seiklused, seiklused

Mu elu armastused.. 

Järgnevaks lugemiseks viige end mõned nädalad tagasi, sest ma olen iga natukese aja tagant siia ikka midagi kirjutanud, aga pole viitsinud pilte lisada ja sinna ta on jäänud, ära nagu ei taha ka kustutada.. Niisiis: 

Kirjutatud 4 nädalat tagasi

Nüüd juba täitsa kaua Hüürus olnud. Trennis nagu ei ole Classic halb aga samas nagu ei ole hea ka. Ikka vahepeal tunnen, et ta jookseb imelikult ja kuidagi halb tunne on selles osas.

Trennis ta annab järgi, jookseb enam-vähem normaalselt, kuulab, vaatab ringi, üritab nagu vastata mulle jne. Aga samas, kui hakkan midagi natukenegi raskemat nõudma, siis hakkab jaurama pisut.

Esmaspäeval sain lõpuks Getteriga koos platsile. Ta ei andnud mulle trenni tegelikult, sest tal oli hääl ära ja ta oli platsil hoopis oma hobuse pärast, aga ta ikkagi vaatas mind. Käisin tema juures, ta sosistas mulle mõned õpetussõnad ja siis jälle natuke sõitsin ja siis käisin jälle tema juures.

Kuidagi imelik on see, et kui ma üksi sõidan, ja ma olen seda juba ju pikalt teinud, siis unustan kõik ära, mis kunagi mulle räägitud on. Näiteks galopp. Ma olen nii keskendunud olnud nende voltide sõitmisele, et ma olen täiesti ära unustanud kokku-lahti sõitmise. See on nii oluline ja fundamentaalne ja täiesti loogiline asi, mida trennis teha, aga minule on kuidagi meelde jäänud see ainult, et sõida aktiivsemalt edasi. Ehk siis ma siiamaani olen teda liiga laiali sõitnud, ise arvasin, et ohhoo, nii tubli, sõidan edasi ja saan taguotsa aktiivsemaks sellega, aga tegelikult olen ikka valesti teinud. Ehk siis Getter pidi korra mulle mainima, et vahepeal võta ikka kokku ka, hoia end kindlalt sadulas, ära lase end välja kangutada ja paku talle ühtlast ratset ja voilaa, Classic oli kohe palju parem. Miks ma nii loll olen?

Sama oli traavis ka. Ma kuidagi jään oma ühte asja nii kinni ja unustan kõik ülejäänud harjutused ära. Traavis ka ratse lotendas ja kui G ütles, et hoia ühtlast kontakti, sõida edasi, võta kokku ja sõida pikemalt suurel ringil - kõik see, mis me oleme muidu ka trennis teinud - siis ta muutus juba u 10 minutiga eest paremaks ja ka see kange samm kuidagi läks nõtkemaks. Ehk siis veelkord: miks ma nii lolll olen? Ma olen nagu emata vasikas, kes pea laiali otsas ringi jookseb.

Nüüd tuleb jälle pikem trennipaus, kui Saaremaale sõidan, aga pärast seda on mul kindel plaan oma trenne ilusti jätkata. Ei tohi enam luuserdada.

Loodetavasti on Getter ka selleks ajaks oma hääle tagasi saanud ja saame hakata regulaarselt jälle trennitama.

Tegin toormoosi, nomnom

Kirjutatud 2,5 nädalat tagasi

Meie Saaremaa majake

Saun ja väliköök

Käisin Saaremaal ära. Seal oli ilm ikka päris kohutav. Sadas, sadas ja siis veel natuke sadas. Korraks sain isegi bikiini selga, aga siis tulid pilved ja panin jälle jope ja dressid. Selline väga sündmusteta jaaninädal oli. Poisid tegid väga palju tööd. Mina enamuse ajast passisin. Päevas vaatasin umbes 15 minutit lapse järele ja ülejäänud aja lonkisin niisama, magasin, lahendasin ristsõna ja sõin. Liha lõikasin ka. Selline vahva. Lõpuks kui sai metsatöödest tulnud oksi põletama hakata, siis sain natukene end liigutada. Lõke oleks ikka jube mõnus, kui seda tossu ei tuleks. Märjad lehed tossutasid ikka korralikult silmad vidukile. Pärast enda suitsutamist käisime saunas. Ma pole kunagi mitut leili järjest võtnud. Alati natuke istun ja higistan, siis pesen ära ja lähen magama. Mulle väga pole saun kunagi meeldinud, aga seekord isegi oli täitsa ok. Võib-olla oli asi selles, et kivid olid juba jahtumas ja sealt ei tulnud eriti tugevat leili. Sussutasime niisama.

Liha grillisin ka mina. Mu ema oskab ikka nii head marinaadi teha ja ma oskan vist grillida, tuleb välja. Igatahes imehea söök oli vähemalt.

