Iga lõpp on millegi uue algus...või samm tagasi.

Ma olen allaandja. See on mu olemus. Kui mulle midagi ei meeldi, siis ma pigem lähen ära loodan, et mujal on muru rohelisem. Selline ma olen ja ma ei saa seda muuta. Kuigi elu on juba ju näidanud küll, et kevadel ongi muru alati roheline ja siis suvel kuivab ära ja muutub sama kollaseks ja koledaks nagu iga suve lõpus. Nii poeetiline eks? Aga tegelikult on nii. Vähemalt minuga. Kui teen mingi valiku, muutuse oma elus, siis tundub see valik alati algul nii roheline ja nii ilus ja tore, aga mingi aja pärast olen jälle samas kohas tagasi. Aga ma ei oska muudmoodi. Tahaksin osata. Aga ma iga kord siiski õpin oma kogemusest midagi.

Mis siis jälle, te küsite? (mitte keegi ei küsi tegelt..) Tulin No Bananasest ära. Müügiedendaja töö on minu jaoks veel natuke liiga raske. Ma arvan, et ma peaksin paar aastat kogemusi ja elutarkust koguma ja siis oleksin parem kandidaat sellele tööle. Töö ise ju tegelikult pole midagi hullu, aga ma võtan kõike väga südamesse ja isiklikult ja see teeb selle natuke keeruliseks. Pinge on väga suur ja vastutus samuti. Teadsin seda juba algul, aga ei teadnud, kas saan sellega hakkama või ei. Tundub et mitte. Muidugi müügitulemused ja numbrid on ju head, võitsin isegi ühe müügimängu ja ma ei usu, et ma olen teinud halba tööd, sest kõik olid väga üllatunud ka, kui ütlesin, et lahkun, kuid ise ei tunne ma end sealjuures hästi. Bussiga sõitmine on ka natuke õudne. Ma olen küll juba harjunud natuke, aga ikkagi on väga suur vastutus ja otsi kohta kus sa saad koguaeg. Anyway, kuna Joik ootas mind tagasi, siis tegin otsuse nende kasuks ja hurraaaa olen tagasi oma lemmiktoodete firmas 1. juunist! See on küll samm tagasi, aga ma ei usu, et see on halb samm.

No Bananas ei ole üldse halb koht, kus töötada, pead lihtsalt õige inimene selle jaoks olema! :)

Teine asi on samm edasi. Hüüru tall. Kolime sinna juba nädala lõpus! :O See ei jõua mulle kohale mitte kuidagi. Ma ei tea miks, ilmselt sest ma olen Kreglenis juba nii harjunud. Aga sellest tuleb pikem postitus natuke hiljem.

Vahepeal Classic on saanud lebo elu. Vabad päevad, väike iluhooldus, väike maastik ja jälle vabad päevad. Chillib seal tallis vaikselt. Viimane maastik oli superäge! Classic oli 4 päeva puhanud ja mõtlesin, et aargh, mida ma teen, kas lähen lebotan maastikul või jauran maneežis. Õnneks tuli Hannah ja kutsus maastikule niiet läksime siis Simba ja Classicuga põllule. See oli nii tore ja mõnus! Galopipõllul Classic kappas niiii õnnelikult ja vabalt ja ei tulnud kohe üldse tagasi. Korraks hakkas isegi hirmus, aga kuna põld on nii suur, siis ta jõudis enne ära väsida, kui hakkasime kodu poole tagasi galopitama ja siis oli ta juba end ribadeks jooksnud ja pidin lausa edasi ajama päris palju. Simba vaeseke ei viitsinud üldse joosta. Mõlemad olid kaltsakad pärast, aga Simba oli eriti kurnatud. Temale ei meeldi joosta vist niimoodi. Hannah ütleb ka, et ta lihtsalt nühib edasi teda, aga Simba ei vaevu. Tal on aega küll.

Vahepeal tegin platsil ka trenni, mis ei olnud nii tore, aga kuna praegu on see trennitamine nii lappes, siis ma ei pane talle üldse pahaks. 

Nüüd jälle mõnda aega ei saa sõita, kuigi mul selle nädala lõpuni vaba. Aga käsin täna oma nina limaskesta kõrvetamas. SEE OLI NII RÕVE. Ma hullult kartsin ja arvasin, et tegelt pole midagi karta, et pff mis see ikka ära ei ole, aga ÖKK. Kõigepealt pandi mulle vatid ninna tuimestusega, mõtlesin, oh thank god, ei ole süstlaga tuimestus..siis see arst tuli mu ninaette süstlaga, mille nõel oli mingi 10 cm pikk!! Tegi süsti, kõik valgus mulle kurku, kurk läks tuimaks, neelamisoskus kadus ära, aga kuidagi sai sellega hakkama. Siiiis teine pool, samamoodi kõik valgus kurku, aga siis enam ei saanud hakkama neelamisega ja selle peale arst ütles "oioi, nüüd tuleb veri" ja PRSHH kõik kohad purskusid verd täis mu köhatamise peale.. "Nii ei tohi," ütles arst.. JEP ma tegin seda meelega!?

Siis hakkas kõrvetama. Ühelt poolt ei tundnud midagi, teiselt poolt oli ikka natsa valus, aga talutav. Pärast toppis mulle vatid ninna ja jäin sinna ootama. Siis kui ta hakkas vatte vahetama, siis jälle paremalt poolt voolas mu nägu verd täis. Kurk oli nii tuim, et ila valgus kõik kurku, aga neelata nagu ei saanud ja FUH see oli nii rõve.. CAN'T WAIT oma mandlioppi 7. septembril. 

Nüüd istun kodus. Mul just tulid ninast ja kurgust korralikud vereklombid välja.. ma detailideni ei lasku, aga see oli mõnna :D Henry ütles, et see ongi normaalne. Et tavalise verejooksuga ka tulevad niimoodi ja pärast seda peakski veri kinni jääma. Ma neid asju ei tea, aga parem on olla küll :D 

Aga kui see kõik nüüd ei aita, siis ma olen pissed. Umbes kuu aega läheb selle haava paranemiseks ja umbes 2 nädalat võin arvestada sellega, et kui pingutan natuke, siis hakkab jälle kohe verd jooksma. Aga mul pole mitte kunagi ühtegi ninaverejooksu olnud, niiet ma arvan, et minul paraneb kiiremini.

Tahan jäätist.. Pilte ei ole mul ka, et blogi kaunistada. Keegi ei pildista mind.