Getter Kanguri ägedad trennid!

Tänu Egle suunamisele võtsin julguse kokku ja kirjutasin Getterile. Minu õnneks on ta äärmiselt sõbralik ja vastutulelik inimene ja leppisimegi kokku, et hakkab kord nädalas mind treenimas käima :)

Eelmine reede oli esimene trenn ja Classic käitus nagu kukupai: traav oli mõnus, galopp oli mõnus ja kõik kuidagi sujus.
Istaku suhtes ma teadsin, et mul on palju areneda, aga ma polegi tähele pannud, et ma kipun oma sõrmi lahti tegema, ehk siis ei hoia kätt korralikult rusikas, vaid üritan ratsmega mängida kuidagi sõrmi liiga lahti tehes. Lisaks siis muidugi need üldteada asjad nagu selg sirgemaks ja istu sügavamalt sadulas ja ma hoian liiga kramplikult põlvega kinni, ehk siis põlv lahti ja jalg pikemaks.
Classicu kohta ütles Getter, et tal on head liikumised, mis tuleb lahtisemaks saada, ta on koostööaldis ja tahab õppida, on näha, et mõtleb kaasa. Lisaks ei saa mainimata jätta, et Getteri arvates on Classic väga ilus ja lihtsalt niii armas :))

Harjutustest tegime voldi peal traavi ja galoppi. Pidin volti aina väiksemaks saama kasutades välimist ratset ja sisemist jalga, käed koos ja sisemine ratse pehme. Algul oli raske, aga lõpuks C lõdvestas, tegi end ümaraks ja samm muutus mugavaks. Sama asi galopis.
Lisaks töötasime üleminekutega, mis on suhteliselt olematud meil, me lihtsalt kulgeme kuidagi ebamääraselt ühest allüürist teise, aga harjutame :)
Üks väga raske harjutus oli kolmeaasalise serpantiini peal galopp-traav-galopp. Sellega väga ei saanud hakkama.
Veel proovisime keskmist traavi, painutamist ja sääre eest astumist. Üldiselt oli trenn väga, väga hea ja ma jäin niii rahule!

Teises trennis Classic näitas Getterile natuke enda seda külge, millega ma pean peaaegu igapäevaselt tegelema. Vahtis kõiki nurki, tõmbas kohati alt ära ja tõmbas ennast seljast krampi. Getter hoidis mind rahulikuna ja jätkasime erinevate harjutustega, kuni lõpuks saime C enam-vähem stabiilseks ja lõpus oli traav väga väga mõnus! Harjutustest tuli juurde veel poolvoldid, mis olid raskemad, kui võiks arvata, korralikud peatused ja peatusest kohe traavile, mis oli ka üllatavalt raske, sest ma olen siiamaani peatusest traavile läinud sammu kaudu.
Nüüd on jälle nädalake harjutada järgmise trennini. See on niii hea tunne, kui sa tead, et sul on kuhugi poole püüelda. Eelmine nädal ma üritasin nii palju talli jõuda, kui võimalik ja ratsutasin iga kord, kui jõudsin. Enne, ilma otsese sihita, jätsin palju kergemalt trenni ära, sest ei viitsinud või ei tundnud ennast hästi. Aga nüüd jälle on mingi väike eesmärk, mis hoiab mind töös! :)

Pean ära mainima, et ma olen NIII ÕNNELIK, sest ma sain tallisõpradelt sünnipäeva kingituseks Skippy&Eric'u valjad! Jeeee! Need on nii ilusad ja pehmed ja mõnusad. Classicul läheb sutsu aega harjumiseks vist veel teise kapsliga, aga ikkagi jee! Ei suuda neid ära tänada, lihtsalt imeline kingitus!!

ClBo

Ma siis nüüd teen eeldatavasti sedasi, et kirjutan mõnda aega draftina ja mingi hetk postitan, et ei oleks igapäevaselt kahelõigulised postitused :)

Laupäeval käisime Paides ja külastasime ka Siniallikaid. Nii iluus!

