tahaks päikest ja sooja!

Kõigepealt trennidest: Classic on päris mõnusaks muutunud. Tegelikult, kui mõtlen enne meie õnnetusi ja lonkamisi ajale, siis ma kirjutasin ka, et C on trennides äärmiselt tubli ja mõnus. Nüüd siis on lõpuks kätte jõudnud see aeg, kus hobune on stabiilselt okei. Ta ei ole veel nii okei, et ma tahaks võistlema minna, aga äkki suvel väliplatsile korra ikka satume. Aga ma ei tahaks liiga entusiastlik ikkagi veel olla, pole siiani mulle midagi head teinud see suur unistamine. Hetkel töötame selle kallal, et tema lihased tagasi tuleks ja et ta kannaks end ikka rohkem ja rohkem ise. Galopis on juba päris hea, kuidagi vist suudan galopis ise ennast seal paremini hoida või kontrollida, igatahes ta järjest vähem sikutab mind sinna alla. Traav on iga päev erinev. Mõnel päeval ta teeb ilusti koostööd ja on väga pehme, teine päev kipub väga esiotsale vajuma ja pean koguaeg ennast kontrollima, et ma ei jääks eest hoidma, ja teda tagant utsitama, et ta ikka natuke oma taguotsa alla tooks. Aga üleüldiselt olen temaga väga rahul. 

Tänu ühele väiksele nüansile, mida ma kuulsin Allat oma õpilasele võistlustel ütlemas, olen ma saanud ka Classicut kuidagi palju paremini kollidest mööda. Nimelt võistlemas oli üks isegi natuke sõgedam ja kollikartlikum hobune, kui C ja Alla ütles talle, et ta annaks kolli juures välimise ratsme ära korraks. Ja ma ei tea, kas mulle pole öeldud või C lihtsalt praegu kuulab mind paremini, aga iga kord, kui ma nii teen, siis ta annab palju palju palju paremini järgi. Näide: sõitsin galoppi, samal ajal teine ratsanik võttis oma hobuselt teki seljast ja pani selle maneeži servale. Varem poleks ma galopis elusees saanud sealt ligilähedaltki mööda, kuid seekord märkasin mina õnneks seda varem kui C, hoidsin teda võimalikult kahe sääre vahel, kui ta hakkas silmi punnitama, siis juba üritasin rohkem sisemist painet võtta ja päris selle teki lähedal andsin välimise ratsme täitsa ära hetkeks. C kohkus selle peale ja hakkas hoopis ratsmele keskenduma, kuna ta ilmselt on nii harjunud, et kui mingi koll on, siis ma lihtsalt ripun seal ratsme otsas ja üritan elueest sisemise jalaga udjada teda. Üsna suur edusamm, ma ütleks. 

Getteri viimases trennis tegime palju üleminekuid, nii traavis kui ka galopis, kolmeaasalist serpentiini galopis, kus kesmine aas on kontragalopis, palju painutusharjutusi, peatuseid ja tagaotsapöördeid sammus. Ütleks, et päris hästi tuli välja. Muidugi mitte sellesmõttes päris hästi, et kõik ideaalne oleks, kaugeltki mitte, me alles õpime kõiki neid asju. Aga üldiselt C ikkagi püüab, seni kuni mina keskendun. Kui mina ei keskendu, siis ta ei viitsi. Ehk siis temast sellist hobust ilmselt ei tule, et ma samal ajal räägin juttu ja teen piafeed. Hästi loodetud muidugi, et me kunagi seda tegema hakkame :D Aga miks mitte? Mis on nendel GP hobustel, mida meil ei ole....? Väike naerupaus. 

Kahjuks hakkab ka see mure jälle pinnale kerkima, et C ribid hakkavad paistma.. st väljaminekut lisasöödale, mis on loogiline muidugi, kui rohkem trenni teha, aga lootsin, et selleni veel pisut on aega. Miks minul nii kergelt kaal maha ei tule? 

Muust elust nii palju, et pean jätma hüvasti oma kullakalli väikse autopõnniga. Let's bow our heads and grieve.. Tema asemele tuleb õnneks aga suurem, mugavam ja ökonoomsem volvo.. vähemalt praeguse plaani järgi. Audi on mu jaoks nii armas ja kallis, aga paraku pidi selle otsuse vastu võtma. Senikaua kuni audit pestakse ja kammitakse müügiks, sõidan mina VANA ford mondeoga... ull värk. Aga õnneks pole päris jalamees.  