Bonna esimesed kaks päeva jooksis lakkamatult. Siis hakkas natuke väsima ja puhkas vahepeal mõned minutid. Koju jõudsime, siis magas nagu nott.

Tagasiteel käisime jaanalinde ja kängurusid vaatamas. Päris nunnud teised. Sain jaanalinnule anda peost maisi. Talle maitses, aga minul oli väga hirmus. Tal on nii hirmuäratavalt painduv kael. See ei ole normaalne. Aga vähemalt olid sõbralikud.

Nüüd olen paar päeva tagasi olnud, kuidagi jube väsinud olin sellest reisist. Eile kordetasin siis Classicut ja oppaa, hobune lonkab. Mõtlesin, et nüüd peab juba korras olema, ta sai nii pikalt puhkust. Aga hoopis hullemaks läks. Vahva.

Täna käisin vaatamas, ei lonka, aga samasugune kahtlane. Why is this happening?!? Üritan Triini kätte saada täna, pole hetkel veel õnnestunud. Mingi ürgne jõud on minu ja mu ratsutamise vastu või ma kujutan ette? Ja siis vaatan, kuidas noortele tublidele ratsanikele jagatakse superhobuseid, sest nad lihtsalt on nii noored ja tublid. Ma tahan ka tubli olla. Okei noor ma enam ei saa olla, aga palun, tahaks võimalust olla tubli vähemalt. Mitte nii, et koguaeg on mingi häda kallal, kas mul või hobusel.

Vahepeal käisime loomaaias venna perega ja pidasime Carli sünnipäeva! Juhuu!

Kohustuslik loomaaia pilt

Sellise võtan koju kunagi

Kirjutatud 1,5 nädalat tagasi

Igatahes Triin jõudis Hüüru kolmapäeval. Classic lonkas vasakut jalga. Tegi blokaadi kapja, siis vasakut enam ei longanud, hakkas paremat lonkama. Ehk siis midagi toimub mõlemas esimeses kabjas. C saab nüüd 10 päeva põletikuvastast rohtu ja puhkust. Pärast seda kuuri hakkan vaikselt ratsutama ja loodan, et on üle läinud see jama. Kui on midagi tõsisemat, siis peab edasi uurima. Palun keegi suurem jõud tee nii, et ei oleks midagi tõsisemat.

Kirjutatud eile

Ravikuuri ajal käisin iga päev talle rohtusid andmas ja niisama sügamas. Elab väikses koplis, et ringi ei jookseks ja on seal juba natuke hullumas. Nüüd olen pühapäevast saadik temaga üle päeva trenni teinud. No ma ei saa aru, kas on korras või ei ole. Vist ikka ei ole. Samas kordel ma ei näe mitte midagi ja trennis on ta täielik tola, niiet ma ei saa aru, kas ta lihtsalt vahib ja passib ja on sellepärast ebaühtlane või siis ta hoiab ikka oma jalgu. Mille eest mind karistatakse? Ma olen üks meganõme inimene, aga mul on nii kade meel, kuidas kõigil läheb oma hobustega nii hästi ja käivad ja teevad ja siis mul on üks häda teise järel. Jah võib-olla mu mõtlemine toobki mulle kaki kaela, aga minumeelest on mul sedasi, et nii kui hakkab nagu natuke päike kuskilt pilve tagant paistma ja hakkan juba vaikselt lootma, et äkki nüüüüd läheb natuke paremini ja äkki saab ikkagi meist asja siis booom ja on jälle kuu-kaks trennist pausi, mis Classicu puhul on umbes 6 kuud taandarengut. Niisiis ma ei tea, mida ma tegema peaksin. Võib-olla ratsutamine pole ikkagi minu jaoks? Mingit lootuskiirt oleks vaja. 

Üks suursündmus oli vahepeal veel. Kolisime Kangrusse. Eelmisest laupäevast (11.07) elame juba siin. See oli suhteliselt kohutav kolimine, sest see oli niii kiire ja niii palju pahna ja träna oli millegipärast. Aga oleme õnnelikult uues kodus, kõik on lõpuks korda saanud ja naudime nüüd suurt ja mõnusat kodu. See on ridaelamu, niiet meil on üsna privaatne, väike terrass, rõdu, üleval on suur vannituba, garderoob ja meie magamistuba. Tegelikult on kaks tuba veel, aga kuna Henry isa, kes kolis perega Hispaaniasse ja sellepärast me ka Kangru maja saime, hakkab Eestis ikka käima, siis need magamistoad jäävad nende jaoks nii nagu nad olid. Siin on väga, väga mõnus! Männiku karjäär on üle maantee põhimõtteliselt. Mets on marju täis. Super!

