Sadulad, sadulad

Terve suvi jäi kirjutamata, aga...Rentnik jäi ikkagi tulemata, sest mulle kirjutasid ainult kaheaastased ja üks täiskasvanu, kes oli üsna lootustandev ütles siiski ära, kuna tal on pere ja muud loomad. Parem ongi, sest C väga naudib oma elu. Järeldan seda sellest, et ta tuleb mulle alati karjamaal ise vastu, vahel isegi traavis või galopis. Lisaks on ta trennis jätkuvalt tupsununnu. Vahepeal vahetasin oma nurgaga suulised kaheosaliste trenslite vastu, et katsetada, kas ta tõesti on nii tubli... ütleme nii, et paar esimest päeva ikka kakles ja kangutas, aga tundub, et mina olen targem ja tema on ka targem, niiet saime sellest üsna kiirelt üle. Niiet mu ammune unistus sõita Classicuga täiesti tavaliste suulistega on lõpuks tõeks saanud.. Ja need isegi tegelikult ei ole täiesti tavalised, vaid plastikust kattega, mis on ju veel toredam.

Tegelikult need ei ole ikkagi parim variant, aga tellisin juba kolmeosalised trenslid, et äkki need paremad, sest nende plastikutega hakkas lõugu laksutama. 

Vahepeal C lonkas, sai puhkust ja rohtu. Siis tuli onu Timo ja tegi massaaži ka. Ütles, et seljalihased on väga kõvad st, et sadul ei sobi enam.. juhuuuu. Nüüd siis olen proovinud mõnda sadulat, aga eriti tulemust ei ole olnud. Esimesena sain Ingridilt JC sadula, mis on päris hea sadul ja hobusele ka sobib kindlasti paremini, kui mu praegune.. Lisaks Inksu on nii tore ja lahke ja armas, et lubas mul sellega natuke aega sõita.

Veel sain proovida Black Country Saddle firmalt sadulat, mis oli NIII mugav. Ma istusin nagu patjadel, istakut oli nii lihtne hoida, täisistak oli isegi mugav, galopis tundsin nagu oleksin päris koolisõitja. Lihtsalt vau..Classicule see ei sobinud nii ideaalselt, tagant tõusis veidi ikkagi üles. Lisaks oli see sadul väga kulunud, tundus natuke hooldamata ja vajab kindlasti toppimist.. Seega see hind, millega see müügis on, on waaay liiga kõrge.

Siis sain proovida Anky koolisõidusadulat, aga see oli täiesti vale. C ei tahtnud üldse joosta ja ausalt öeldes mulle see ka eriti mugav ei olnud. Kuigi peaks olema väga hea sadul, siis meile see ei sobinud. 

Siis proovisin Getteri Equipe Emporio sadulat, lihtsalt proovimise mõttes ja see oli ka ilmselgelt väga mõnus. Ta polnud nii pehme istuda, nagu see Black Country oma, aga suured põlvepadjad ja sügav iste on ikka ülimugavad.

Siis ootasin nädalakese ühte Kentauri sadulat, mis oli üsna uus ja mõistliku hinnaga. Sain selle kätte ja see oli vägaa ilus. Ma natuke ignoreerisin oma tunnet, et see vist ikka parim pole C-le, kui ma teda valmis panin, sest ma mõtlesin, et ma äkki lihtsalt ei oskagi üldse vaadata. Läksin siis maneeži, istusin selga ja see oli taevas. Niii mugav, nii pehme. Kahjuks kui Getter vaatama tuli, siis ta kinnitas mu kartusi ja see ikkagi ei sobinud, turjast pigistas, tagumised paneelid olid küllaltki suured ja kui ma oma raskusega seal otsas istusin, siis see surus talle selga. 

Siis pidin otsustama, kas võtan Inksu sadula ära või mitte. Mõtlesin läbi ja otsustasin, et ei tasu ikkagi osta mitte ideaalset sadulat sellepärast, et mul on sadulat väga vaja. Seega kuna Getter laseb mul oma sadulaga sõita, siis on mul pisut rohkem aega, et õige otsus teha. 

