Kui ma hakkasin uuesti trenne tegema, siis kasutasin libisevat, et pakkuda endale natuke turvatunnet. Enamuse ajast see oli mul kas lihtsalt käes või C kaelas sõlmega, aga mul oli parem tunne.
C on käitunud väga hästi, on muidugi väikseid kõrvalepõikeid ja kartmisi, aga mitte midagi erilist. Trennides tegin erinevaid harjutusi, aga ma ei saanud täpselt aru, kas oli hästi või mitte, sest polnud nii ammu treeneri trenni saanud. Midagi väga hullusti ei saanud olla, sest ta liikus, ei sikutanud, ratsme taga ei olnud jms, aga lihtsalt, selline kulgemine oli, et päris täpselt ei tea mida teha, aga teen midagi ikka.
Siis aga sain lõpuks Getteri trenni ja ta oli seal väga väga tubli. Kõik läks kuidagi nii hästi ja G ütles ka, et C alati avaldab talle muljet, kuulab ja vastab nii ilusti. Lisaks ütles ta ka, et olen seal seljas ise kuidagi kindlam ja tean paremini, mis teen, kui enne. Mul oli küll endal vastupidine tunne, kuid kuna ta nii ütles, siis treenerit võiks ju uskuda.. ja see tegi tuju väga heaks!
Nii G trennis kui ka nüüd pärast seda olen ilma libisevata sõitnud, sest tegelikult see rohkem segas mind. Olen harjutanud neid asju, millele G tähelepanu pööras ja üritanud enda istakut veidi rohkem jälgida, sest ma ikka veel kuidagi tõmban ennast natuke krampi ja unustan hingata. Igatahes üks päev oli mul tunne nagu sõidaks võõra hobusega, sest C oli lihtsalt nii imemõnus. Ta kandis ennast täiesti ise, galopis oli nii pehme aga samas ei olnud ratsme taga, sain küsida väiksemat galoppi ilma, et rütm ära kaoks, sain teha pisikesi volte nii, et ta ei vajunud õlaga välja ja kõik oli ideaalne. Järgmine päev oli üsna sama, mis tavaliselt, aga mitte ka halb.
Nädalavahetusel C puhkas, kuna ega temagi pole ilmselt veel harjunud, et korralikult trenni tehakse ja ma ei taha talle kuidagi trotsi tekitada. Lisaks hakkas ta saama pisut rohkem kaera.
Täna oli ka Getteri trenn ja C oli jälle nagu teine hobune. Ainult, et teisele poole äärmusesse. Ta oli pea püsti, üldse järgi ei andnud ja galopivolte oli võimatu teha. Muidugi trenni lõpus oli juba palju parem, aga ma olin selleks hetkeks juba ise täiesti läbi.
Getter aga ütles, et Classic jätab talle alati kustumatu mulje, et ta on nii vahva hobune. Ning ka Ellen Vatsel ja Getteri ema Kaie olid öelnud neljapäeval, kui mind trenni tegemas nägid, et C on nii lahe hobune. Selliseid asju on lihtsalt niii, nii, nii tore kuulda ja annab motivatsiooni trenni edasi teha, isegi kui ta on natuke põssa vahel. Ja tänane oli ilmselt ka kahest puhkepäevast ja lisakaerast tingitud, nii et ma ei ole ta peale kuri.
Üleüldse olen suutnud jääda ise palju rahulikumaks ja ma pole kordagi ta peale isegi natuke kurjaks saanud, isegi kui ta pole nõus terve trenn ühte maneežinurka minema. Midagi on meie mõlema jaoks selle pika puhkuse ajal muutunud, oleme mõlemad rahulikumad ja trenni on ainult tore teha. Tänane oli küll natuke erand, aga ma ei ütleks, et mulle see ikkagi ei meeldinud, pigem lihtsalt C näitas, et elloouu, ma ei saa ka kõike sulle nii kergeks teha!
Päris kohutav on see, et ta ajab karva. Ja mulle ei meeldi see mitte üks teps, sest neid tuleb ikka väga palju ja see on alles algus! Ilmselt annan mingi hetk alla ja klippan ära, aga eks näis.
 |