Ja nüüd siis TÄNA

Eile kui jälle oma väikest lõiku lõpetasin, pidin ruttu arvuti kinni panema, sest pidin sauele minema ja pärast talli. Läksin siis Hüüru, Classic oli muidugi üleni mudane, tegin ta kõik puhtaks, saba sai palsamit täis ja läikima, kõik nühkisin puhtaks ja läksin talli ees selga ja kõik oli tibens-tobens. Ta natuke muidugi tatsas selga minekul ja tegi traavi, aga see on tavaline. Jalutasin platsile, said liiva peale ja jõudsin veel mõelda, et pekki küll Classic ja siis olingi juba liiva sees, oigasin ja püsti ei saanud. Nimelt tal tekkis vist õudsalt hea mõte hakata kepsutama. Tegi mulle järjest turjakaid ja tagant üles. Muidugi ma loksusin seal nagu jahukott ja lõpuks kukkusin talle jalge ette maha, nii et ta ilmselt astus mulle jala peale ja vastu pead sain ka mingi kopsu. Tema kappas siis rõõmsalt platsi kõrvale muru sööma ja mina jäin keset platsi seal ohkima. Kaskal väike kabjajälg, hullu pole, samet on lahti, aga thank god, et mul on ilma-kiivrita-ma-ei-sõida põhimõte. Jalg läks momentaalselt paiste nii et ma pidin jõuga saabast ära sikutama, mõtlesin küll, et nüüd on luu katki ja suve lõpuni kipsis. Üks mees tuli mingi hetk mulle appi, aitas mu platsi kõrvale istuma ja jäin Henryt ootama. Tublid väiksed tallitüdrukud võtsid Classicu kinni ja viisid ta tuppa. Juhin tähelepanu faktile, et tavaliselt, kui ma tallis käin, siis pole seal mitte kedagi või siis keegi toimetab tallis natuke, aga enamasti olen ma seal koguaeg üksi. Umbes 3 korda selle aja jooksul on keegi minuga koos platsil olnud. Ehk siis mul vedas. 

Henry kihutas oma isa ilusa mersuga platsi kõrvale, tuli haaras mu sülle ja viis autosse. Nagu prints mustal ratsul :D See oli nii armas. 

Tahaks kiita Keskhaigla erakorralise töötajaid, sest seal olid KÕIK nii sõbralikud. Olgugi et seal oli tavalisest kolm korda rohkem rahvast ja neil oli nii palju tööd, siis ma ei saanud mitte ühtegi ebasõbralikku pilku, mu eest hoolitseti nagu ma oleks oluline ja kõikvõimalikud vigastused kontrolliti üle. Ütlesin, et noh mul külg ja kõht kergelt valutavad - kohe lisaks jalale röntgen seljast, proovid värgid särgid. Põlved koputati läbi,  et selg ikka terve oleks, ribid, põlved, natuke sinine küünarnukk  ja no kõik kõik, mis võimalik. Täiesti hämmastav, ma pole kunagi arsti juures ennast nii olulisena tundnud. Mustamäel, kui mulle kips pandi, sain veel õiendada, kui julgesin iitsatada valu peale, kui ta mu kätt liigutas. 

Ühesõnaga kõik luud terved, jalg on küll paks nagu maksavorst, käin mõned päevad karkudega ja lebotan kodus, terve keha on muljutud ja nagu ikka kael kange, aga mitte midagi väga hullu, aga trenni ikka mõnda aega teha ei saa. 

MILLEST ma just paar lõiku tagasi rääkisin?? See on juba halenaljakas. Eile õhtul olin veel kindel, et putkavaht küll, ma müün ta maha ja äkki saab kellegi juurde, kes temaga midagi reaalselt teha ka saab. Minul on koguaeg mingi häda temaga ja rahakott hakkab ka kole õhukeseks jääma. Aga kuidas müüa oma sõpra maha? Jätta oma elust välja ainuke asi, mis mulle tõelist naudingut pakub. Muidugi jah mul on mu pere ja Henry ja Bonna ja kõik, aga see on midagi muud. Kellelgi on mingit nippi, kuidas masetsemine lõpetada ja ennast kokku võtta?

Esimene nädal Hüürus..

Kolimine Hüüru läks hästi! Egle aitas mul C treiku peale panna ja see läks üllatavalt kiiresti. Sõit läks ka rahulikult ja jõudsimegi kohale. Boksi jõudes hakkas kohe ilusti heina sööma, mina panin oma asjad ära ja pikka pidu polnudki. Käisin korra veel Kurtnas, uuesti Hüüru ja siis koju. 

Laupäeval läksin hommikupoole, et ise juures olla, kui ta õue läheb. Ta sai niiiii suure kopli! Ma olen ta pärast nii õnnelik. Ta kappas muidugi kohe oma kopli läbi, tutvus naabritega ja natuke aega jooksis ühe naabripoisiga, kes käib ka üksi aias. Kohe oli näha, et hobune on õnnelik. Saab muru süüa ja joosta. 

Vot nii suur, et Classicut pole nähagi..

