“Imperfection is beauty, madness is genius and it's better to be absolutely ridiculous than absolutely boring.”
― Marilyn Monroe

Monday, April 6, 2015

Joogaga seljamurede vastu

Tahaksin kirjutada, kuidas selle viimase nädalaga, kui olen joogat teinud, olen aru saanud, et oohooo, mu selg ei valutagi enam! 



Kahjuks mitte. 


Mõtlesin, et kirjutan sellest, sest äkki keegi veel võtab selle väljakutse ja teeb samu vigu, mis mina JA äkki juhtub seda lugema. Lisaks kuna ma ei taha kellelegi vinguda otse näkku, kuna mulle ei meeldi, mis näoga mind alati vaadatakse, kui ma julgen öelda, et mu selg valutab, siis see on nagu koht kus saan avalikult vinguda, ilma et peaksin nägema neid issand-sa-oled-nii-hale-ja-mõtled-kõik-välja-mul-on-palju-raskem pilke.


Anyhow, ma alustasin hoogsalt, sattusin kohe megavaimustusse ja tahtsin kõike nii hästi teha, kui võimeline olen ja noo juba varsti tundsin, kuidas mu keha paindub rohkem ja saan juba samu asendeid, kui videos ja seda nii vähese ajaga! Ma ignoreerisin kõiki väikseid märke, mida mu seljake mulle üritas anda ja kuuendal päeval ma olin täiesti eufoorias, sest nii hästi läks! Seda siis ühe harjutuse pärast, mis algul oli niiii valus ja raske ja kuuendal päeval ma sain sama asendi mis videos.

See oli siis selline, et istud maas, jalad sirged ja pead kätega taldadest kinni võtma ja keha ette painutama samal ajal lõuga rinnale vajutades. Esimesel päeval suutsin vaevu põlvedest kaugemale oma käsi sirutada, rääkimata sellest, et üritades pead allapoole lasta ja lõuaga rinda puudutada, tundsin terve selgroo ulatuses sellist põletavat aga kohati mõnusat valu, sest nii kinni oli kõik. 
Kuuendal päeval siis sain juba rahulikult kätega taldadest kinni ja lõua rinnale ja keha täpselt nii alla nagu Adrienel videos. Megalahe tunne oli muide! 
ma nii palju muidugi ei saanud, aga close enough!
Mõtlesin, et see selg ju peabki valutama, sest ma ju treenin oma haigeid lihaseid ja see on äkki tervenemise valu. Tavaliselt on see, et mul ei valuta pidevalt vaid lihtsalt teatud liigutusi tehes nagu püsti tõusmine, istumine, vasakule jalale toetumine, kummardmine jms. Ja see valu on siis selline alates nagu lüües küünarnuki täpselt õigesse kohta hästi tugevalt ära ja kuni korda tuhat selline valu ja hästi järsku. Ja nagu kiropraktik mulle ütles, siis see valu tuleb põletikus lihastest, mis tõmbuvad väga pingesse ja võivad üksteise vahele jätta närve, mis siis väga haiget teevad.  Anyhow, siis vaikselt nagu avastasin, et selline väike närvikõdi on nagu pidevalt. Mõtlesin, et naah, mis seal ikka. 

7. päev
Alustasin väga reipalt jälle. Sirutasin ja venitasin ja tegin kõike nii entusiastlikult kaasa. See oli juba natuke kiiremas tempos, kogu keha jooga ja isegi võttis natuke higi lahti. Ja mingi hetk tuli võtta downward facing dog (ma ei julge eestikeelseid poose kirjutada, sest ma ei tea, kas need on otsetõlkes ja ma ei viitsi praegu uurida ka) ja siis käis mingi klõps läbi ja sinna ma jäin. Ma ei saanud enam liigutada, sest ükskõik kuhu poole üritasin liikuda käis uuesti valu läbi ja see oli nii tugev, et ma ei suutnud sellest üle olla, et kiirelt ennast alla lasta. See võis tegelikult üsna koomiline välja näha: mina keset elutoa põrandat tagumik upakil, kusagile poole ei liigu. See võttis mul pisara lahti muidugi kohe, väike piripill nagu ma olen ja vaikselt ennast ühele ja teisele poole kõigutades sain läbi valude ennast põlvili ja edasi lapsepoosi. Umbes 20 minutit tegin teokiirusel väikseid lõdvestusharjutusi kuni sain oma tavalisse olekusse. 
Võis umbes midagi sellist välja näha.. 

