Tahaksin kirjutada, kuidas selle viimase nädalaga, kui olen joogat teinud, olen aru saanud, et oohooo, mu selg ei valutagi enam!
Kahjuks mitte.
Mõtlesin, et kirjutan sellest, sest äkki keegi veel võtab selle väljakutse ja teeb samu vigu, mis mina JA äkki juhtub seda lugema. Lisaks kuna ma ei taha kellelegi vinguda otse näkku, kuna mulle ei meeldi, mis näoga mind alati vaadatakse, kui ma julgen öelda, et mu selg valutab, siis see on nagu koht kus saan avalikult vinguda, ilma et peaksin nägema neid issand-sa-oled-nii-hale-ja-mõtled-kõik-välja-mul-on-palju-raskem pilke.
Anyhow, ma alustasin hoogsalt, sattusin kohe megavaimustusse ja tahtsin kõike nii hästi teha, kui võimeline olen ja noo juba varsti tundsin, kuidas mu keha paindub rohkem ja saan juba samu asendeid, kui videos ja seda nii vähese ajaga! Ma ignoreerisin kõiki väikseid märke, mida mu seljake mulle üritas anda ja kuuendal päeval ma olin täiesti eufoorias, sest nii hästi läks! Seda siis ühe harjutuse pärast, mis algul oli niiii valus ja raske ja kuuendal päeval ma sain sama asendi mis videos.
See oli siis selline, et istud maas, jalad sirged ja pead kätega taldadest kinni võtma ja keha ette painutama samal ajal lõuga rinnale vajutades. Esimesel päeval suutsin vaevu põlvedest kaugemale oma käsi sirutada, rääkimata sellest, et üritades pead allapoole lasta ja lõuaga rinda puudutada, tundsin terve selgroo ulatuses sellist põletavat aga kohati mõnusat valu, sest nii kinni oli kõik.
Kuuendal päeval siis sain juba rahulikult kätega taldadest kinni ja lõua rinnale ja keha täpselt nii alla nagu Adrienel videos. Megalahe tunne oli muide!
 |
| ma nii palju muidugi ei saanud, aga close enough! |
7. päev
Alustasin väga reipalt jälle. Sirutasin ja venitasin ja tegin kõike nii entusiastlikult kaasa. See oli juba natuke kiiremas tempos, kogu keha jooga ja isegi võttis natuke higi lahti. Ja mingi hetk tuli võtta downward facing dog (ma ei julge eestikeelseid poose kirjutada, sest ma ei tea, kas need on otsetõlkes ja ma ei viitsi praegu uurida ka) ja siis käis mingi klõps läbi ja sinna ma jäin. Ma ei saanud enam liigutada, sest ükskõik kuhu poole üritasin liikuda käis uuesti valu läbi ja see oli nii tugev, et ma ei suutnud sellest üle olla, et kiirelt ennast alla lasta. See võis tegelikult üsna koomiline välja näha: mina keset elutoa põrandat tagumik upakil, kusagile poole ei liigu. See võttis mul pisara lahti muidugi kohe, väike piripill nagu ma olen ja vaikselt ennast ühele ja teisele poole kõigutades sain läbi valude ennast põlvili ja edasi lapsepoosi. Umbes 20 minutit tegin teokiirusel väikseid lõdvestusharjutusi kuni sain oma tavalisse olekusse.
 |
| Võis umbes midagi sellist välja näha.. |
Ütleme nii, et see oli väga hirmutav. Ja ma ei kirjuta seda selleks, et kahju oleks kellelgi, absoluutselt mitte. Ma arvan, et paljudel on selliseid hetki olnud, kus lihtsalt ei saagi ennast püsti vms. Aga see on pigem illustratsiooniks, mis juhtuda võib, kui niigi on väiksed hädad ja siis ei järgi juhiseid.
Adriene i g a s videos räägib, et kuula oma keha ja tee täpselt nii palju, kui su keha lubab. Kui tunned kuskil pinget, tõmba tagasi, tee pause vms. Ta annab alati videos mitu varianti raskematele poosidele, et vali milline tundub kõige parem,
ä r a p i n g u t a ü l e!
Nii lihtsad väiksed asjad, millest peab kinni pidama. Mina, nagu ma enne ütlesin, üritasin kõigest väest täpselt sama palju painduda, sama kaua hoida poose, teha kõike täpselt nagu Adriene, sest sedasi on ju õige jooga nagu tema teeb.