Naabripoiss Ashwan

Ehib end võõraste sulgedega

Bonna käib hetkel tallis veel rihmaga, sest seal on palju kasse ja igaks juhuks, et minema ei jookseks. Jalutasin siis temaga seal natuke ja üks hetk märkas ta väikest tiigilaadset veekogu ja tiris sinna poole, kuna oli soe, siis lasin tal sisse ka hüpata. Ta oli nii rõõmus, et ta lausa sukeldus mitu korda. See oli päris naljakas. 

Pühapäeval läksin siis esimest trenni tegema, aga sellest väga ei tulnud midagi välja, sest pidin trenni pooleli jätma, kuna Henry sõbral tekkis üks hädaolukord ja pidin ruttu tallis asjad kokku tõmbama. Nii palju, kui sain teha trenni, siis ei olnud see väga mõnus ja see oli kindlasti oliivsuulisest. Nüüd ma enam ei kahtle sellest, et see talle ei sobi. 

Pühapäevahommikused pannkoogid nomm..

Keetsime Mailisega rabarberisiirupit

Ja tegime sellest mõnusa limpsi

Esmaspäeval oli palju toredam trenn, panin oma murtud nurgaga trenslid ja need töötasid väga hästi jälle. Üks naine küsis mult: "Kas see hobune on sul uus? Pole sind temaga näinudki." Päris naljakas. Seal vist siis ikkagi nii palju inimesi, et näod ei jää meelde, ainult hobused. :D 

1. juunist tagasi Joikis!

Teisipäeval sai C vaktsiini, mis tähendas talle kolmapäev, neljapäev puhkust ja reedel kerget kordetrenni. Vahepeal suutis ta oma raua ära kaotada ja väliplatsil reedel täitsa hellitas. Sellepärast laupäeval läksin maneeži, kahjuks seal ka kohati astus kuidagi hellitavalt aga mitte igal sammul, seega natuke ikka ratsutasin, Hobusepiinaja nagu ma olen. 

Käisin teisipäeval empsul külas ja ta ostis selleks puhuks Burgeri pitsaruudu Sauelt

Laupäeval pärast talli käisin Veska võistlustel ja sain kvaliteetaega Osvaldiga veeta jee.. Muidugi ka sõbudega, aga Osvald oli siiski päeva superstaar :D 

Valvas mu kotti

Loodetavasti tuleb esmaspäeval Reimo ja teeb Classicu kabjad korda ja Getter on selleks ajaks tagasi ja saab lõpuuukss trennni!

Hüüru tall on üldse super! Suhtumine hobustesse on nii hea ja tore. Classic köhatas karjamaal korra - boksi ees kastekann, et hein korralikult üle kasta.. muidu kastetakse ka, aga et tema hein oleks korralikult ikka kastetud. Raud tuli ära - käidi ise karjamaal otsimas, mulle kohe kirjutati ja öeldi ka sepale, et on hobust vaja teha. Tekke ja asju pestakse minu eest, annan ainult tekid kätte, 4 eurtsi masinatäie eest ja tekid saavad puhtaks, kuivaks ja riiulisse talve ootama. Iga hobuse eest hoolitsetakse nagu oleks nende isiklik sportpüss. Sellel pole vahet, et tegelikult on Classic väike maasu. Ta on sama oluline kui ükskõik, kes teised hobused tallis. Saan rahuliku südamega oma puhkusele Saaremaale minna 20ndal. Nii väga ootan seda ka!

Hetkel on küll elu lill! :)

2 ilusat aastat Kregleni tallis

Egle ei tahtnud, et ma peaks tänukõnet ja ma tegelikult ei tahtnud ise ka seda tallis teha, sest siis me nutame kõik (mina töinaks), aga kuna ma tahan ikkagi, et te teaksite, et ma ei läinud üldse kerge südamega ära, siis ma pean ikkagi kirjutama midagi.

Kregleni talli tulles ma olin täiesti mõttetu tüüp, kes oli omale hobuse ostnud, ta kuidagimoodi teiste abiga sadulasse saanud ja lasin traavi ja galoppi ringi peal ja olin päris õnnelik, et mul oma hobune on. Aga siis hakkasin Egle soovitusel käima Jussi trennis ja hakkasin aru saama, et ma kohe üldse ei oska mitte midagi. Aga aega-mööda hakkas väike areng toimuma. Siis hakkasin hüppama, kuigi ma ise ei olnud sellest algul üldse huvitatud, aga kuna Sille ja Egle mind julgustasid, siis see hakkas mulle lausa meeldima.

Sille on mulle andnud nii palju häid hüppetrenne, isegi laenas mulle Prexu, kellega sain vähese ajaga kindlust juurde. Egle on Classicuga sõitnud, isegi võistelnud, et mul natuke lihtsam oleks ja et oleks mind parem õpetada.

Teie kaks olete mind nii nii palju aidanud ja õpetanud, et teil ilmselt pole õrna aimugi, kui tänulik ma olen selle eest. Teiega koos tegin ma oma esimesed võistlused, te olete mind kogu aeg juhendanud ja abiks olnud, tänu teile olen ma nii heade treenerite käe alla saanud ja nii nii nii palju targemaks saanud. Aitäh!