Siis käis meil veel hambaarst, saime hambakesed korda. Ja enne seda oli veel Getteri trenn. C oli väga, väga tubli. Me väga palju ei teinud, aga kõik tuli kuidagi väga ladusalt ja erilisi probleeme ei tekkinud.

Siis ratsutasin veel ise, vahetasin suulised tagasi nurgaga suuliste vastu, sest uued pole veel kohal ja siiamaani on hästi läinud. Korra kukkusin alla ka, aga see oli väga lamp - C ehmatas ja hüppas mingi 3 meetrit kõrvale ja mina jäin samasse paika ja postatasin maha. C läks platsi kõrvale muru sööma. 

Aga seda postitust lõpetan Hispaaniast!! Draft oli ammu juba valmis, aga kuna tahtsin hakata reisi postitust kirjutama, tuli see ära lõpetada.

Reisil oleme päris pikalt, Getter on niii armas, et ta oli nõus seni C eest hoolitsema ja isegi sõidab temaga. Lähen ilmselt mingi megahobuse juurde tagasi, sest saab korralikku kooli Getterilt. Aga seniks pistan mina varbad basseini ja teen tasa kaotatud suve! 

Minipost: mis Classicuga juhtunud on?

Seda küsin endalt pea iga kord nüüd juba, kui talli satun. Muidugi viimasel ajal satun sinna ikka küllaltki harva ja trennitegemine on sügavalt häiritud. Seetõttu võikski arvata, et C on koguaeg halb ja ebamugav ja ei kuula sõna.. Aga kõik on täiesti vastupidi. Mul on selline tunne, et keegi salaja sõidab Classicuga. Kui täna poleks sadulavööl suurt tolmukihti olnud, siis ma raudselt arvaks, et keegi sõidab, sest see ei ole C moodi, et ta on poolteist nädalat ratsutamata ja siis on ta täiesti ideaalne. Lõdvestab, liigub edasi, tuleb tagasi, reageerib esimestele märguannetele jne.. Ta on niii tubli poiss, et mul täna peaaegu tuli pisar silma, sest tema on nii tubli koguaeg ja mina ei jõua ta juures üldse käia. Lootust on, et juuli teises pooles normaliseerub kõik. Aga võibolla tuleb hoopis rentnik, kuigi ma olen praegu nii kriitiline kõigi suhtes, et ma arvan, et ma ei leiagi kedagi. Ega ausalt öeldes ei tahagi leppida kellegagi, kes pole ideaalne, sest ma pigem lasen Classicul siis karjamaal paksuks minna, kui et keegi teda nusperdama hakkaks. 

Aga ühesõnaga on mul tunne, et C on lõpuks ometi täiskasvanuks saamas ja hakkab vaimse arenguga vanusele järgi jõudma. Kas võib olla, et veel paar aastat edasi ja saan tema seljas ilma varustuseta põllul kapata? Haa.. Okei, ma liiga palju ka ei unista.. Ja tal on nii suur galopp, et ma isegi ei tahaks seal ilma sadulata olla vist. Anywho, ma armastan seda väikest tolmukotti nii väga  ja ta on nii tubli ja hea hobune! :)

vinguviiul

Järgnev on kirjutatud juba mõnda aega tagasi:
Sain lõpuks C pügatud!! Milline õnnis tunne on pärast trenni, kui ma ei pea 30 min maneežis jalutama selleks, et ta natukenegi ära kuivaks, enne kui boksi panen. Ma ei pea enam teeneid paluma, et äkki keegi vahetab fliisi hiljem ära. Hobust harjates ei ole mul silmamunad karvu täis ja ma saan hingata. Ja muidugi C näeb niii hea välja!
Trennis on ta ka päris mõnus ja pehme. Tahaks nii väga, et mul oleks oma transpordivahend, et saaks ikkagi natuke käia tallist väljas ka, kui mitte võistlustel, siis esialgu niisama võõraste kohtadega harjutamas, aga kahjuks pole kohe üldse mingit võimalust.

