva lastel enam ei ole motivatsiooni või tahet või ma ei tea mida, et korralikult treenida ja ennast arendada.. Irooniline koht natuke, since ma ise võitlen ka motivatsioonipuudusega 24/7, aga mina olen suur ja vana juba, minul ongi masendusehood. Lapsena olin enda meelest ikka tragi. Igatahes, üldmulje oli minu arvates küll parem, kui eelmine aasta, niiet tore! Sain ühe toreda üllatuse osaliseks ka - mulle kingiti kohtunikuks olemise eest valtrap! Jeee! See oli väga ootamatu, aga väga armas! Ja väga ilus valtrap on ka, püsib ilusti sadula all ja igati hea suurus.

--------------

Nüüd siis tänane kirjutis:

Tegelikult midagi väga palju polegi kirjutada. Mul on nüüd mingisugune 4-päeva needus. Käin ilusti tallis, kõik on timm ja siis üle nädala pmst tuleb kuidagi nii, et neli päeva järjest ei saa/taha/viitsi/jõua tallis käia. Täna on siis jälle see neljas päev. Homme lähen, luban!

Lisaks on mul täielik masendus kooliga ka, ma ei saa aru, miks ma ei taha ja ei suuda teha oma asju, kuigi ainuke asi, mida teha tuleb, on end kokku võtta! Keegi võiks mulle ühe vopsu vastu pead anda ja panna mu mõistuse õigesse kohta tagasi.
Kaaluga on sama lugu, sain juba pea neli kilo kergemaks ja olin juba nii õnnelik ja motiveeritud ja siis üks päev lihtsalt tuli nututuju, täiesti tühjast kohast, sõin šokolaadi, järgmine päev olin nii kurb, et oli patustanud, sõin palju comfort foodi ja nüüd mitu päeva pole ka eriti vaadanud, mida suhu pistan ja muidugi on kõik tagasi. Mul on meeletud tujukõikumised ja ma võin ükspäev olla täielik optimist ja lillelaps ja siis järgmine päev tahan nööri ja  kõrget puud. Õudne.

Ilmselt peaksin kusagile avalikult endast bikiinipildid üles panema ja siis mul on nii häbi enda pärast, et võtaksin end kokku? Ei? Mis aitab? Kust saaks sellise iseloomu, et ma võtan nüüd end kokku, teen oma asjad ära ja kõik on hästi?

Classicuga trennid on vähemalt päris okeid.. Võinoh, olid imelised, aga ma polnud Getteri trennis käinud 2 nädalat, olime korda mööda haiged. Igatahes, kui siis nüüd oli tema trenn, siis ma jälle tundsin, et no ikka üldse ei oska. Ma olin selle kahe nädalaga suutnud jälle Classicu mingisse oma mugavusraamidesse sõita. Enda meelest küll sõidan edasi ja küsin iga trenn rohkem, aga nii kui Getteri trenn on ja ma enda meelest hakkan nagu ilusat traavi tegema, siis tõsiasi on see, et Classic ei jookse tagant peale ja ma olen lihtsalt lodev. Galopp oli minumeelest kõige mugavam üldse ja ma kirjutasin vist eelmises postituses ka, et oiiiioii kui hea meie galopp on ikka - tegelikult lasin tal lihtsalt tiksuda ja mulle tundus, et impulss on olemas, aga Getter nõudis ikka hoopis teistsugust galoppi ja no siis küll ikka väga mugav polnud.
Samas..pean endale ka meelde tuletama, et ka Getter nõuab meilt iga kord rohkem, kui eelmises trennis ja kuna ma nühin neid harjutusi, mis ta meile annab iga päev, siis lõpuks tulevadki välja ja järgmine kord on uued harjutused ja tundub jälle, et ei tule välja.. Kuigi tegelt ikkagi vist natuke nagu on arengut. Kui keegi üldse sai aru, mis ma oma lohiseva lausega öelda tahtsin.