 Pühapäeval tegin pannkoogihommiku. Sain esimese korraga taigna õigesti, nii et ei pidanud midagi lisama ja tulid ideaalsed pannakad. LÕBUS! Sõime neid mu vanaema tehtud metsmaasika moosiga. Nii nii head!

pilt googleist

Siis läksin talli, andsin trenni. Mul on alati selline tunne, et üldse ei viitsi, aga kui juba tegutsema hakkan, siis polegi hullu ja on täitsa tore, eriti kui näed mõnda väikest arenemas ja inimesed tahavad trenni tagasi tulla.

Siis läksin ise ratsutama, Classic on ikka üks jube armas loomake. Sõites ei olnud ta just parim, muidugi ta on väga tubli ja palju parem kui vanasti, aga mingitel hetkedel on ta vasakult poolt nii kange ja galopp on nii imelikult ühel päeval ülimõnus ja järgmisel päeval poleks nagu vahepealseid trenne olnudki ja kõik on alguses tagasi. Väga veider. Aga tuleb ikka edasi rühkida.

Esmaspäev ja teisipäev möödus tallivabalt. Teisipäeval käisin küüsi tegemas ja õppppisin palju, sest arvasin, et kolmap eksam. Alles õhtul avastasin, et jee neljap hoopis. 

Kolmapäeval alustasin oma päeva ikkagi kooliga. Jee.

Päeva poole läksin talli ratsutama. Kuna täna on pühapäev ja ma unustasin kohe kirja panna, siis päris ausalt ma tahaksin sellest trennist täpsemalt kirjutada. Aga tol päeval oli ta vasakult poolt nii kohutavalt kange, et ma ei tea mis häda oli. See probleem vahel ikka esineb, et vasak suupool on nagu puupakk ja ei ole võimalik lihtsalt painutada teda. Üritan alati siis rahulikult algul sammus ja hiljem traavis ühele ja teisele poole painutada, natuke nagu aitab. 

Neljapäeval oli hommikul kohe eksam, väga kardan tulemust! Siis istusin veel loengus mõnda aega ja siis nägin oma gümnaasiumiaegset rebasejumalat! Saime natuke catch up'ida, väga lahe oli!

Trenni panin selleks puhuks waterfordi suulised. Need on sellised päris head 5-osalised suulised, et kui hobune on ulakas, siis survestavad teda natuke rohkem ja Classicu puhul toimivad need üsna ilusti. Need suulised on loodud siis hobustele, kes sind jõuga sadulast välja tõmbavad ja elavad ratsme peal. Waterford suuline aitab hobust treenida end ise kandma ja vastama suulisele. 

Reedel oli Classic trennis väga mõnus. Isegi galopp oli täiesti nauditav  ja sain erinevaid harjutusi edukalt sooritada ja jäin äärmiselt rahule. Mainin siis, et vahetasin reedel suulised tagasi oma murtud nurgaga trensel suuliste vastu, mis on siis kaheosalised trenslid, millel on keskel selline murtud nurk, mis vähendab nutcrackeri toimet ja suunurgad on "tagurpidi" et kogu survet ühtlaselt ära jagada. 

Ostetud sai need suulised täiesti kogemata, aga tuli välja, et sobivad isegi üsna hästi.

Laupäeval läksin talli, tegin boksi, koristasin aeda ja siiis hakkas Egle mind ja Classicut filmima. Tahtis enda kaamerat katsetada. Väga lahe oli! Ainuke kurb asi oli see, et käisime õues platsil filmimas ja Classic polnud väga ammu platsil käinud ja ta oli päris kikivarvul, vahtis asju ja elas mul jälle ratsme peal. Aga äkki Egle suudab mingid lõigud välja lõigata, kus nägime ilusad ka välja :) Aga kogemus oli väga tore! 

                 

Järgmise korrani! :)

Sedasi magab Bonna, kui ta on tallist tulnud :)

oktoobbbbr..

Viimane postitus 24. jaanuar. Igati okei selles mõttes, et ma lubasin (isendale eelkõige), et ma hakkan vähemalt 2 korda nädalas kirjutama ja kõiki asju meeles pidama blogi kaudu. Jah, noh...

Kuna Henry mängib juba teist tundi pleissi ja ma tüdinesin Simsist ära (jah, ma mängin Simsi, täpsemalt Sims4), siis ma mõtlesin, et üritan viimast 10 kuud meenutada.