Vahepeal juba sain täitsa üle võistlemise mõttest ja üldse polnud isugi.. Aga nüüd, kus kõik panevad võistluspilte jälle ja C on trennis ka nii tubli, siis ikka vaikselt jälle tekib see kurb tunne, et  tahaks ikka võistelda, aga nii keeruline on kõike organiseerida + ma tean, et see raha, mis võistlemisele kulub, ei ole väärt mu täiesti nullmeeleolu, mis alati pärast koolisõiduvõistlust on. Samas mul ei hakkagi kunagi hästi minema, kui mul pole võimalust harjutada. Selline nukker nokk kinni, saba lahti situatsioon. Aga äkki siiski kunagi mingi võimalus tekib.
Senikaua olen rõõmus edasi, et mul on nii tubli ja tore hobune!

Reedel käisin Kreglenis laste koolisõiduvõistlusel kohtunikuks. Nii tore oli jälle seal olla ja kaasa lüüa laste tegemistes! Kui keegi loeb ja mõtleb, et mida kartulikotti tema kohtunikuna tegi, siis tegu oli siiski väga madala taseme võistlustega ja pigem niisama laste motiveerimiseks tallisisene trennilaste võistlus, niiet ma usun, et selle hindamisega saan hakkama. Mõned lapsed olid isegi väga tublid ja tore oli näha, et paar tükki olid täitsa palju arenenud sellest ajast, kui mina neid viimati nägin. Mõni jällegi oli täiesti samal tasemel ja natuke kurb, et tänapäeva lastel enam ei ole motivatsiooni või tahet või ma ei tea mida, et korralikult treenida ja ennast arendada.. Irooniline koht natuke, since ma ise võitlen ka motivatsioonipuudusega 24/7, aga mina olen suur ja vana juba, minul ongi masendusehood. Lapsena olin enda meelest ikka tragi. Igatahes, üldmulje oli minu arvates küll parem, kui eelmine aasta, niiet tore! Sain ühe toreda üllatuse osaliseks ka - mulle kingiti kohtunikuks olemise eest valtrap! Jeee! See oli väga ootamatu, aga väga armas! Ja väga ilus valtrap on ka, püsib ilusti sadula all ja igati hea suurus.

--------------

Nüüd siis tänane kirjutis:

Tegelikult midagi väga palju polegi kirjutada. Mul on nüüd mingisugune 4-päeva needus. Käin ilusti tallis, kõik on timm ja siis üle nädala pmst tuleb kuidagi nii, et neli päeva järjest ei saa/taha/viitsi/jõua tallis käia. Täna on siis jälle see neljas päev. Homme lähen, luban!

Lisaks on mul täielik masendus kooliga ka, ma ei saa aru, miks ma ei taha ja ei suuda teha oma asju, kuigi ainuke asi, mida teha tuleb, on end kokku võtta! Keegi võiks mulle ühe vopsu vastu pead anda ja panna mu mõistuse õigesse kohta tagasi.
Kaaluga on sama lugu, sain juba pea neli kilo kergemaks ja olin juba nii õnnelik ja motiveeritud ja siis üks päev lihtsalt tuli nututuju, täiesti tühjast kohast, sõin šokolaadi, järgmine päev olin nii kurb, et oli patustanud, sõin palju comfort foodi ja nüüd mitu päeva pole ka eriti vaadanud, mida suhu pistan ja muidugi on kõik tagasi. Mul on meeletud tujukõikumised ja ma võin ükspäev olla täielik optimist ja lillelaps ja siis järgmine päev tahan nööri ja  kõrget puud. Õudne.

Ilmselt peaksin kusagile avalikult endast bikiinipildid üles panema ja siis mul on nii häbi enda pärast, et võtaksin end kokku? Ei? Mis aitab? Kust saaks sellise iseloomu, et ma võtan nüüd end kokku, teen oma asjad ära ja kõik on hästi?