Muidugi pärast seda intsidenti pidin ju minema veel trenni, sest mul oli Getteriga kokku lepitud ja nõme oleks ära öelda jälle. Trennis otseselt tunda ei andnud, täisistakus traavis võib-olla hetkeks, aga üldiselt oli okei. Pärast trenni muidugi oli vasakule jalale raske toetuda, aga see pole ka ebatavaline. Siis pidin muidugi veel Classicu jalgu üles tõstma ja venitama, mis on teatavasti päris rasked, eriti kuna temal endal ei ole erilist huvi neid üleval hoida.
Õhtul oli ka nagu ok, kuni diivanile vajusin ja sealt hakkas valutamine pihta jälle ja terve nädalavahetuse olin 94-aastane reumahaige. Kõik liigutused tuleb teha läbimõeldult, kõik asendid tuleb enne läbi mõelda, et kas pärast sealt saab normaalselt püsti jne.
OLEN IKKA ÜKS VINGATS.. ma tean.
Igatahees, ma ei anna veel alla! Nädalavahetuse küll puhkasin, aga täna võtsin selle jooga ette uuesti. Seekord kõigepealt tegin Adriene video alaseljavalude jooga ja siis võtsin uuesti 7. päeva video ja tegin täpselt enda kiirusel, vahepeal oli pisut jälle kahtlane, panin pausile ja tegin väikese venituse vahele ja niimoodi terve aja oma keha kuulates ja jälgides lõpetasin selle edukalt!
Nii et minu sõnum täna on see, et ärgem tehkem oma kehale liiga! Ükskõik, mis see ka ei oleks, mida sa saavutada tahad, siis see ei loe, kui sa ei saa 35aastasena enam üldse liigutada ja kui sa ei saa oma lapsi korralikult süles hoida tulevikus, sest selg on nii haige.
Ja palun ärgem judgigem inimesi, kui nad ütlevad, et nad ei saa midagi teha, sest neil on valus. Ma olen kindel, et iga teine on tundnud kohtumõistmist, et omg sa jälle ei tee trenni, raudselt lihtsalt ei viitsi!
 |
| Find what feels good! |
Ma olen üsna veendunud, et ükski harjutus, mis valu põhjustab, ei ole kasulik. Pean silmas siis seda närvide pitsumisest tekitatud seljavalu, mitte tavalist trenniaegset või -järgset lihasevalu - ilmselt sa praeguseks oskad neil juba päris hästi vahet teha. :P Ses mõttes, et... närvid ju ei veni elastsemaks vms ja kui need valutavad, siis neile tehakse parasjagu liiga (ja nad ei muutu sellest tugevamaks, erinevalt lihastest).
ReplyDeleteSeetõttu igasuguseid harjutusi ja treeninguid soovitatakse ka alustada siis, kui parasjagu valusid pole ja mitte neid eriti palju teha halvematel hetkedel - aga kui selg tõesti igapäevaselt valutab, siis muidugi peab ilmselt kuskilt ikkagi pihta hakkama kergete harjutustega.
See oligi rohkem selline lootus, et äkki nüüd natuke valutab ja kui edasi teen, siis enam ei valuta, sest lihased lõdvestuvad vms. :D Ma tean küll, et rumal, aga ma olen niiii palju asju juba pidanud selle pärast katki jätma ja raske on seletada teistele ja endal ka leppida sellega, et jälllle pean midagi pooleli jätma, sest mul selg teeb nalju. Tunnen juba naeruväärselt ennast.
ReplyDeleteMina ükskord, kui selg päris hulluks läks, otsustasin geniaalne olla ja hakata ujumisega tegelema. Et noh, seda ju alati kiidetakse, peaks igatpidi kasulik olema, ei koorma samas liigeseid jms. Järgmine päev ei tõusnud voodist pmst. :D.
ReplyDeleteMulle ei tundu ka see ujumine nii hull :O uskumatu.. :D
ReplyDeleteSeljavalu ekspert hakkab nüüd rääkima :D Te, noored, ei tea miskit, mis vanakesed üle elama peavad :D
ReplyDeleteIngridil on selles suhtes õigus, et harjutustega peaks alustama siis, kui sul parasjagu ei ole kõige hullem hetk. Ja võta rahulikult - tegelt ka, kõik need 30/20/100 päeva challenged ei ole sulle iialgi head - sa lõhud ennast lihtsalt veel rohkem ära.