Ja seda rõõmu pean ka jagama, mis mulle eile osaks sai. Nimelt oli mul ideaalne naistepäev. Algas see sellega, et kui alla korrusele jõudsin, ootas mind laua peal imeilus kimp kollaseid tulpe ja üks ümbrik... mis seal sees oli? Trummipõrin..... SIMPLE PLANI kontserdipiletid!!! Holy moly, kui õnnelik ma olin!!! Siis käisin tallis, käisin koolis ja pärast pikka päeva kell kaheksa koju jõudes ootasid mind kodus mu vend ja väike Carlike, kes tõid mulle ka lillekese. Kui armsad! Lisaks võttis mind tuppa astudes vastu imeline toidu lõhn. Henry, kes ei tee süüa.. nagu kunagi.. oli teinud päris ise kananagitsaid ja magushapu kastmega pastat. Midaaa!? Toit maitses imehea, kuid sellega ei olnud veel õhtu läbi. Pärast õhtusööki viis Henry mind Viimsi kinno Klassikokkutulekut vaatama ja see oli tõesti väga väga lahe ja naljakas film. Nii tore päev! 

Ma loodan, et te tunnete end sama mõnsalt, kui see väike tegelane!

Trennilainel tagasi!

Olen nüüd juba trenni teinud üsna korralikult ja stabiilselt, seega mõtlesin, et on ehk millestki natuke kirjutada ka.
Kui ma hakkasin uuesti trenne tegema, siis kasutasin libisevat, et pakkuda endale natuke turvatunnet. Enamuse ajast see oli mul kas lihtsalt käes või C kaelas sõlmega, aga mul oli parem tunne.
C on käitunud väga hästi, on muidugi väikseid kõrvalepõikeid ja kartmisi, aga mitte midagi erilist. Trennides tegin erinevaid harjutusi, aga ma ei saanud täpselt aru, kas oli hästi või mitte, sest polnud nii ammu treeneri trenni saanud. Midagi väga hullusti ei saanud olla, sest ta liikus, ei sikutanud, ratsme taga ei olnud jms, aga lihtsalt, selline kulgemine oli, et päris täpselt ei tea mida teha, aga teen midagi ikka.
Siis aga sain lõpuks Getteri trenni ja ta oli seal väga väga tubli. Kõik läks kuidagi nii hästi ja G ütles ka, et C alati avaldab talle muljet, kuulab ja vastab nii ilusti. Lisaks ütles ta ka, et olen seal seljas ise kuidagi kindlam ja tean paremini, mis teen, kui enne. Mul oli küll endal vastupidine tunne, kuid kuna ta nii ütles, siis treenerit võiks ju uskuda.. ja see tegi tuju väga heaks!
Nii G trennis kui ka nüüd pärast seda olen ilma libisevata sõitnud, sest tegelikult see rohkem segas mind. Olen harjutanud neid asju, millele G tähelepanu pööras ja üritanud enda istakut veidi rohkem jälgida, sest ma ikka veel kuidagi tõmban ennast natuke krampi ja unustan hingata. Igatahes üks päev oli mul tunne nagu sõidaks võõra hobusega, sest C oli lihtsalt nii imemõnus. Ta kandis ennast täiesti ise, galopis oli nii pehme aga samas ei olnud ratsme taga, sain küsida väiksemat galoppi ilma, et rütm ära kaoks, sain teha pisikesi volte nii, et ta ei vajunud õlaga välja ja kõik oli ideaalne. Järgmine päev oli üsna sama, mis tavaliselt, aga mitte ka halb.
Nädalavahetusel C puhkas, kuna ega temagi pole ilmselt veel harjunud, et korralikult trenni tehakse ja ma ei taha talle kuidagi trotsi tekitada. Lisaks hakkas ta saama pisut rohkem kaera.
Täna oli ka Getteri trenn ja C oli jälle nagu teine hobune. Ainult, et teisele poole äärmusesse. Ta oli pea püsti, üldse järgi ei andnud ja galopivolte oli võimatu teha. Muidugi trenni lõpus oli juba palju parem, aga ma olin selleks hetkeks juba ise täiesti läbi.
Getter aga ütles, et Classic jätab talle alati kustumatu mulje, et ta on nii vahva hobune. Ning ka Ellen Vatsel ja Getteri ema Kaie olid öelnud neljapäeval, kui mind trenni tegemas nägid, et C on nii lahe hobune. Selliseid asju on lihtsalt niii, nii, nii tore kuulda ja annab motivatsiooni trenni edasi teha, isegi kui ta on natuke põssa vahel. Ja tänane oli ilmselt ka kahest puhkepäevast ja lisakaerast tingitud, nii et ma ei ole ta peale kuri.
Üleüldse olen suutnud jääda ise palju rahulikumaks ja ma pole kordagi ta peale isegi natuke kurjaks saanud, isegi kui ta pole nõus terve trenn ühte maneežinurka minema. Midagi on meie mõlema jaoks selle pika puhkuse ajal muutunud, oleme mõlemad rahulikumad ja trenni on ainult tore teha. Tänane oli küll natuke erand, aga ma ei ütleks, et mulle see ikkagi ei meeldinud, pigem lihtsalt C näitas, et elloouu, ma ei saa ka kõike sulle nii kergeks teha!
Päris kohutav on see, et ta ajab karva. Ja mulle ei meeldi see mitte üks teps, sest neid tuleb ikka väga palju ja see on alles algus! Ilmselt annan mingi hetk alla ja klippan ära, aga eks näis.