Classicuga trennid on vähemalt päris okeid.. Võinoh, olid imelised, aga ma polnud Getteri trennis käinud 2 nädalat, olime korda mööda haiged. Igatahes, kui siis nüüd oli tema trenn, siis ma jälle tundsin, et no ikka üldse ei oska. Ma olin selle kahe nädalaga suutnud jälle Classicu mingisse oma mugavusraamidesse sõita. Enda meelest küll sõidan edasi ja küsin iga trenn rohkem, aga nii kui Getteri trenn on ja ma enda meelest hakkan nagu ilusat traavi tegema, siis tõsiasi on see, et Classic ei jookse tagant peale ja ma olen lihtsalt lodev. Galopp oli minumeelest kõige mugavam üldse ja ma kirjutasin vist eelmises postituses ka, et oiiiioii kui hea meie galopp on ikka - tegelikult lasin tal lihtsalt tiksuda ja mulle tundus, et impulss on olemas, aga Getter nõudis ikka hoopis teistsugust galoppi ja no siis küll ikka väga mugav polnud.
Samas..pean endale ka meelde tuletama, et ka Getter nõuab meilt iga kord rohkem, kui eelmises trennis ja kuna ma nühin neid harjutusi, mis ta meile annab iga päev, siis lõpuks tulevadki välja ja järgmine kord on uued harjutused ja tundub jälle, et ei tule välja.. Kuigi tegelt ikkagi vist natuke nagu on arengut. Kui keegi üldse sai aru, mis ma oma lohiseva lausega öelda tahtsin.

Suur roll on ilmselt ka sellel, et ma vahetasin ta suulised ära. Olin väga pikalt jäänud sõitma waterford suulisega, millega tegelikult soovitatakse sõita ainult mõned nädalad. Nüüd on tal trenslid ja esimene trenn eriti vahet polnudki, aga teine trenn ta juba sai aru, et votvot, ei ole enam need kurjad suulised, mis ratsmele istuda ei luba. Aga eks ta ikkagi aina rohkem kannab end ise ja ma püüan ikkagi ka kontrollida end, et ei jääks hoidma.

Nüüd hakkan jaurama ka..

Tallist veel nii palju, et mul on tunne, et 90% hobuseinimestest lihtsalt on nii julmad hobuste vastu ja täiesti silmakirjalikud. Muidugi ma ei ütle, et hobune võib kõike teha, mida ta tahab ja kunagi ei tohi hobust distsiplineerida, ega suulisest tugevamini võtta ja ega ma pole ka ise süüst puhas, et saaks öelda, et pole kunagi hobust suust sakutanud.. muidugi olen, aga iga kord olen ennast selle eest vihanud ja võin küll julgelt öelda, et kui olen kunagi Classicule suust haiget teinud meelega, siis oma ignorantsusest ja teadmatusest, kunagi ei süüdista ma hobust. Aga alates sellest ajast, kui Juss trenne hakkas andma, muutus minu mõttemaailm täiesti ja Classic ei ole minu käest eriti sakutada saanud. Jah, on tulnud ette hetki, kus tuleb tugevama käega olla, aga konkreetselt hobusele kallale ei ole ma küll läinud.

Küll aga on täiesti igapäevane see olukord, kus ma sõidan/jalutan rahulikult maneežis ja pean olema tunnistajaks täielikule hobusepiinamisele. Mis võtteid, te inimesed, oma hobuste peal kasutate?! Ma ei suuda lihtsalt pealt vaadata, kuidas hobune saab peksa selle eest, et ta vaatas korra valele poole või et ta ehmatas millegi peale ja julges kõrvale hüpata või tule taevas appi, isegi paar galopisammu teha. Minu hobune teeb IGA jumala päev mingeid selliseid trikke ja no vahel on tõesti maru keeruline mitte närvi minna, aga seda annab ka treenida. Mina olen treeninud ennast nii kaugele, et ma ei lase ennast emotsionaalselt häirida sellest, et ta mul kodumaneežis ka passib. Muidugi ma treenin selle nimel, et seda vähendada ja ma ei leiagi, et see on normaalne, kui hobune ei kuula sind ja jookseb oma soodu.
Aga mis asi see on, et võtab hobuse raksti, järsult ja väga tugevasti eest seisma, nii, et vaesekesel jalad all segamini lähevad, siis saeb täiesti jõust ja samal ajal peksab kannusega ribidesse? Ma tahaks ausalt teada, mis sellise metoodika eesmärk on? Kuidas keegi veel saab tänapäeval arvata, et närvilise hobusega kakeldes teda kuidagi saab maha rahustada? Ainuke, mis minu meelest sellega saavutatakse, on veel rohkem krampis hobune. Jaa, ta tõesti võibolla järgmine kord kardab ratsanikku rohkem, kui seda kolli, mille peale ta ehmatas, aga see siis on lahendus? Hirmuvalitsus?