Mul oli üks draft alles, veebruarist, seal kirjutasin, kui halvasti Classicuga kõik on, sest ma ei saa millegagi hakkama. Mingi video oli eelmises postituses, kus veel Kaie trenni andis. Niisiis vahepeal hakkas meile hüppetrenni andma Monica Pärno. Ma poleks kunagi uskunud, et mina takistustest üle saan. Monica pani mind ikka päris kõrgeid hüppama, üle majade, nagu tal on kombeks öelda. Paar võistlust tuli isegi päris hästi välja. Trennis läks juba päris hästi, peaaegu sain juba hakkama hüppamisega ja tundus, et ohoh ehk saan minagi kunagi midagigi saavutatud.
Aga elul on kombeks jalaga näkku lüüa ja kui sa oled maha kukkunud, siis sind sitaga üle kallata. Ühesõnaga hakkas üks hetk selg väga valu tegema, aga noo kõigil selg valutab, ei saa midagi parata. Ikkagi kuna mingi hetk toimus järsk langus ja enam ei lasknud elada, läksin arstile, pikk jutt siil jutt, siis kiropraktik arvas, et 21-aastasel ei peaks selline selg olema ja igasugune ratsutamine teeb asja ainult hullemaks. Ma olen 100% kindel, et kõik kellele ma seda rääkisin või kes seda loevad, siis mõtlevad, et pff hea nannipunn, mul on ka selg valus, mida sa kräunud. Pean tõdema, et eks see nii välja paistabki, sest ma ju liigun ja pole häda midagi, aga kui liialdamata iga liigutus valu teeb, õhtuti kodus tahaks nutta ja hommikul laman põrandal, et päevaks jälle liikuma saada, siis paneb ikka järele mõtlema küll, et võibolla peaks arsti sõna kuulama ja tagasi tõmbama.
Kokkuvõttes otsutasin takistussõidust loobuda, sest just pärast hüppamist oli kõige hullem, trennidega üleüldse natuke tagasi tõmmata ja proovida siis lihtsalt natuke koolisõitu teha, alguses ju niikuinii tahtsin pigem hobusega tantsida. Tegelt kasutan valesid termineid, sest minu puhul ei saa olla juttu takistussõidust, kui mu kõrgeim parkuur oli 90, milles ma välja tõrkusin ja koolisõidus sõidan A skeemi ja mitte ka eriti hästi. Ühesõnaga olen ratsutamises täiesti läbikukkunud ja võin ennast veritseva südamega nimetada täisväärtuslikuks tädiratsutajaks. Yay!
See oli siis nüüd paar kuud tagasi, hiljuti sain endale isegi koolisõidu sadula, see on täitsa äge, nühin nahka ja ei arene kusagile edasi, nagu vanasti, aga vähemalt on tore sadul!
Classic on üldiselt väga tubli, armas ja nunnu. Nüüdseks isegi ta juba tervitab mind, kui talle koplisse järgi lähen, lihtsalt nii armas!

kevadel

sügisel

Kuna alustasin Classicust, siis mul ju teine imearmas loomake ka - Bonna. Bonna kõige suurem uudis, nüüdseks juba vananenud, on see, et tema sai veebruaris VIIS kutsikat! Viis maailma kõige armsamat, tublimat ja ilusamat kutsikat. Nüüdseks on nad juba ammu uutes kodudes. Armastan neid ikka ja oleks tahtnud kõik endale jätta. Üks läks talli Sille juurde elama, väike Roco, temast sai äsja eunuhh ja sai kutsikate kuulekusvõistlusel tubli neljanda koha!  Fiona läks elama Evely juurde, teda näen ka vahel, ei ole tibakestki oma armsusest kaotanud. Eleonora ehk Nora ja Shiro läksid natuke minust kaugemale, aga vähemalt Facebooki kaudu olen natuke nende tegemistega kursis :) Kahjuks väike Jack Sparrow ehk Jack (minu, kui Johnny Deppi fännile oli see nimi küll ülim uudis) elab minust täitsa nii eemal, et temast tean ainult seda, et paari kuuga oli ta oma koduga väga ilusti harjunud ja pidi olema kõige toredam koerake üldse. Oeh kuidas me neid koerakesi igatseme!
Bonnal on viimastel kuudel olnud kaks suuremat arstilkäiku, paar kuud tagasi sai ta kuidagi oma keelde bakteri, mis tekitas väga, väga, väga suure abtsessi ja ta ei saanud süüa ega juua, oli lausa tilgutite all. Õnneks saadi mäda välja ja rohud aitasid bakterid tappa, nii et seda ei ole tagasi tulnud.
Teine trauma juhtus nüüdseks 2 nädalat tagasi, kui Classic astus oma raudus tagajalaga Bonnale käpa peale. IME, et tal ükski luu ei murdunud, ju siis C ei jõudnud kogu raskusega astuda, sest Bonnake hakkas kohe hirmsasti röökima. Õnneks röntgen oli puhas ja sai valuvaigisteid ning nüüdseks on ta juba peaaegu terve, peab ainult kuu lõpuni kodus toarežiimil olema.