Ütleme nii, et see oli väga hirmutav. Ja ma ei kirjuta seda selleks, et kahju oleks kellelgi, absoluutselt mitte. Ma arvan, et paljudel on selliseid hetki olnud, kus lihtsalt ei saagi ennast püsti vms. Aga see on pigem illustratsiooniks, mis juhtuda võib, kui niigi on väiksed hädad ja siis ei järgi juhiseid.



Adriene i g a s videos räägib, et kuula oma keha ja tee täpselt nii palju, kui su keha lubab. Kui tunned kuskil pinget, tõmba tagasi, tee pause vms. Ta annab alati videos mitu varianti raskematele poosidele, et vali milline tundub kõige parem,
ä r a  p i n g u t a  ü l e! 
Nii lihtsad väiksed asjad, millest peab kinni pidama. Mina, nagu ma enne ütlesin, üritasin kõigest väest täpselt sama palju painduda, sama kaua hoida poose, teha kõike täpselt nagu Adriene, sest sedasi on ju õige jooga nagu tema teeb. 



Muidugi pärast seda intsidenti pidin ju minema veel trenni, sest mul oli Getteriga kokku lepitud ja nõme oleks ära öelda jälle. Trennis otseselt tunda ei andnud, täisistakus traavis võib-olla hetkeks, aga üldiselt oli okei. Pärast trenni muidugi oli vasakule jalale raske toetuda, aga see pole ka ebatavaline. Siis pidin muidugi veel Classicu jalgu üles tõstma ja venitama, mis on teatavasti päris rasked, eriti kuna temal endal ei ole erilist huvi neid üleval hoida.  


Õhtul oli ka nagu ok, kuni diivanile vajusin ja sealt hakkas valutamine pihta jälle ja terve nädalavahetuse olin 94-aastane reumahaige. Kõik liigutused tuleb teha läbimõeldult, kõik asendid tuleb enne läbi mõelda, et kas pärast sealt saab normaalselt püsti  jne. 

OLEN IKKA ÜKS VINGATS.. ma tean. 

Igatahees, ma ei anna veel alla! Nädalavahetuse küll puhkasin, aga täna võtsin selle jooga ette uuesti. Seekord kõigepealt tegin Adriene video alaseljavalude jooga ja siis võtsin uuesti 7. päeva video ja tegin täpselt enda kiirusel, vahepeal oli pisut jälle kahtlane, panin pausile ja tegin väikese venituse vahele ja niimoodi terve aja oma keha kuulates ja jälgides lõpetasin selle edukalt! 


Nii et minu sõnum täna on see, et ärgem tehkem oma kehale liiga! Ükskõik, mis see ka ei oleks, mida sa saavutada tahad, siis see ei loe, kui sa ei saa 35aastasena enam üldse liigutada ja kui sa ei saa oma lapsi korralikult süles hoida tulevikus, sest selg on nii haige. 

Ja palun ärgem judgigem inimesi, kui nad ütlevad, et nad ei saa midagi teha, sest neil on valus. Ma olen kindel, et iga teine on tundnud kohtumõistmist, et omg sa jälle ei tee trenni, raudselt lihtsalt ei viitsi! 
Find what feels good!

Sunday, April 5, 2015

wat r u duing man..

Vahel ma naeran inimeste kirjaoskamatuse üle, aga vahel tahaks nutta. ÜLTSE ei oskata kirjutata. See pole nali, need on päriselu näited. Ma ei räägi sellest, et kuskil kellelgi on koma puudu või mingi näpukas või lihtsalt kõnekeelne kirjutis nagu mu enda blogigi. Aga tõesti vahel on tunne, et pool Eestit pole kunagi eesti keele tunnis käinud. Mis meie keelest sedasi saab?

ma ei leidnud eestikeelseid pilte :(

 Hakkasin vaatama facebooki, et kui tihti siis näeb selliseid jaburaid asju. Sattusin gruppi Ostan ja müün.......appi.
Nt Pärnus saab ka kohe olemas kaupa katsumas/proovimas käija ! 


Siis muidugi need inglise keele professorid. "my and horse"..........