Huvitav seeria "Kuidas Classic üle tünnide sai"

Sellele kõigele mõeldes tundus täitsa rumal mõte ära minna, aga mul on nii väga vaja praegu mingit muutust, sest hetkel on minul ja Classicul veel viimane võimalus midagi õppida ja oma taset natuke tõsta. Kes teab, kas ma viie aasta pärast üldse enam ratsutan või kas Classic on siis enam üldse sobilik treenimiseks. Hüürus on mul natuke lihtsam seda teha. Ma loodan.

Igas tallis on oma head ja vead, aga Kregleni on mu jaoks nagu kodutall. Aitäh, aitäh, aitäh, et te mind nii hästi vastu võtsite ja hoidnud olete! Aga ma pean selle ära proovima, sest muidu jääb mind see piinama ja närima, et mis oleks kui...

Ma loodan, et ma olen tagasi oodatud, kui ma leian, et mu seiklus Hüüru ei ole ikka päris õige. 

Viimane päev..

Classic tegi endale ise trenni 

Viimaseks trenniks läksime jälle Hannahiga maastikule. See oli veel mõnusam kui eelmine maastik. Vahe oli selles, et vaene Classic ei jõudnud väiksele Netule järgi. See oli niii naljakas. Algul olid mõlemad nagu väiksed jänesed, sirgelt sõitmine oli välistatud, kõikvõimalikud rohututid olid hirmsad, kivikesed olid hirmsad, jumal hoia väikse jõe eest jne. Aga kui põllule saime, oli juba kõik unustatud. Netu kappas nagu hulluke. Classic oli juba algul mitu hobusepikkust maas, ma algul lasin tal lihtsalt omas tempos joosta. Siis vahepeal tegime natsa traavi korra ja Hannah ütles, et ta viimasel sirgel laseb Netul minna. Võtsime siis galoppi ja Netu juba läks nii kiirelt, et ma mõtlesin, et ju siis Hannah mõtleski tervet seda tagasisõitu viimase sirgena, sest Classic pingutas, mis jaksas, aga ikka oli suur vahe. Ja siis tuli see päris viimane sirge ja siis nägin ainult Netu saba tolmus lehvimas. Classic ehmatas nii ära, tundsin kuidas ta pani oma viimased jõuvarud mängu, aga ta lihtsalt ei suutnud kiiremini ja meie vahele jäi väga väga suur vahe. Classicuga pole mitte kunagi sellist asja olnud, ta on alati teise kõrval või suht sabas või tõmbab ette või siis vähemalt 1 hobusepikkuse vahega, aga ta ei jää mitte kunagi maha, aga väike Netu tegi niimoodi tuule alla, et vähe pole :D Ponid no.. Sama nagu Traxik kunagi suutis sibada suure trakeeni kõrval nii et silm ka ei pilkunud. Aga Classicu kaitseks ütlen, et meie olematu trennigraafik on nii mulle kui talle mõningad (heh) kilod juurde toonud, niiet tal oligi raskem, kui Netul, kelle seljas oli õhk. :D

No on ju alles nunnukad

Siis tegime veel pikalt traavi ja pikalt sammu ja kui jõudsime talli ette, siis Classic ikka hingeldas kohutavalt. Tulin alla, jalutasin veel, pakkusin juua ja ikka hingeldas. Natuke tekkis juba mure, et läks ikka liiale see kappamine, aga mõne aja pärast taastus ja panin ta boksi puhkama ja andsin mõne ampsu heina. 

Siis harjutasime treileriga. Ta tuli kohe sisse, jäi seal sööma ja oli nagu vana kala. Mõtlesin, et what, mis juhtunud on vahepeal.. Aga siis tuli Sille tagant kinni panema ja siis läks C endast välja. Aga vähemalt oleme nii kaugel asjaga, et ta jalutab treilerisse ilma vaevata. Küll kunagi tuleb ka see aeg, kui saab toru kinni, ilma, et peaks suurt sinist labidat selja taga püsti hoidma. Ta on mul ju tubli :) 

Siis pesin ta ära. Esimest korda seisis ta pesemise ajal paigal ja ainult natuke krimpsutas nägu kui loputasin, aga arusaadav, külm vesi ju. Temasse hakkab vaikselt mõistus kogunema. Kohati juba käitub nagu täiesti normaalne hobune. Varem poleks julgenud pärast 5 päeva puhkust jälle uuesti maastikule minna, kui vahepeal on saanud paaril korral maneežis või karjamaal ainult joosta. Uskumatu.

Tahaks nüüd trennidega saada uuesti järje peale. Nüüd kus Joiki lähen, saan jälle korralikult tallis käia ja nädalavahetused on ju ka kõik vabad. Huuh! 

