4 päeva trenni.. kus on muskel?

Getteri trenne on nüüd omajagu juba olnud ja ta on tõesti üks imeline treener. Kahju ainult, et mina nii saamatu ussinässakas seal seljas olen, et asjadega hakkama ei saa. Mul on tunne, et Getter varsti ütleb, et tead, äkki ratsutamine ikka ei ole sinu ala, sest ma lihtsalt olen nii hädaline. Eriti üksi sõites.

Millise positiivse noodiga nüüd see postitus küll alguse sai! 

Anyway.. Ma ei saa aru, mida ma nii valesti teen üksi sõites, sest ma lihtsalt ei saa teda mitte kuidagi selliseks nagu ma saan ta Getteriga koos. Esiteks ta vehib peaga ja passib KÕIKE, mul on täiesti võimatu olla seal seljas rahulik, sest esimese 10 minuti jooksul on vähemalt 5 olukorda olnud, kus ma peaaegu kukun alla, ehmatan ogaraks või siis lihtsalt nikastan oma selja ära, kuna ta teeb nii järske liigutusi. Üksi olen ma selleks ajaks juba närvis ja ausalt öeldes ma tiba kardan ka, kuna ta tõmbab täiesti alt ära vahepeal ja mingitel hetkedel mul puudub absoluutselt mingisugunegi kontroll.

 Getter hoiab mind rahulikuna, sõidan edasi ja edasi ja edasi ja siis ta lõpuks rahuneb natuke maha ja saab teha mingeid harjutusi ka. 

Samas galopp on jälle hullumaja, Classic lihtsalt eiii ole nõus minuga koostööd tegema. Ei keera, ei pööra, ei tule tagasi ega taha midagi teha, mida mina palun.Vaid pärast umbes kümmet ringi kihutamist on ta nõus natukene alluma, aga siis on ta juba väsinud ja pean rohkelt säärega vaeva nägema, et ta ratsmel ei puhkaks ja samas ka püsiks galopis. 

Ja siis teeme Getteriga koos galoppi, halvemal juhul ta tõmbab üksikud korrad natuke minema, aga mitte hullusti ja siis on kukupai ja saame igasuguseid harjutusi jälle teha.. MIS TOIMUB?

Lisaks on Classicul koguaeg mingid hädad. Saime uue sadula, õudsalt ilus ja hea sadul ja alles topitud ja talle sobitatud ja puha. Mõned kuud hiljem selja peal punn. Võis olla mustusepunnike ka, aga igatahes vahetasin valtrappi ja panin padja alla ning õnneks see punn hakkab vaikselt ära minema.
Siis käisime Henryga Rootsis, ma ei käinud 3 päeva tallis, tulen tagasi ja üks õlg on Classicul punne täisja karv maas. Arvasime, et silost, võtsime silo maha, arvasime, et tekist, vahetasin teki ära, nüüd määrin mingit kreemi sinna ja no ma ei tea kas paraneb või ma kujutan ette, et paraneb. Kuigi natuke nagu tundub juba parem. 

Eelneva kirjutasin enne tänast tallipäeva. 

Pidasin seda kommentaari vajalikuks, sest tänane trenn oli sutsu teine tera, kui viimased nädal aega. Nädala alguses võtsin C kaeralt maha, paar päeva möödus, midagi ei olnud veel muutunud. Eile siis läksin ka sõitma samade mõtetega, et issand kui õudne kõik on ja otsustasin, et kordetan, sest oma halva suhtumisega teen ilmselt veel rohkem kahju. Nii kui C korderingile jõudis hakkas vabatahtlikult galoppi uhama. Mõtlesin, et no las kappab siis, saabki vähe maha joosta. Kui oli oma esimesed tuurid ära teinud, siis tegin palju üleminekuid suuremal ja väiksemal ringil ja lõpuks ta juba lõdvestas väga-väga ilusasti ilma igasuguste abivahenditeta, mis oli üsna uus asi. Natuke lõpus sõitsin ka, aga siis oli ta juba natuke liiga väsinud, et midagi erilist nõuda.

Täna läksin ka maneeži juba korde käes, sest ma eeldasin, et ta on peast soe nagu iga päev, aga kuna Hannah andis algajatele trenni, kes eriti keerata ei osanud veel, siis otsustasin, et ohutum vist mitte kordetada. Minu suuureks üllatuseks oli C äärmiselt normaalne. Mõtlesin, et mis nüüd siis juhtus, aga tundub, et talle tuleb vist anda vahel vabadus end lihtsalt kas kordel või maneežis vabalt siis tühjaks joosta. Eks ta pisut ikka jauras, aga ega kõike korraga ei saagi tahta.

Armas on ta ikka..

Harjutasin A26 skeemi, mis on kõige keerulisem skeem, mida mina olen siiamaani harjutanud. Esiteks on seal palju väikseid täpseid pöördeid, mis ei tule meil välja veel eriti hästi. Galopiosa on ka täiesti nadi, sest sammust peab tõstma galopile paremast jalast. MIKS ei või olla vasakust jalast, kus meil vahel on täiesti perfektsed tõsted juba. Paremast jalast tõstab C galopile nagu kaamel. Kui keegi on näinud kuidas kaamel jookseb, siis saab aimu.  Hea on see, et kohe pärast tõstet on volt, mis annab hea võimaluse hobune natuke korda saada. Siis tuleb õudusunenägu: B-st paremale, X-s jalavahetus traavi kaudu ja E-s vasakule. Meie versioon siis sellest selline, et enamvähem E-s saan traavile ja seda vaevaliselt ja hobuse pea kuklas ja minu käsi taevas. ILUS! Mitu korda läbi nühkides, sain lõpuks sedasi, et ikkagi sain X-s traavile aga sealt edasi on ikka õudne. Ei saa mina kohe hobust nii korda, et uuesti ilus tõste teha. Ehk siis ei tea, kas sellise tempoga arenedes üldse jõuab Kurtna võistlusteks valmis.

Mõtlesin siis täna trenni lõpus, et lasen Henryl filmida ka, et hobune oli ju täitsa okei ja aeg-ajalt on hea vaadata. No ei olnud hea vaadata ikka küll. Täiesti masendav. Hobune on ilus, aga mina olen nagu makaron. Muidugi ei ole asi täiesti katastroofiline ja võib-olla mõnel lõbusamal päeval ma vaatan seda videot teise pilguga, aga no kurat, ma pidin praeguseks ajaks juba hoopis teisel tasemel enda plaanide järgi olema.

Minu päiksest pakatav blogipostitus, aga asi on nagu on! Loodan, et äkki järgmine tuleb pisut rõõmsama tooniga :)

Peaaegu oleks oma pealkirja unustanud selgitada. Ma olen juba neli päeva teinud kodus trenni, igasugused lihaseharjutused nagu kõhulihased, kükid, väljaasted, kätekõverdused, seljalihased. Aga ma ei ole ikka musklis ja piitspeenike.. Miks küll. Sucks.

Et päris kurb postitus ei oleks, siis see on mu ema tigu. Vaadake seda tigu söömas. Jälgige, mis seal suus toimub. Yuck!