Meie perekonna kõige suurem uudis on muidugi see, et MA SAIN vennaLAPSE! Tegelt Andra sai mu vennaga lapse. Nimeks sai Carl Jaan, sündis 9. juuli. Ta on äärmiselt rahulik ja tubli laps, ainult natuke nutab. Neljapäeval hoidsin teda esimest korda. Väga numpsik!

Suvel toimus veel üks suursündmus. MAILIS ABIELLUS! Sain au olla tema pruutneitsi koos Cätuga. See oli lihtsalt imeline pulm! Mailis oli niii ilus, nende pulm oli nii lihtne ja niiii ilus! Fotograaf oli kõige lahedam, kõik kes vähegi tahavad geniaalset ja professionaalset fotograafi siis Valdur Rosenvald on see mees, kellega ühendust võtta!

Minu tegemistest nii palju, et tulin töölt ära! HAH! Elu parim otsus! Henry idee muidugi. Ma alustasin töötegemist 15-aastaselt ja nüüd lõpuks ometi saan käia koolis ja tallis nii, et ei pea muretsema töö pärast. Kui ideaalne see on?! Muidugi sellel on omad miinuspooled, aga mul on nüüd selline asi nagu vaba aeg, mul on kordades vähem stressi, ma saan oma mehele normaalsel ajal süüa teha, ma saan reaalselt võtta aega ja minna raamatukokku kui vaja (ma olen seda teinud juba 2 korda see õppeaasta!) ja teha kõiki muid tegemisi, mida ma muidu pidin tegema kas kooli, talli või töö arvelt.

Septembri algul toimus ka minu onutüte Getteri pulm. Ta nägi imeilus välja ja nende pulm oli samuti väga armas. Hoopis teistsugune ja traditsioonilisem Eesti pulm ning väga lahe!

Kümmet kuud on väga raske kokku võtta. Mul oli väga tore suvi, sõitsime pisut ringi, sain päevitada Saaremaal. Henry töötas Komeedis ja seal olid pikad päevad, niiet sain ka palju aega iseendale või sain lihtsalt piiramatu ajaga tallis õhtul chillida. Meil saab kohe-kohe aasta koos elatud Henryga Kristiines, see on ka päris lahe. Mõtlesin kirjutada oma tuleviku minale selle postituse ja üritan järgnevaid ikka natuke tihemini kirjutada, sest tegelikult on nii tore lugeda mõned aastad hiljem.

2 nädalat nagu niuhti

Lumenina

Alustan siis sealt, kus pooleli jäin. Viimane trenn, millest kirjutasin oli kohutav. Sellest järgmine oli kohutav. Sellest ülejärgmine oli Jussi trenn, mis oli üsna kohutav, kuid lõpupoole juba veidi parem. Pool trenni nutsin, sest ma olen ajuvärdjas, aga all good, all good.. Külm lihtsalt paneb Classicu veidi teistmoodi käituma. 

Vahepeale jäi üks hüppetrenn. Mõtlesin, et god miks ma üldse hakkan, kui viimased ratsastustrennid on olnud ebamaiselt väärastunud. Aga oh imet, Classic oli isegi väga korralik. Natuke nagu püssirohutünn kohe-kohe plahvatamas, aga lõpuks sain ta väga ilusti kontrolli alla ja siis oli perfektne, kuna ta oli täiesti minu kontrollitav, kuid samas väga energiline ja impulss oli olemas ning 105 takistused tulid nagu lepase reega. Mu kaunid sõnaühendid vapustavad mind ennastki. 