Asjad pakkisin ka ära. Palju tekke ja asju on vaja ära pesta. Mu auto pakiruum on täiesti pungil neist ja haisevad seal. 

Mu riidekapi sisu. Kuidas see kõik sinna ära mahtus? 

Õhtul tegime väikse grilli ka. Pidime 8 alustama aga hoopis alustasime vist mingi pool 10. Sõime kartulisalatit ja vorsti ja maasika-vahukoore-besee magustoitu ja võitlesime kihulastega. Väga väga tore oli! Aitäh teile, kes te võtsite vaevaks kohale tulla! :) 

Iga lõpp on millegi uue algus...või samm tagasi.

Ma olen allaandja. See on mu olemus. Kui mulle midagi ei meeldi, siis ma pigem lähen ära loodan, et mujal on muru rohelisem. Selline ma olen ja ma ei saa seda muuta. Kuigi elu on juba ju näidanud küll, et kevadel ongi muru alati roheline ja siis suvel kuivab ära ja muutub sama kollaseks ja koledaks nagu iga suve lõpus. Nii poeetiline eks? Aga tegelikult on nii. Vähemalt minuga. Kui teen mingi valiku, muutuse oma elus, siis tundub see valik alati algul nii roheline ja nii ilus ja tore, aga mingi aja pärast olen jälle samas kohas tagasi. Aga ma ei oska muudmoodi. Tahaksin osata. Aga ma iga kord siiski õpin oma kogemusest midagi.

Mis siis jälle, te küsite? (mitte keegi ei küsi tegelt..) Tulin No Bananasest ära. Müügiedendaja töö on minu jaoks veel natuke liiga raske. Ma arvan, et ma peaksin paar aastat kogemusi ja elutarkust koguma ja siis oleksin parem kandidaat sellele tööle. Töö ise ju tegelikult pole midagi hullu, aga ma võtan kõike väga südamesse ja isiklikult ja see teeb selle natuke keeruliseks. Pinge on väga suur ja vastutus samuti. Teadsin seda juba algul, aga ei teadnud, kas saan sellega hakkama või ei. Tundub et mitte. Muidugi müügitulemused ja numbrid on ju head, võitsin isegi ühe müügimängu ja ma ei usu, et ma olen teinud halba tööd, sest kõik olid väga üllatunud ka, kui ütlesin, et lahkun, kuid ise ei tunne ma end sealjuures hästi. Bussiga sõitmine on ka natuke õudne. Ma olen küll juba harjunud natuke, aga ikkagi on väga suur vastutus ja otsi kohta kus sa saad koguaeg. Anyway, kuna Joik ootas mind tagasi, siis tegin otsuse nende kasuks ja hurraaaa olen tagasi oma lemmiktoodete firmas 1. juunist! See on küll samm tagasi, aga ma ei usu, et see on halb samm.

No Bananas ei ole üldse halb koht, kus töötada, pead lihtsalt õige inimene selle jaoks olema! :)

Teine asi on samm edasi. Hüüru tall. Kolime sinna juba nädala lõpus! :O See ei jõua mulle kohale mitte kuidagi. Ma ei tea miks, ilmselt sest ma olen Kreglenis juba nii harjunud. Aga sellest tuleb pikem postitus natuke hiljem.

Vahepeal Classic on saanud lebo elu. Vabad päevad, väike iluhooldus, väike maastik ja jälle vabad päevad. Chillib seal tallis vaikselt. Viimane maastik oli superäge! Classic oli 4 päeva puhanud ja mõtlesin, et aargh, mida ma teen, kas lähen lebotan maastikul või jauran maneežis. Õnneks tuli Hannah ja kutsus maastikule niiet läksime siis Simba ja Classicuga põllule. See oli nii tore ja mõnus! Galopipõllul Classic kappas niiii õnnelikult ja vabalt ja ei tulnud kohe üldse tagasi. Korraks hakkas isegi hirmus, aga kuna põld on nii suur, siis ta jõudis enne ära väsida, kui hakkasime kodu poole tagasi galopitama ja siis oli ta juba end ribadeks jooksnud ja pidin lausa edasi ajama päris palju. Simba vaeseke ei viitsinud üldse joosta. Mõlemad olid kaltsakad pärast, aga Simba oli eriti kurnatud. Temale ei meeldi joosta vist niimoodi. Hannah ütleb ka, et ta lihtsalt nühib edasi teda, aga Simba ei vaevu. Tal on aega küll.

Vahepeal tegin platsil ka trenni, mis ei olnud nii tore, aga kuna praegu on see trennitamine nii lappes, siis ma ei pane talle üldse pahaks. 