Suur roll on ilmselt ka sellel, et ma vahetasin ta suulised ära. Olin väga pikalt jäänud sõitma waterford suulisega, millega tegelikult soovitatakse sõita ainult mõned nädalad. Nüüd on tal trenslid ja esimene trenn eriti vahet polnudki, aga teine trenn ta juba sai aru, et votvot, ei ole enam need kurjad suulised, mis ratsmele istuda ei luba. Aga eks ta ikkagi aina rohkem kannab end ise ja ma püüan ikkagi ka kontrollida end, et ei jääks hoidma.

Nüüd hakkan jaurama ka..

Tallist veel nii palju, et mul on tunne, et 90% hobuseinimestest lihtsalt on nii julmad hobuste vastu ja täiesti silmakirjalikud. Muidugi ma ei ütle, et hobune võib kõike teha, mida ta tahab ja kunagi ei tohi hobust distsiplineerida, ega suulisest tugevamini võtta ja ega ma pole ka ise süüst puhas, et saaks öelda, et pole kunagi hobust suust sakutanud.. muidugi olen, aga iga kord olen ennast selle eest vihanud ja võin küll julgelt öelda, et kui olen kunagi Classicule suust haiget teinud meelega, siis oma ignorantsusest ja teadmatusest, kunagi ei süüdista ma hobust. Aga alates sellest ajast, kui Juss trenne hakkas andma, muutus minu mõttemaailm täiesti ja Classic ei ole minu käest eriti sakutada saanud. Jah, on tulnud ette hetki, kus tuleb tugevama käega olla, aga konkreetselt hobusele kallale ei ole ma küll läinud.

Küll aga on täiesti igapäevane see olukord, kus ma sõidan/jalutan rahulikult maneežis ja pean olema tunnistajaks täielikule hobusepiinamisele. Mis võtteid, te inimesed, oma hobuste peal kasutate?! Ma ei suuda lihtsalt pealt vaadata, kuidas hobune saab peksa selle eest, et ta vaatas korra valele poole või et ta ehmatas millegi peale ja julges kõrvale hüpata või tule taevas appi, isegi paar galopisammu teha. Minu hobune teeb IGA jumala päev mingeid selliseid trikke ja no vahel on tõesti maru keeruline mitte närvi minna, aga seda annab ka treenida. Mina olen treeninud ennast nii kaugele, et ma ei lase ennast emotsionaalselt häirida sellest, et ta mul kodumaneežis ka passib. Muidugi ma treenin selle nimel, et seda vähendada ja ma ei leiagi, et see on normaalne, kui hobune ei kuula sind ja jookseb oma soodu.
Aga mis asi see on, et võtab hobuse raksti, järsult ja väga tugevasti eest seisma, nii, et vaesekesel jalad all segamini lähevad, siis saeb täiesti jõust ja samal ajal peksab kannusega ribidesse? Ma tahaks ausalt teada, mis sellise metoodika eesmärk on? Kuidas keegi veel saab tänapäeval arvata, et närvilise hobusega kakeldes teda kuidagi saab maha rahustada? Ainuke, mis minu meelest sellega saavutatakse, on veel rohkem krampis hobune. Jaa, ta tõesti võibolla järgmine kord kardab ratsanikku rohkem, kui seda kolli, mille peale ta ehmatas, aga see siis on lahendus? Hirmuvalitsus?

Ja kas sellest ei olda siis kuulnud, et loom ei mõtle nagu inimene. Näide elust enesest.. hobune oli pisut erksam, tähelepanu tõesti ei olnud täiesti ratsanikul, passis ringi ja oli veidi pea laiali. Ratsaniku reaktsioon? Tuleb hobuse seljast maha, sakutab teda suust, tirib ta tallivahele, karistab teda, et ta tegi ühe sammu liiga vasakule, võtab korde ja läheb kordetab hobuse hingetuks. Hobune ei saa ju aru, mille eest teda karistatakse, miks temaga tallivahel kakeldakse, kuigi ta tuleb kaldeelt alla nii nagu ta sealt alati tuleb. Ta ei saa aru, miks pärast trenni viiakse ta tagasi maneeži ja pannakse nööri otsa ja aetakse piitsaga taga, kuni ta enam joosta ei jaksa.
Veel üks näide, teine paar.. hobune ka kartis midagi juba mitmendat korda, ei olnud nõus edasi liikuma. Ratsaniku lahendus? Tuleb hobuse seljast alla ja kukub käekõrval piitsutama....
Ja kui iga kord kakelda hobusega, kui ta ratsaniku meelest midagi valesti teeb, siis ta ei hakkkagiii kunagi kollidest rahulikult mööda minema, sest siis tal tekib juba refleks, et okou, ma nüüd kartsin järelikult võetakse mind seisma ja hakatakse peksma... Siis pekstakse juba selle eest, et hobune enam üldse otse edasi minna ei taha ja hakkab küünaldama või koha peal hüppama. Lollus ju! Ja ma võiks neid näiteid kirjutama jäädagi.. Mis inimestel viga on?