Ja kui sa nüüd võtad natuke hobuste maailmast üle - hüppetrenni või võistlusvormis koolisõidutrenni sa hobusele ei teeks iga päev, sest sa ju saad aru, et hobuse lihased ei taluks seda koormust. Sama on inimestega - kuna seljalihas on nii suur, siis pingutusejärgseks taastumiseks läheb aega mingi 48 h. Ja taastumine on väga oluline osa sellest treeningust! Ma tean, sest mul on lihastel selline vahva omadus iseseisvalt mitte eriti lõdvestuda, seega kui ma üle treenin, siis ma jõuan väga kiirelt sellesse faasi kus liigutamine üldse ongi võimatu. Seega esialgu paar koda nädala lühikesi seeriaid teha on sulle lõppkokkuvõttes parem, kui mingi hullumeelne challenge kaasa teha ja sinna juurde pingutada, et videos oleva aastaid ala teinud sportlasega sama positsiooni saavutada. Hobuselt sa ei küsi ju peale nädalast jalavahetuse harjutamist üheste seeriat?
Ujumine on väga hea, mind on see paaril korral päästnud sellest maailma kõige hullemast valust - aga seda tuleb teha väga mõistlikult - mitte kordagi lihaseid liigselt pingutades, vaid pidevalt üritades neid lõdvestada tõmmete vahepeal. Ja treeningujärgne saun on ka suurepärane. Muide, mul üks füsio kunagi soovitas eriti just pärast talvist ratsatrenni lasta kasvõi duši all vastu selga voolata nii kuuma vett kui kannatab - pidi ka väga hästi lihaseid lõõgastama.
Seega, seljavalu on täitsa manageeritav - aga muutused ei tule üleöö ja kannatlikkus on võtmesõna. Ja hoia ennast - ainult sina tunnetad oma keha kõige paremini ja kui sa mingi kokkuleppe pärast ennast ära lõhud, siis pole see seda valu väärt.
Jah, ma tegelikult olengi praeguseks selle joogaga nii kaugel, et ma teen seda üsna harva, siis kui tunnen, et on ok. Ajaga on ka muidugi praegu nadisti, mille pärast see on ka jäänud natuke kõrvale.
DeleteMinul kiropraktik andis harjutused ette, et teeksin neid kord päevas ja kui võimalik siis hommikul ja õhtul. Aga pärast nädalat oli ikkagi 2x valusam. Ja kui tagasi läksin, siis ta ütles, et pean edasi tegema, sest muidu ei saagi lihased tugevamaks ja selga toetama. Ja polnud tegelikult just täiesti suvaline kiropraktik.
Ja kannatlikkust ma ei tea kuidas saavutada. Ma ei taha olla väike vanainimene. Ma lähen sellepeale endast välja, kui ma lihtsalt ei saa midagi teha selja pärast. Ja siis paljudel ongi täpselt selline suhtumine, et oh sind lolli, sa oled nii nooruke, mida sina seljavalust tead, saa minu vanuseks, küll siis tunned, mida üks seljavalu tähendab. Aga ausalt öeldes, kui läheb veel nii palju hullemaks, et ma praegu ei teagi, mis seljavalu on, siis ma ei ole kindel, et üldse seda aega näha tahan.
Ja mis ma siis tegema pean.. Kannatama valu vaikuses, sest ma olen noor ja ei tea mis valu tegelikult on? :D
Mulle jäi mulje, et sina mõtlesid seda lauset ikkagi naljaga, või vähemalt poolnaljaga, aga tegelikkuses on selline suhtumine nii tavaline ja kõik selline judge'mine läheb mulle hinge. :D
Aaga mis seal ikka.. Senikaua kuni mulle rahapõrsaid ei kingita ja ma koolis käin ei saa ma eriti panustada ka mingisugusesse ravisse ja peangi kodustes tingimustes hakkama saama. Ja mul on ikkagi usku joogasse, aga jah mitte sellises tempos. :)
Nohh, mu seljavalud hakkasid pihta siis kui ma olin 19, niiet ma saan sust täiesti aru selle nooruse ja muu sarnase teemaga. Lisaks õnnestus mul saada endale abikaasa, kellele 16 aastaselt ennustati, et ta paar aastat saab veel ratastoolita hakkama (saladuskatte all võin öelda, et neil arstidel polnud õigus, ta on paarkümmend aastat hiljem ikka jalul). Seega see koht, et seljalihased peavad olema, et jõuaks ennast hoida ja seda saab jah kahjuks ainult võimeldes. Küll aga olen ma täielikul veendumusel, et kui mingi harjutus või liigutus teeb ikkagi valu, siis tuleb leida mingi muu võimalus selle lihase kasvatamiseks.
ReplyDeleteRahulik jooga on ilmselt väga hea tee. Ma teen ise ka, kõva kord kuus lausa tuleb ära :D Hissand kui laisk ma olen ikka...