Ja kas sellest ei olda siis kuulnud, et loom ei mõtle nagu inimene. Näide elust enesest.. hobune oli pisut erksam, tähelepanu tõesti ei olnud täiesti ratsanikul, passis ringi ja oli veidi pea laiali. Ratsaniku reaktsioon? Tuleb hobuse seljast maha, sakutab teda suust, tirib ta tallivahele, karistab teda, et ta tegi ühe sammu liiga vasakule, võtab korde ja läheb kordetab hobuse hingetuks. Hobune ei saa ju aru, mille eest teda karistatakse, miks temaga tallivahel kakeldakse, kuigi ta tuleb kaldeelt alla nii nagu ta sealt alati tuleb. Ta ei saa aru, miks pärast trenni viiakse ta tagasi maneeži ja pannakse nööri otsa ja aetakse piitsaga taga, kuni ta enam joosta ei jaksa.
Veel üks näide, teine paar.. hobune ka kartis midagi juba mitmendat korda, ei olnud nõus edasi liikuma. Ratsaniku lahendus? Tuleb hobuse seljast alla ja kukub käekõrval piitsutama....
Ja kui iga kord kakelda hobusega, kui ta ratsaniku meelest midagi valesti teeb, siis ta ei hakkkagiii kunagi kollidest rahulikult mööda minema, sest siis tal tekib juba refleks, et okou, ma nüüd kartsin järelikult võetakse mind seisma ja hakatakse peksma... Siis pekstakse juba selle eest, et hobune enam üldse otse edasi minna ei taha ja hakkab küünaldama või koha peal hüppama. Lollus ju! Ja ma võiks neid näiteid kirjutama jäädagi.. Mis inimestel viga on?

Ja siis kui trenn on läbi, oled maha rahunenud, siis on hobune jälle kukununnu musirullikene.. Sama näiteks, kui ta võistlustel teeb hästi, siis on lihtsalt parim musu, aga kui midagi läheb pahasti, siis kohe lendavad laused, et müün selle lolli lehma maha.. Parem oleks ausalt öeldes, äkki ta satub siis kellegi kätte, kes näitab sellise suure ja graatsilise looma vastu natuke rohkem austust üles.

Tükk aega mõtlesin, kas ma postitan ikka nii vihase postituse, aga no.. mu lootus on, et äkki keegi tunneb ennast ära ja võib-olla ta polegi kunagi mõelnud, kui julmasid võtteid ta hobuse peal kasutab ja äkkkki tõesti pole talle kunagi pähe turgatanud, et hobusele on vaja asjad selgeks teha selles keeles, millest tema aru saab.. Kui väike laps ei saa aru, et ta peab potti pissima, siis kas sa peksad ta selle eest läbi? Või proovid talle seda selgeks teha nii, et tema ka aru saaks. Vajadusel kordad ja kordad ja kordad, kuni talle lõpuks kohale jõuab.