Nüüd jälle mõnda aega ei saa sõita, kuigi mul selle nädala lõpuni vaba. Aga käsin täna oma nina limaskesta kõrvetamas. SEE OLI NII RÕVE. Ma hullult kartsin ja arvasin, et tegelt pole midagi karta, et pff mis see ikka ära ei ole, aga ÖKK. Kõigepealt pandi mulle vatid ninna tuimestusega, mõtlesin, oh thank god, ei ole süstlaga tuimestus..siis see arst tuli mu ninaette süstlaga, mille nõel oli mingi 10 cm pikk!! Tegi süsti, kõik valgus mulle kurku, kurk läks tuimaks, neelamisoskus kadus ära, aga kuidagi sai sellega hakkama. Siiiis teine pool, samamoodi kõik valgus kurku, aga siis enam ei saanud hakkama neelamisega ja selle peale arst ütles "oioi, nüüd tuleb veri" ja PRSHH kõik kohad purskusid verd täis mu köhatamise peale.. "Nii ei tohi," ütles arst.. JEP ma tegin seda meelega!?

Siis hakkas kõrvetama. Ühelt poolt ei tundnud midagi, teiselt poolt oli ikka natsa valus, aga talutav. Pärast toppis mulle vatid ninna ja jäin sinna ootama. Siis kui ta hakkas vatte vahetama, siis jälle paremalt poolt voolas mu nägu verd täis. Kurk oli nii tuim, et ila valgus kõik kurku, aga neelata nagu ei saanud ja FUH see oli nii rõve.. CAN'T WAIT oma mandlioppi 7. septembril. 

Nüüd istun kodus. Mul just tulid ninast ja kurgust korralikud vereklombid välja.. ma detailideni ei lasku, aga see oli mõnna :D Henry ütles, et see ongi normaalne. Et tavalise verejooksuga ka tulevad niimoodi ja pärast seda peakski veri kinni jääma. Ma neid asju ei tea, aga parem on olla küll :D 

Aga kui see kõik nüüd ei aita, siis ma olen pissed. Umbes kuu aega läheb selle haava paranemiseks ja umbes 2 nädalat võin arvestada sellega, et kui pingutan natuke, siis hakkab jälle kohe verd jooksma. Aga mul pole mitte kunagi ühtegi ninaverejooksu olnud, niiet ma arvan, et minul paraneb kiiremini.

Tahan jäätist.. Pilte ei ole mul ka, et blogi kaunistada. Keegi ei pildista mind. 

õuduskuubis

Kuidagi kiiresti on jälle läinud aeg. Mul oli üks draft, kus oli kirjas kolmest trennist.. need olid juba ammu, aga mis seal ikka, las jäävad.

Classic on alati olnud  maastikul üksi palju mugavam ja sõnakuulelikum. Otsustasin siis ühel päikselisel päeval, et lähen lasen tal kapata põllul. Üksi pole olnud nagu ohtu tavaliselt, et ta kusagile poole ära jookseks. Jõudsin siin umbes 250 m kaugusele tallist ja siis hakkas tuiamine pihta. Algul oli ta tavaline tema, et ei tahtnud minna ja pabistas ja puristas ja siis jälle mõne sammu läks. Mingil hetkel aga sattus täiesti paanikasse. Tõusis püsti mitu korda, ta vahel teeb selliseid ülikõrgeid küünlaid ja kuna ta on kordel paar korda käinud pikali ka sedasi, siis ma natuke kardan neid küünlaid tal, eriti kui ta ei arvesta minu raskusega seal seljas. Igatahes ta ei olnud nõus enam seismagi. Õnneks ta austas mind nii palju, et ta ei jooksnud minema, aga ta küljendas ühele poole vastu aeda ja teisele poole kraavi ja ühesõnaga ta oli nii endast väljas, et nägin vaeva, et saaksin ta nii palju seisma, et saaksin ohutult alla tulla.
Jalutasin siis temaga veel pool maad edasi, käekõrval oli ta täitsa okei. Mõtlesin, et kuna ta on juba natuke rahunenud, et proovin siis uuesti selga minna. Muidugi seda ta ei lasknud ja kuna on ajalugu probleemse selgaminekuga, siis ei tahtnud teda seal vägistada, sest see oleks lõppenud ilmselt sellega, et kui ma olen poolel teel sadulasse on tema poolel teel koju.
Aga ma püüan olla vähemalt sama järjekindel, kui tema, niisiis ma ei olnud nõus jalutama koju käekõrval. Helistasin Sillele, et ta tuleks hoidma Classicut, et ma selga saaks. 

Sille tuli, hoidis hobust, vaatasin, et ta polegi väga hullunud näoga ja mõtlesin, et äkki läheb hästi see selgaminek. Kahjuks, kui olin sadulasse maandunud, tõusis ta natuke püsti ja läks jälle endast välja. Ta ei teinud midagi väga hullu, nii et Sille ei saanudki õnneks jalaga pähe ja sai teda nii palju kinni hoida, et sain teise jala ka jalusesse.
Tagasiteel üritasin teda sammus hoida, aga tema tahtis traavis minna ehk siis ma sain Classicuga piaffeed proovida (nali). Aga ma arvan, et midagi sellist see seal seljas tundub, kuna ta tegi kõike väga graatsiliselt. Ratsmekontakt oli pehme, selg oli üles tõstetud ja jalad vähemalt seljast tundusid väga aktiivsed. No nje znjau, igatahes saime tervelt koju. Läksin siis maneeži, kordel jooksis kohati naljakalt, natuke nagu hoiaks ühe esijalga jälle..aga samas mingi hetk polnud midagi. Läksin selga ja natuke tundus ikka imelik, seega pikalt ei teinud midagi. 