Ja siis kui trenn on läbi, oled maha rahunenud, siis on hobune jälle kukununnu musirullikene.. Sama näiteks, kui ta võistlustel teeb hästi, siis on lihtsalt parim musu, aga kui midagi läheb pahasti, siis kohe lendavad laused, et müün selle lolli lehma maha.. Parem oleks ausalt öeldes, äkki ta satub siis kellegi kätte, kes näitab sellise suure ja graatsilise looma vastu natuke rohkem austust üles.

Tükk aega mõtlesin, kas ma postitan ikka nii vihase postituse, aga no.. mu lootus on, et äkki keegi tunneb ennast ära ja võib-olla ta polegi kunagi mõelnud, kui julmasid võtteid ta hobuse peal kasutab ja äkkkki tõesti pole talle kunagi pähe turgatanud, et hobusele on vaja asjad selgeks teha selles keeles, millest tema aru saab.. Kui väike laps ei saa aru, et ta peab potti pissima, siis kas sa peksad ta selle eest läbi? Või proovid talle seda selgeks teha nii, et tema ka aru saaks. Vajadusel kordad ja kordad ja kordad, kuni talle lõpuks kohale jõuab.

Mina ei ole ideaalne, kindlasti mitte. Aga ma vähemalt üritan oma emotsioonid hobuse seljas kõrvale jätta ja võtta asja selge peaga. Ja tulemus võibolla on tõesti kordades aeglasem, aga ma olen kindel, et püsivam. Näiteks üks päev sain väga ilusti galopis basseinist mööda, mis sinna just toodud oli. Esimesel korral möödudes jah, ta saigi mu käest stekki, sest ta tahtis seisma jääda ja sääre peale ta edasi ei läinud. Aga ma lasin tal siis ka edasi liikuda, mitte ei sakutanud samal ajal suust ja järgmine kord saime juba ainult väikse kehavõbinaga sealt mööda. Ja no minu steki andmine on ikka vähe teine, kui nüüd päris stekilöök. Tavaliselt piisab lihtsalt, kui ma talle selle pihta panen.

Ilmselt ma olen praegu vihane sellepärast ka, et lisasin endale hiljuti facebooki sellise lehe nagu The Dodo ja seal jagatakse koguaeg hüljatud loomade videosid ning just enne postituse kirjutama hakkamist nägin ühte videot, kus koer visati tee peal autost välja ja sõideti minema. Ma ei ropenda väga palju, aga kui see poleks avalik postitus, siis kõlaksid siin väga ebasündsad sõnad! Ilmselt ma pean selle lehe ikkagi unlikeima, sest ma ei händli ära seda jõhkrust loomade vastu.

Palun armastage oma loomi. Ja hobune ei ole vähem sõber kui koer või kass, lihtsalt sellepärast, et ta on suur ja temaga saab sporti teha. Vahel ma olen üldse sellises seisus, et ma tahaks ratsutamist ära lõpetada, sest juba sadula selga panemine on ju tegelt loomapiinamine.. Aga nii isekas olen ma küll, et päris looduslapseks ma veel ei hakka. Aga olgem siis vähemalt niigi lahked oma hobuste vastu, et kui see hiiglaslik loom laseb sul enda seljas ratsutada, siis vähim, mis sa tema heaks teha saad, on anda talle korrektsed ja arusaadavad märguanded!


Holy moly, milline heietamine... Eriti irooniline since mu esimesed sõnad olid "polegi nagu millesti kirjutada".. Aga ära ka ei kustuta.

Head ratsutamist!