Mina ei ole ideaalne, kindlasti mitte. Aga ma vähemalt üritan oma emotsioonid hobuse seljas kõrvale jätta ja võtta asja selge peaga. Ja tulemus võibolla on tõesti kordades aeglasem, aga ma olen kindel, et püsivam. Näiteks üks päev sain väga ilusti galopis basseinist mööda, mis sinna just toodud oli. Esimesel korral möödudes jah, ta saigi mu käest stekki, sest ta tahtis seisma jääda ja sääre peale ta edasi ei läinud. Aga ma lasin tal siis ka edasi liikuda, mitte ei sakutanud samal ajal suust ja järgmine kord saime juba ainult väikse kehavõbinaga sealt mööda. Ja no minu steki andmine on ikka vähe teine, kui nüüd päris stekilöök. Tavaliselt piisab lihtsalt, kui ma talle selle pihta panen.

Ilmselt ma olen praegu vihane sellepärast ka, et lisasin endale hiljuti facebooki sellise lehe nagu The Dodo ja seal jagatakse koguaeg hüljatud loomade videosid ning just enne postituse kirjutama hakkamist nägin ühte videot, kus koer visati tee peal autost välja ja sõideti minema. Ma ei ropenda väga palju, aga kui see poleks avalik postitus, siis kõlaksid siin väga ebasündsad sõnad! Ilmselt ma pean selle lehe ikkagi unlikeima, sest ma ei händli ära seda jõhkrust loomade vastu.

Palun armastage oma loomi. Ja hobune ei ole vähem sõber kui koer või kass, lihtsalt sellepärast, et ta on suur ja temaga saab sporti teha. Vahel ma olen üldse sellises seisus, et ma tahaks ratsutamist ära lõpetada, sest juba sadula selga panemine on ju tegelt loomapiinamine.. Aga nii isekas olen ma küll, et päris looduslapseks ma veel ei hakka. Aga olgem siis vähemalt niigi lahked oma hobuste vastu, et kui see hiiglaslik loom laseb sul enda seljas ratsutada, siis vähim, mis sa tema heaks teha saad, on anda talle korrektsed ja arusaadavad märguanded!

Holy moly, milline heietamine... Eriti irooniline since mu esimesed sõnad olid "polegi nagu millesti kirjutada".. Aga ära ka ei kustuta.

Head ratsutamist!

tahaks päikest ja sooja!

Kõigepealt trennidest: Classic on päris mõnusaks muutunud. Tegelikult, kui mõtlen enne meie õnnetusi ja lonkamisi ajale, siis ma kirjutasin ka, et C on trennides äärmiselt tubli ja mõnus. Nüüd siis on lõpuks kätte jõudnud see aeg, kus hobune on stabiilselt okei. Ta ei ole veel nii okei, et ma tahaks võistlema minna, aga äkki suvel väliplatsile korra ikka satume. Aga ma ei tahaks liiga entusiastlik ikkagi veel olla, pole siiani mulle midagi head teinud see suur unistamine. Hetkel töötame selle kallal, et tema lihased tagasi tuleks ja et ta kannaks end ikka rohkem ja rohkem ise. Galopis on juba päris hea, kuidagi vist suudan galopis ise ennast seal paremini hoida või kontrollida, igatahes ta järjest vähem sikutab mind sinna alla. Traav on iga päev erinev. Mõnel päeval ta teeb ilusti koostööd ja on väga pehme, teine päev kipub väga esiotsale vajuma ja pean koguaeg ennast kontrollima, et ma ei jääks eest hoidma, ja teda tagant utsitama, et ta ikka natuke oma taguotsa alla tooks. Aga üleüldiselt olen temaga väga rahul. 

