Day 3

Trennid on läinud täitsa normaalseks. Classic muutub aina ümmargusemaks ja mõnusamaks, vahel on isegi korraks tunne, et tahab koostööd teha ja naudib. Viimasel ajal on ehmatamised ka vähemaks jäänud, aga see võib-olla on lihtsalt mingi periood, kus ta on rahulikum. 

Tahaksin rõhutada, kui oluline on hobusele vaheldust pakkuda. Olen nii pikalt lihtsalt maneežitrenne teinud ja see mõjub nii mulle kui hobusele nüristavalt. Mingi aeg käisime maastikul, ta oli seal ka vist üsna rahul. Nii rahul, kui Classic oma loomuses olla suudab, päris lõdvaks ta ei suuda lasta. Aga erilist muutust tundsin viimases kahes trennis, kus tegime kavalettidega harjutusi. Neljap tegin üksi ja reedel koos Getteriga ja Classic oli niii rõõmus ja hoopis teistsugune, kui muidu trennis. Ma olen ilmselgelt liiga igavaid trenne teinud tema jaoks. Võtan õppust ja üritan vähemalt korra nädalas talle midagi teistsugust pakkuda, kui vähegi võimalik on. Kahjuks muidugi reedel Getteri trennis hakkas Classic järsku ja täiesti tühjast kohast lonkama. Sõitsin ringi peal traavi, pidin õlad sees ringi väiksemaks sõitma ja järsku parem esimene (sisemine tol hetkel) jalg nagu kadus alt ära ja poisike hakkas väga tugevalt lonkama. Tulin alla, kabjad olid puhtad, joostes ikka lonkas natuke. Mõtlesime, et kõnnin natuke aega seljas sammu ja vaatame edasi. Sammus oli okei, tegime mingeid harjutusi natuke aega ja siis võtsin uuesti traavi. Vasakule ei näidanud midagi, aga paremale ikka oli väga hästi tunda, mitte muidugi nii tugevalt, kui alguses, aga ikkagi väike longe oli olemas ja trenn jäi katki. Vaene pisike! Loodan, et täna on juba parem.

Selline kaunis poiss.

Väike pediküür

Kõige lahedam zooloog, Aleksei Turovski isiklikult

Aga enne seda, neljapäeval, proovisin kuidas siis minu tasakaalu ja lihastega lood on. Arvasin, et ma ei suuda näiteks ilma jalusteta üldse kergendada, sest noh, paksud ei jaksagi midagi teha. Otsustasin siis end proovile panna ja mõtlesin, et teen nii kaua kui jaksan ja siis veel mõne ringi. 8. ringi peal hakkas juba kerge igavus tekkima ja mõtlesin, et teen 10 ringi täis ja siis lõpetan ära. WHAT?! Kuidas ma mäletasin, et see nii raske on? Ma olin väga väga üllatunud, et see pole üldse keeruline. Muidugi jalalihased natuke andsid tunda, aga mitte midagi sellist, mida ma arvasin. Olin õnnelik, et sain endale tõestada, et ma pole nii hädine, kui arvasin. Hädine olen ikka, aga vähemalt liigun sinna suunas, et olla väheke tublim. 

Sellest ka minu pealkiri, võtsin endale challenge'i: 30 päeva joogat. Esiteks jooga on teada-tuntud ravitrenn seljavaludele ja teiseks mulle lihtsalt nii meeldib jooga, aga kuidagi on olnud pidevalt mingid vabandused miks mitte seda matti maha panna ja teha natuke enda kehale ja vaimule head. Niisiis võtsin selle väikse eesmärgi ja sellega aitab mind Yoga with Adriene. Ta on imeline inimene ja superlahe joogatreener, kelle videod on lihtsalt nii mõnusad ja head. Tema youtube'i kanalil ongi 30 days of yoga videod, igaks päevaks üks. Need on 15-40 minutilised videod, mis on iga päev erineva olemuse ja pikkusega. Nii mõnusad! Iga video lõpus ootan juba järgmist päeva! Tal on muidugi ka teisi videosid VÄGA palju, pikemaid ja raskemaid ja lühemaid ja kergemaid ja algajatele ja oskajatele jne jne. Ta on lahe! Soovitan soojalt!

Mina olen siis kolmanda päeva juures ja juba tunnen ennast paremini! Ausalt, just selja suhtes, ma ju niikuinii pean tegelikult võimlema ja olen selle unarusse jätnud, aga see jooga kuidagi on mõnusam. Ta ei ole selline meeletu trenn, et higistan riided märjaks ja kaotan trenniga kolm kilo, aga ikkagi treenib lihaseid tuntavalt, parandab tasakaalu ja muidugi painduvust! Kolmandal päeval JUBA saan jalad harjutustes sirgemaks ja kaugemale jms. Olen hetkel väga vaimustuses!

CUCV

Hea, et ma terve veebruarikuu ei kirjutanud midagi. Trennid olid toredad, Classic oli juba tõesti mõnus ja täisistak traavgi oli mugav. Enne võistlust jäin haigeks muidugi. Tahtsin surra. Aga käisin ikka trennis ja võistlemas. Võistlus läks väga kohutavalt. Isegi ei taha seda rohkem meenutada, aga igatahes see oli nõme. Pärast võtsin endale nädal aega pausi, sest ma olin ennast väga haigeks ratsutanud ja ma ei tahtnud kopsupõletikku saada. Käisin boksi tegemas ja niisama puhastamas Classicut. 

Mu lemmik nelik. Carl Hester ja Uthopia ning Charlotte Dujardin ja Valegro

Pärast nädalakest hakkasin vaikselt jälle ratsutama. Ta ei olnudki nii kohutav, kui võiks arvata. Eks ikka hüppas ringi ja vajus natuke liiga esiotsale, aga mitte midagi kohutavat. 

Siiamaani on selline. Aga mina ei jaksa enam tema ehmatamistega ratsutada. Kui ma teen trenni, siis ehmatab, kui ma ei tee trenni, siis ehmatab. Ma olen nõutu. Kui ta tahab, siis on ta imemõnus. Aga ma pean selleks nii kaua ja nii palju vaeva nägema, et ta saada selliseks. Kuidas saaks nii, et ta usaldaks mind natukenegi rohkem ja oleks nõus natuke sügavama kabjajälje kõrvalt mööda minema? Minul on mõistus juba ammu otsas. 

12. veebruar käisime Andraga 50 halli varjundit vaatamas esilinastusel. NII palju naisi oli seal. Film oli hästi tehtud ja kõik seal oli ilus ja vägev, aga sisu ikka polnud. Eks ma teadsin seda, sest ma ju olen esimest osa raamatutest lugenud ka, aga ikka jäi natuke lahjaks. Aga hea kerge vaatamine ikka ja õhtu ise oli väga mõnus. Pärast veel käisime sushit söömas. Nom! 

14. veebruar oli imearmas. Henry tegi mulle õhtusöögi ja nautisime lihtsat ja ilusat õhtut kodus. 

Lõpuks hakkab päike paistma ja ilmad lähevad ilusamaks ja loodetavasti ellu tuleb ka päikest juurde! :)

PS! Mul on vaja niiiii väga massaaži, niiet kui kellelgi on häid soovitusi, kes tõesti oskab seljalihastega imet teha, siis kirjutage mulle!