Siis mingi päev läksin platsile. Seal oli ta täitsa tubli. Eriti pikalt ei teinud, sest see pinnas on seal natuke liiga konarlik, et mingeid erilisi harjutusi teha. Enamuse trennist keskendusin galopile, lihtsalt, et ta tuleks tagasi, läheks kerge märguande peale edasi ja oleks üleüldiselt eest pehme ja mõnus. Ja seda ta ka oli. Seal on ilmselt raske joosta ka natuke, sest nii pehme on, ta oli täitsa märg ja vässu pärast. Maneež ja plats võiksid omavahel mingid läbirääkimised teha, et nad rohkem tasakaalus oleks. Üks kipub liiga kõva olema ja teine liiga pehme. No on jonnakad. 

Ja siis oli eilne trenn, mis oli minumeelest niii mõnus. Ta oli kuidagi eriti elastne ja tubli. Ainuke asi, mis ikka väga väga vaevab, on need galopivoldid. Eile tegelt avastasin, et ma teen ise selle talle niii raskeks. Nii kui ma üritan kõik asjad läbi mõelda, mida Getter on öelnud, siis ta pöörab palju paremini. Halb on see, et maneežis on millegipärast tihti loigud, kus on üle ujutatud ja need on nii libedad. Üritan neid vältida, kuid vahel on neid igal pool ja see on keeruline. Need raskendavad Classicu keskendumist ja ma ei saa teda selles süüdistada, tal on vaja umbes 700 kg + mina püsti hoida neljal väiksel jalal. Igatahes kui ma hoian oma käed koos ja voldi ajal ei aja neid laiali (miks ma seda teen üldse?!), siis tal on palju rohkem tuge ja ei vea õlaga nii välja. Ja kui ma veel suudan mõlema säärega ka toetada ja oma puusaga suunata, siis ta keerab ju vapsje hästi. Kuigi ta ei jaksa neid eriti palju teha, mis on niii masendav, kuna me iga jumala trenn harjutame neid.
Igatahes kuna eelmine trenn olin galopile keskendunud, siis mõtlesin, et teen rohkem traaviharjutusi. Ja pärast soojendust oli see nii tore, et minus oli üks pool, kes tahtis ära lõpetada, sest ta on ju nii tubli ja teine pool, kes tahtis edasi teha, sest ta on ju nii tubli.

Oh õudust, need olid ikka ammu, sest ma isegi ei mäleta vahepealseid trenne eriti. Kuna käin nüüd tööl, siis on üldse trennid väga tagaplaanile jäänud.

Pärast seda maastikutrippi tundus mulle ikkagi vahepeal, et Classicul on käiguvahe. Keegi kõrvalt midagi ei näinud, aga seljas oli täiesti selline tunne, et vahepeal ta ei taha korralikult astuda. Kordel jooksis ka naljakalt, astus esijalgadega nagu kaba serva peale või kuidagi imelikult tippis. Ma arvasin, et äkki kujutan ette, kui keegi teine ei näe, aga siiski jätsin talle 5 puhkepäeva, millest kolm olin niikuinii tööl. Tundus, et läks paremaks.

Trennid on ikka kuidagi nii harvad, arvasin, et töö ei jää nii palju ette, kui ta tegelt jääb. Öh... Pole ikka üldse minu teema see tööl käimine, eriti sellisel tööl. Töökaaslased on toredad, aga kõik muu ei ole nii tore. Mis seal ikka, varsti saab läbi. Kuigi nüüdseks ma juba täiesti vihkan oma tööbussi. Kes tuli selle peale, et 6 m pikkune ja 2 m laiune kaubik peaks olema B-kategooria auto?

Classic käitub vähemalt ilusti. Talle vist meeldib, et ei tee nii tihti trenni. Eks jonnib ikka natuke, aga põhimõtteliselt on ikkagi kõik trennid meeldivad. Käisin ükspäev maastikul uuesti. Seekord käitus täiesti ilusti. Natuke ikka vahtis ringi, aga see normaalne. Tegime isegi kodu poole galoppi, sammud olid küll kaks korda pikemad, aga ta polnud seda nägugi, et tahaks ära tõmmata kusagile.
Mingi päev Egle filmis mind ja siis tekkis küll masendus. Vahepeal juba tekib tunne, et äkki ei olegi kõrvalt nii kole, aga kõik mu lootused purunesid.