Tänu ühele väiksele nüansile, mida ma kuulsin Allat oma õpilasele võistlustel ütlemas, olen ma saanud ka Classicut kuidagi palju paremini kollidest mööda. Nimelt võistlemas oli üks isegi natuke sõgedam ja kollikartlikum hobune, kui C ja Alla ütles talle, et ta annaks kolli juures välimise ratsme ära korraks. Ja ma ei tea, kas mulle pole öeldud või C lihtsalt praegu kuulab mind paremini, aga iga kord, kui ma nii teen, siis ta annab palju palju palju paremini järgi. Näide: sõitsin galoppi, samal ajal teine ratsanik võttis oma hobuselt teki seljast ja pani selle maneeži servale. Varem poleks ma galopis elusees saanud sealt ligilähedaltki mööda, kuid seekord märkasin mina õnneks seda varem kui C, hoidsin teda võimalikult kahe sääre vahel, kui ta hakkas silmi punnitama, siis juba üritasin rohkem sisemist painet võtta ja päris selle teki lähedal andsin välimise ratsme täitsa ära hetkeks. C kohkus selle peale ja hakkas hoopis ratsmele keskenduma, kuna ta ilmselt on nii harjunud, et kui mingi koll on, siis ma lihtsalt ripun seal ratsme otsas ja üritan elueest sisemise jalaga udjada teda. Üsna suur edusamm, ma ütleks. 

Getteri viimases trennis tegime palju üleminekuid, nii traavis kui ka galopis, kolmeaasalist serpentiini galopis, kus kesmine aas on kontragalopis, palju painutusharjutusi, peatuseid ja tagaotsapöördeid sammus. Ütleks, et päris hästi tuli välja. Muidugi mitte sellesmõttes päris hästi, et kõik ideaalne oleks, kaugeltki mitte, me alles õpime kõiki neid asju. Aga üldiselt C ikkagi püüab, seni kuni mina keskendun. Kui mina ei keskendu, siis ta ei viitsi. Ehk siis temast sellist hobust ilmselt ei tule, et ma samal ajal räägin juttu ja teen piafeed. Hästi loodetud muidugi, et me kunagi seda tegema hakkame :D Aga miks mitte? Mis on nendel GP hobustel, mida meil ei ole....? Väike naerupaus. 

Kahjuks hakkab ka see mure jälle pinnale kerkima, et C ribid hakkavad paistma.. st väljaminekut lisasöödale, mis on loogiline muidugi, kui rohkem trenni teha, aga lootsin, et selleni veel pisut on aega. Miks minul nii kergelt kaal maha ei tule? 

Muust elust nii palju, et pean jätma hüvasti oma kullakalli väikse autopõnniga. Let's bow our heads and grieve.. Tema asemele tuleb õnneks aga suurem, mugavam ja ökonoomsem volvo.. vähemalt praeguse plaani järgi. Audi on mu jaoks nii armas ja kallis, aga paraku pidi selle otsuse vastu võtma. Senikaua kuni audit pestakse ja kammitakse müügiks, sõidan mina VANA ford mondeoga... ull värk. Aga õnneks pole päris jalamees.  

Ja seda rõõmu pean ka jagama, mis mulle eile osaks sai. Nimelt oli mul ideaalne naistepäev. Algas see sellega, et kui alla korrusele jõudsin, ootas mind laua peal imeilus kimp kollaseid tulpe ja üks ümbrik... mis seal sees oli? Trummipõrin..... SIMPLE PLANI kontserdipiletid!!! Holy moly, kui õnnelik ma olin!!! Siis käisin tallis, käisin koolis ja pärast pikka päeva kell kaheksa koju jõudes ootasid mind kodus mu vend ja väike Carlike, kes tõid mulle ka lillekese. Kui armsad! Lisaks võttis mind tuppa astudes vastu imeline toidu lõhn. Henry, kes ei tee süüa.. nagu kunagi.. oli teinud päris ise kananagitsaid ja magushapu kastmega pastat. Midaaa!? Toit maitses imehea, kuid sellega ei olnud veel õhtu läbi. Pärast õhtusööki viis Henry mind Viimsi kinno Klassikokkutulekut vaatama ja see oli tõesti väga väga lahe ja naljakas film. Nii tore päev! 

Ma loodan, et te tunnete end sama mõnsalt, kui see väike tegelane!

Trennilainel tagasi!