Aga panen siia ühe video, mille üle ma ise uhke olen. Mis siis, et eelnev video on natuke kole ja sellest eelnev täiesti talumatu.. selle hea hetke tabas Signe ja seda pean ma kõigile näitama.. 

Pärast seda trenni on olnud päris okei, kuigi külmaga on nii raske sõita ja päris palju jääb üldse sõitmata, sest kraadid on liiga madalad. Aga noh, ehk ongi hea, kui Classic saab ka natuke nautida ja lebotada. Ise olen ka mõned päevad saanud lebotada koos Henryga kodus ja see on olnud jumalik!

Suurem kui tema, aga niiii lõbus!

Eelmine nädal oli veel väga põnev, sest kohtusin Henry õega, kes lendas siia Cambridge'st ning emaga, kes parvetas siia Helsinkist. Saime natuke tuttavaks, käisime söömas, käisime poodides ja chillisime niisama kodus ja pean ütlema, et väga, väga lahedad on nad! Päris kahju oli neid ära saata.

kingitus Helenilt

Emps sai oma esimesed kalad akvaariumisse

Laupäeval 18.jaanuaril oli meil aastapäev Henryga! Jeeee! Kuna me oleme tudengirotid, siis väga midagi ei teinudki, alustasime armsa hommikusöögiga, siis pidin natuke tööd tegema ja siis läksime Nõmme mäele jalutama, sest täpselt aasta tagasi käisime ka seal. Vaatasime suuri rakette ja jalutasime veelgi. Lõpuks, kui olime kõik kolm juba jäätunud ja jalutamise isu oli täis, siis läksime koju ning sealt edasi H sõbra juurde lauamänge mängima.
Monopoly võit tuli minule! Jeeee. Ma pole kunagi võitnud. Aliase võitsime ka Henryga pika puuga. Oli vist tõesti meie päev. 

Aga see pretty much võtab mu kaks nädalat kokku.. :)

Head und!

Tegin uue blogiaadressi mõttega, et " vanas nii suurte vahedega postitused, vana jutt ja uus jutt.. tobe sedasi, hea uuesti alustada ja vähemalt üle päeva kirjutama hakata".....

mina, kui mõtlesin, et nüüd võiks kirjutama hakata..

Igatahes, ma üritan end redeemida veidi ja kirjutan, kuidas mu kiire jõulukuu ja aastavahetus möödus. Kuna mul väga meeles pole tegelt, siis ma üritan piltide najal meenutada. 

Käisime Henry ja Bonnaga oma esimese ühise kuuse järel, ise tõime metsast. Leppisime kokku, et pühapäeval läheme, enne seda oli olnud porine ja must, Henry just ütles, et nii masendav on minna musta metsa jõulukuuske tooma.. pühapäeva hommikul ärgates saime rõõmustada, sest väike lumekirme oli maad kaunistamas! Yay! Ma pole väga lume fänn, aga no jõulutegevuste jaoks ikka võiks ju olla natuke lumekest. Igatahes tõime omale pisikese kuuse, mis oli täpselt nii pisike, et terve tuba oli teda täis. Aga natuke kärpimist ja temast sai meie perfektne kuuseke :)

Jõulude ajal sai palju süüa nagu ikka. Käisime Joiki naiste ja ühe mehega Leib Resto ja Aed' s (pole õrna aimugi kuidas seda käänama peaks) söömas, udupeened toidud.. head küll, aga ma olen liiga maakas, et neid uuesti tahta. 

24. olime Henryga minu nunnu vanaemakese juures, sest minu ülejäänud pere oli Saaremaal. 25. käisid meil Henry vanaema ja tädike külas, 26. olime H teiste vanavanemate juures tema perega ja 27. olime veel minu perega Sauel. Huuu, see oli väsitav! Aga tore.. väga tore. 

Vanaema, Henry, Bonna ja üleküllatud kuusk

Henry vanaisa oli meie jõuluvana :)

kinkisime emale akvaariumi

Nunnudega jõuluistumine sõpruses..

Aastavahetusel olime sõbudega meie pool, siis käisime vabakal tulekesi vaatamas ja siis tagasi sõprusele õgima. 

Nägin veidi vaeva köögis.. minu kohta päris hea!