Veel kibestunud vanainimese juttu.. Sõitsin bussiga koju ja mul ei olnud võimalik mitte pealt kuulda kahe ilmselt üheksanda klassi poisi juttu. See kõlas umbes järgmiselt: "Käisin seal krdi katsetel nah, hea, et edasi ei saanud nah, muidu oleks veel õppima pidanud hakkama. Praegu hea nah, käin magan tunnis ja s*ttagi ei pea tegema. Tra nah." Siis teine selle peale: "Ongi nah, kellele seda haridust tänapäeval enam vaja on tra. Lähed mingi jorsi juurde tööle nah, päris tahangi nii krt. Ma ei taha oma aega ülikoolis raista p*tsi küll, mõttettuuuuu nah. Tänapäeval pole enam haridust vaja. LOOOVUS, ma ütlen, see on tase nah. Ma lähen krt thk-sse, õpin autoremonti tra. Mul sõber pani firma püsti nah, ise ainult joob ja magab. Firmajuht peab ju ainult pabereid korda tegema ja siis saab jooma tagasi minna nah, see on elu krt."  Teine siis sattus ka vaimustusse: "Jaaaah tra küll, mõni päev ei viitsiks üldse tööle minna p*tsi teeks triipu üldse nah.."
 See jätkus terve mu bussisõidu aja. Ma isegi ei taha kommenteerida seda, aga ma tunnen ennast nii kohutavalt vanana..


Siis ma käisin veel migratsiooniametis endale ID-kaarti tegemas. Mu eelmine sai 18. märts 2014 läbi. Ma olen aasta aega suutnud ilma ID-kaardita olla. Uskumatu ju? Neil on kindlasti mingi süsteem seal kaameras, et kõik inimesed nagu trollid jääks pildil. Why, oh why? Kardan lausa seda kaarti kätte saada. 

Trennidest nii palju, et Classicu longe ei kestnudki kaua, järelikult väänas välja. Igaks juhuks siiski esmaspäeval veel kordetasin ja ta oli supertubli! Kolmapäeval tegin sellise teistsuguse trenni talle, et natuke soojendust ja siis galopilatte. Teiste hüppetrennist oli päris pikk rida lattidega ja tõstsin takistused maha ja tegin niisama latte. Ta oli nii õnnelik. Näha kohe, et talle meeldib midagi teistmoodi teha. Väga tubli oli jällegi!
Neljapäeval oli ta pisut kange. Ei tahtnud kuidagi traavis lõdvestada, galopp oli nii suur ja laiali ja ta ei olnud nõus eriti kokku tulema. Takistused olid ka ikka maneežis ja sattusin just ühe noore hobuse trenni ajale, niiet oli pisut raske keskenduda ka, sest meie manööverdamine on natuke parem, kui pisikese beebi oma, seega pidin palju teist hobust jälgima, et mitte ette jääda. 

Reedel oli Getteri trenn. Algul passis ringi, ei tahtnud kuidagi alluda ja närvitses. Aga siis käis kuidagi mingi klõps tal peast läbi, nagu tal ikka need klõpsud käivad ühele või teisele poole, ja siis oli jälle supertubli. Mingid hetked on traav juba nii mõnus ja nagu G ütleb svingiv, nii et täisistakut on superhea teha. Muidugi see kestab umbes 10 sekundit, kuni mõni tuvi liiga kõvasti oma tiibu raputab või keegi liiga kõvasti autoga mööda sõidab ja ta ennast krampi tõmbab, aga eks need hetked aina pikenevad ja ta lõdvestab uuesti palju kiiremini, kui vanasti. 

Põhilised harjutused olid sääre eest astumised, keskmise ja  koondatud traavi üritused, kontragalopp ja keskmine galopp. 
Natuke nõme on see, et ta kohati tahab õlaga nii välja joosta ja väga raske on teha temaga ilusaid ümmargusi galopivolte ja ka traavis vahel otsustab minna vastassuunas. Ei tea, millal ta aru saab, et tal oleks palju lihtsam alati koostööd teha, harjutused lõpevad ju niimoodi kiiremini ära. Ja huvitav millal mina saan sinna maale, et suudaksin talle alati konkreetseid ja õigeid märguandeid anda, et ta ei tunneks segadust ja vajadust ära joosta.  

Pean seda endale koguaeg meelde tuletama