Olen nüüd juba trenni teinud üsna korralikult ja stabiilselt, seega mõtlesin, et on ehk millestki natuke kirjutada ka.
Kui ma hakkasin uuesti trenne tegema, siis kasutasin libisevat, et pakkuda endale natuke turvatunnet. Enamuse ajast see oli mul kas lihtsalt käes või C kaelas sõlmega, aga mul oli parem tunne.
C on käitunud väga hästi, on muidugi väikseid kõrvalepõikeid ja kartmisi, aga mitte midagi erilist. Trennides tegin erinevaid harjutusi, aga ma ei saanud täpselt aru, kas oli hästi või mitte, sest polnud nii ammu treeneri trenni saanud. Midagi väga hullusti ei saanud olla, sest ta liikus, ei sikutanud, ratsme taga ei olnud jms, aga lihtsalt, selline kulgemine oli, et päris täpselt ei tea mida teha, aga teen midagi ikka.
Siis aga sain lõpuks Getteri trenni ja ta oli seal väga väga tubli. Kõik läks kuidagi nii hästi ja G ütles ka, et C alati avaldab talle muljet, kuulab ja vastab nii ilusti. Lisaks ütles ta ka, et olen seal seljas ise kuidagi kindlam ja tean paremini, mis teen, kui enne. Mul oli küll endal vastupidine tunne, kuid kuna ta nii ütles, siis treenerit võiks ju uskuda.. ja see tegi tuju väga heaks!
Nii G trennis kui ka nüüd pärast seda olen ilma libisevata sõitnud, sest tegelikult see rohkem segas mind. Olen harjutanud neid asju, millele G tähelepanu pööras ja üritanud enda istakut veidi rohkem jälgida, sest ma ikka veel kuidagi tõmban ennast natuke krampi ja unustan hingata. Igatahes üks päev oli mul tunne nagu sõidaks võõra hobusega, sest C oli lihtsalt nii imemõnus. Ta kandis ennast täiesti ise, galopis oli nii pehme aga samas ei olnud ratsme taga, sain küsida väiksemat galoppi ilma, et rütm ära kaoks, sain teha pisikesi volte nii, et ta ei vajunud õlaga välja ja kõik oli ideaalne. Järgmine päev oli üsna sama, mis tavaliselt, aga mitte ka halb.
Nädalavahetusel C puhkas, kuna ega temagi pole ilmselt veel harjunud, et korralikult trenni tehakse ja ma ei taha talle kuidagi trotsi tekitada. Lisaks hakkas ta saama pisut rohkem kaera.
Täna oli ka Getteri trenn ja C oli jälle nagu teine hobune. Ainult, et teisele poole äärmusesse. Ta oli pea püsti, üldse järgi ei andnud ja galopivolte oli võimatu teha. Muidugi trenni lõpus oli juba palju parem, aga ma olin selleks hetkeks juba ise täiesti läbi.
Getter aga ütles, et Classic jätab talle alati kustumatu mulje, et ta on nii vahva hobune. Ning ka Ellen Vatsel ja Getteri ema Kaie olid öelnud neljapäeval, kui mind trenni tegemas nägid, et C on nii lahe hobune. Selliseid asju on lihtsalt niii, nii, nii tore kuulda ja annab motivatsiooni trenni edasi teha, isegi kui ta on natuke põssa vahel. Ja tänane oli ilmselt ka kahest puhkepäevast ja lisakaerast tingitud, nii et ma ei ole ta peale kuri.
Üleüldse olen suutnud jääda ise palju rahulikumaks ja ma pole kordagi ta peale isegi natuke kurjaks saanud, isegi kui ta pole nõus terve trenn ühte maneežinurka minema. Midagi on meie mõlema jaoks selle pika puhkuse ajal muutunud, oleme mõlemad rahulikumad ja trenni on ainult tore teha. Tänane oli küll natuke erand, aga ma ei ütleks, et mulle see ikkagi ei meeldinud, pigem lihtsalt C näitas, et elloouu, ma ei saa ka kõike sulle nii kergeks teha!
Päris kohutav on see, et ta ajab karva. Ja mulle ei meeldi see mitte üks teps, sest neid tuleb ikka väga palju ja see on alles algus! Ilmselt annan mingi hetk alla ja klippan ära, aga eks näis.