Trennidest nii palju, et vahepeal oli Classicul kõht paistes (kellegi kabjahoobist) ja ei saanud trenni teha.

Varastas kaera..

Ja jäi vahele

 Nüüd juba kaks nädalat jälle sõidame, päris hea on. Aga see päris hea kestab senikaua kuni ma midagi uut nõudma hakkan või kui treeneri trennis pean rohkem endalt ja hobuselt nõudma, kui ise tavaliselt. Galopp on õudukas.. Jah ma poleks 6 kuud tagasi arvanud, et ma saan Classicuga nii normaalset galoppi teha ja blabla.. aga no nüüd olen ma juba ise mõistuselt edasi arenenud, aga lihtsalt ei tule see hea galopp.. kui eest on hea, siis tagajalad lapendavad, kui tagajalad töötavad, siis anna jõudu jumal, et ma jaksaks eest hoida teda... aga loodan, et ma loen seda paari kuu pärast ja siis kurdan, et no miks see passaaž ja piaffee nüüd välja ei tule..jepjep, nii on. 

Hüppetrennid on hästi läinud..Kaie paneb mind endasse uskuma, mis on äge, sest ta tõstis üks trenn takistusi nagu mööda minnes ja süsteemi keskmine lattaed oli 105... Kes mind tunnevad, siis nende nägu on praegu ilmselt selline:

 Kes niiväga ei tea minu hüppamiseajalugu, siis 105 on ikka väga kõrge minu jaoks, kes ma ristikesi kartsin hüpata ja tahtsin ainult koolisõitu teha. 

Pärast hüppetrenni poiss vässu

Siis lõikasin veel tibukese laka maha, nüüd on siilikas. Minu arvates, väga nunnu. Võiks nüüd natuke veel ühtlustuda ja kasvada, siis väga perfektne põkk mul.  

Ja Classicust veel seda, et sõber Timo käis masseerimas teda. Classicule nii meeldib.. nali... Okei natuke meeldib ka, ta lihtsalt ei saa aru, kes see mees on, kes suudab teda umbes ühe sõrmega pikali lükata. Sain teada, et sadul on veidi kitsaks jäänud, naljakas, sest ostes oli sadul sutsu lai, pidin patja kasutama, nüüd juba mõnda aega ilma padjata sõitnud ja on vaja uut raami. Õnneks saab mu sadulal hõlpsasti seda vahetada.
Veel rääkis Timo, et Classicu peps on natuke pinges, eriti vasak pool ning puusa juures ristlihased natuke kinni. Aga lõpuks oli C juba päris lõtv ja kohe oli näha et mudimine mõjus. Ka trennis on natuke tunda, et astub tagajalgadega pikemaid samme, kui muidu.

Mõnnaa

Minu uusaasta lubadus on, et ma püüan paremini blogi pidada :)

Edit 11.01 : Kuna ma kirjutasin selle postituse juba eile valmis, lihtsalt ei saand publishida, siis kirjutan tänasest trennist ka... KOHUTAV. C oli kolm päeva sõitmata ja täna oli ta lihtsalt täiesti poolearuline. Ta kartis absoluutselt kõike, tõmbas alt ära, küünaldas ja hüppas niisama edasi tagasi. Üritasin siis rahulikuks jääda, aga väga keeruline oli. Algul oli libisev ka peal, aga hiljem võtsin ära, kuna mulle tundus, et see ajab teda veel rohkem närvi. Siis sain natukene teha normaalsemat traavi, kuigi ta ei lõdvestanud üldse ja samm oli sama lühike nagu väiksel ponil. Üritasin siis leida ühe hea hetke ja lõpetasin ära. Lasin tal natuke lahtiselt maneežis joosta ja ta tuiskas seal ringi. Ilmselgelt energia ülejäägid. Loodetavasti homme parem!

Ja natuke veel ägedaid pilte, mis telefonist leidsin :)

Bonna kaisukaga :)

Minu kingitus iga päev on nendega oma elu jagada..

tegi lennukit

Siis kui noris mind, et ma Simsi mängin ja lõpuks ise 2 tundi mängis seda :d

Otse Indiast, Inese armas kingike :)

Meie baarikapp, Henry meistriteos. 

 Head uut aastat!!