Kuna Henry mängib juba teist tundi pleissi ja ma tüdinesin Simsist ära (jah, ma mängin Simsi, täpsemalt Sims4), siis ma mõtlesin, et üritan viimast 10 kuud meenutada.
Mul oli üks draft alles, veebruarist, seal kirjutasin, kui halvasti Classicuga kõik on, sest ma ei saa millegagi hakkama. Mingi video oli eelmises postituses, kus veel Kaie trenni andis. Niisiis vahepeal hakkas meile hüppetrenni andma Monica Pärno. Ma poleks kunagi uskunud, et mina takistustest üle saan. Monica pani mind ikka päris kõrgeid hüppama, üle majade, nagu tal on kombeks öelda. Paar võistlust tuli isegi päris hästi välja. Trennis läks juba päris hästi, peaaegu sain juba hakkama hüppamisega ja tundus, et ohoh ehk saan minagi kunagi midagigi saavutatud.
Aga elul on kombeks jalaga näkku lüüa ja kui sa oled maha kukkunud, siis sind sitaga üle kallata. Ühesõnaga hakkas üks hetk selg väga valu tegema, aga noo kõigil selg valutab, ei saa midagi parata. Ikkagi kuna mingi hetk toimus järsk langus ja enam ei lasknud elada, läksin arstile, pikk jutt siil jutt, siis kiropraktik arvas, et 21-aastasel ei peaks selline selg olema ja igasugune ratsutamine teeb asja ainult hullemaks. Ma olen 100% kindel, et kõik kellele ma seda rääkisin või kes seda loevad, siis mõtlevad, et pff hea nannipunn, mul on ka selg valus, mida sa kräunud. Pean tõdema, et eks see nii välja paistabki, sest ma ju liigun ja pole häda midagi, aga kui liialdamata iga liigutus valu teeb, õhtuti kodus tahaks nutta ja hommikul laman põrandal, et päevaks jälle liikuma saada, siis paneb ikka järele mõtlema küll, et võibolla peaks arsti sõna kuulama ja tagasi tõmbama.
Kokkuvõttes otsutasin takistussõidust loobuda, sest just pärast hüppamist oli kõige hullem, trennidega üleüldse natuke tagasi tõmmata ja proovida siis lihtsalt natuke koolisõitu teha, alguses ju niikuinii tahtsin pigem hobusega tantsida. Tegelt kasutan valesid termineid, sest minu puhul ei saa olla juttu takistussõidust, kui mu kõrgeim parkuur oli 90, milles ma välja tõrkusin ja koolisõidus sõidan A skeemi ja mitte ka eriti hästi. Ühesõnaga olen ratsutamises täiesti läbikukkunud ja võin ennast veritseva südamega nimetada täisväärtuslikuks tädiratsutajaks. Yay!
See oli siis nüüd paar kuud tagasi, hiljuti sain endale isegi koolisõidu sadula, see on täitsa äge, nühin nahka ja ei arene kusagile edasi, nagu vanasti, aga vähemalt on tore sadul!
Classic on üldiselt väga tubli, armas ja nunnu. Nüüdseks isegi ta juba tervitab mind, kui talle koplisse järgi lähen, lihtsalt nii armas!
 |
| kevadel |
 |
| sügisel |
Kuna alustasin Classicust, siis mul ju teine imearmas loomake ka - Bonna. Bonna kõige suurem uudis, nüüdseks juba vananenud, on see, et tema sai veebruaris VIIS kutsikat! Viis maailma kõige armsamat, tublimat ja ilusamat kutsikat. Nüüdseks on nad juba ammu uutes kodudes. Armastan neid ikka ja oleks tahtnud kõik endale jätta. Üks läks talli Sille juurde elama, väike Roco, temast sai äsja eunuhh ja sai kutsikate kuulekusvõistlusel tubli neljanda koha! Fiona läks elama Evely juurde, teda näen ka vahel, ei ole tibakestki oma armsusest kaotanud. Eleonora ehk Nora ja Shiro läksid natuke minust kaugemale, aga vähemalt Facebooki kaudu olen natuke nende tegemistega kursis :) Kahjuks väike Jack Sparrow ehk Jack (minu, kui Johnny Deppi fännile oli see nimi küll ülim uudis) elab minust täitsa nii eemal, et temast tean ainult seda, et paari kuuga oli ta oma koduga väga ilusti harjunud ja pidi olema kõige toredam koerake üldse. Oeh kuidas me neid koerakesi igatseme!
Bonnal on viimastel kuudel olnud kaks suuremat arstilkäiku, paar kuud tagasi sai ta kuidagi oma keelde bakteri, mis tekitas väga, väga, väga suure abtsessi ja ta ei saanud süüa ega juua, oli lausa tilgutite all. Õnneks saadi mäda välja ja rohud aitasid bakterid tappa, nii et seda ei ole tagasi tulnud.
Teine trauma juhtus nüüdseks 2 nädalat tagasi, kui Classic astus oma raudus tagajalaga Bonnale käpa peale. IME, et tal ükski luu ei murdunud, ju siis C ei jõudnud kogu raskusega astuda, sest Bonnake hakkas kohe hirmsasti röökima. Õnneks röntgen oli puhas ja sai valuvaigisteid ning nüüdseks on ta juba peaaegu terve, peab ainult kuu lõpuni kodus toarežiimil olema.
Meie perekonna kõige suurem uudis on muidugi see, et MA SAIN vennaLAPSE! Tegelt Andra sai mu vennaga lapse. Nimeks sai Carl Jaan, sündis 9. juuli. Ta on äärmiselt rahulik ja tubli laps, ainult natuke nutab. Neljapäeval hoidsin teda esimest korda. Väga numpsik!
Suvel toimus veel üks suursündmus. MAILIS ABIELLUS! Sain au olla tema pruutneitsi koos Cätuga. See oli lihtsalt imeline pulm! Mailis oli niii ilus, nende pulm oli nii lihtne ja niiii ilus! Fotograaf oli kõige lahedam, kõik kes vähegi tahavad geniaalset ja professionaalset fotograafi siis Valdur Rosenvald on see mees, kellega ühendust võtta!
Minu tegemistest nii palju, et tulin töölt ära! HAH! Elu parim otsus! Henry idee muidugi. Ma alustasin töötegemist 15-aastaselt ja nüüd lõpuks ometi saan käia koolis ja tallis nii, et ei pea muretsema töö pärast. Kui ideaalne see on?! Muidugi sellel on omad miinuspooled, aga mul on nüüd selline asi nagu vaba aeg, mul on kordades vähem stressi, ma saan oma mehele normaalsel ajal süüa teha, ma saan reaalselt võtta aega ja minna raamatukokku kui vaja (ma olen seda teinud juba 2 korda see õppeaasta!) ja teha kõiki muid tegemisi, mida ma muidu pidin tegema kas kooli, talli või töö arvelt.
Kümmet kuud on väga raske kokku võtta. Mul oli väga tore suvi, sõitsime pisut ringi, sain päevitada Saaremaal. Henry töötas Komeedis ja seal olid pikad päevad, niiet sain ka palju aega iseendale või sain lihtsalt piiramatu ajaga tallis õhtul chillida. Meil saab kohe-kohe aasta koos elatud Henryga Kristiines, see on ka päris lahe. Mõtlesin kirjutada oma tuleviku minale selle postituse ja üritan järgnevaid ikka natuke tihemini kirjutada, sest tegelikult on nii tore lugeda mõned aastad hiljem.