Cambridge

Eelmine reede, ehk 13. reede asusime Inglismaa poole teele. Natuke ikka kartsin seda lendu, sest viimane kord, kui lennukiga lendasin, tahtsin aknast alla hüpata, kuna edasi-tagasi mõlemal lennul olid kõrvad niii lukus ja niii valusad, et ma mõtlesin, et mu piinadele ei tulegi lõppu. Lisaks olid mu kõrvad pärast veel nädal aega väga-väga hellad. Seekord aga tegin eeltööd ning leidsin ühe sukelduja targad sõnad, et tuleks hetk enne õhku tõusmist hakata tegema iga kolme minuti tagant ninapuhumist. St siis, et hoiad nina ja suud kinni ja puhud. See pidavat tõstma sisekõrva rõhku. Mõtlesin küll, et tore, et selle vastu tõesti polegi erilist abi, lihtsalt puhu, jepp, kindlasti aitab. Aga võta kinni, mul esimene lend polnud mitte midagi. Eks muidugi natuke on tunda, et rõhk muutub ja kõrvad undavad aga mitte mingit valu polnud. Algul muidugi toppisin põsed nätsu ka täis, aga hiljem polnud sedagi vaja. Tagasilennul oli üks hetk, kus ma mõtlesin, et täiesti lõpp, jälle. Selline tunne nagu kõrv kohe, kohe plahvatab ja sul ei ole mitte midagi muud teha kui lihtsalt olla hästi vaikselt, sest igasugune liigutamine teeb valu kahekordseks. Ma lausa kuulsin oma kõrvas sellist rakkude kriginat, ausalt..ja siis käis psssssssss ja mu kõrv sai vabaks. Pärast seda tegin oma harjutust edasi ja kõik läks hästi. Ilmselt juhtus mu kõrvaga see lugu, kuna jäin magama ja umbes tund aega ei teinud harjutust, kohe andis tunda.

Elasime Henry õe juures Cambridge'is. Reisil olid kaasas veel ka H ema ja isa. Käisime palju linnas ringi, jalutasime kurikuulsa ülikooli hoovis ja vanalinnas. Jõin õlut selle reisi peal ilmselt sama palju kui ma terve elu peale kokku olen joonud, st siis umbes 2 pinti kokku, sest ma igast õllest suutsin umbes veerand ära juua. Seal on hea see, et õlled on ale'id ehk gaasita ja need olid parema maitsega kui meie õlled, siidrid aga olid päris rõvedad, sellised eriti hapud ja eriti kuivad. Sain natuke šopata ka, nii et igati rahuldav reis.

Ühel päeval käisime Londonis ka, seltskond oli selline, kes tahtis pigem kuskil istuda ja õlut juua, seega me eriti palju linna ei näinudki. Küll aga käisime Natural History muuseumis, mis oli päris suur ja vahva, käisime Chinatownis ühes supermaitsvas söögikohas ja mõned suuremad vaatamisväärsused jalutasime läbi.

Classic puhkas terve selle aja. Ta üleüldse on väga kerges treeningus olnud. Tegelikult ei saa seda isegi treeninguks nimetada. Mul on motivatsioon olematu. Vahepeal mul nagu tekib mingi tunne, et oh, hakkaks nüüd korralikuks, aga siis ma mõtlen oma eriti pekkis kooliasjadele ja mul kaob igasugune tuju üleüldse midagi teha. Ja Hüürus on see halb asi, et mul ei ole kedagi, kes mind utsitaks või keda huvitaks, kas ma käin tallis või mitte. Muidu ikka sain Eglelt sugeda, kui hakkasin laisaks muutuma, aga praegu keegi ei tea isegi kas ma käin tallis või mitte, sest ega ma ise ka eriti kedagi seal ei näe. Lisaks ma kardan koguaeg, et kui ma rohkem trenni teen, siis ta hakkab niikuinii lonkama, ehk mis point sellel on. Kuigi tegelikult ma tean, et see ei pruugi ju nii olla. Aga ma andsin Classicule reedel lubaduse, et hakkan nüüd tema juures kohusetundlikumalt käima ja hakkame trenni tegema, sest tõtt-öelda hakkan juba vaikselt ülekaaluliseks muutuma. Rõve.

mõmmik

40 kg porgandeid.. nomnomnom

Loodetavasti järgmise postituse ajaks olen juba rohkem trenni teinud..

Esimene positiivne nädal

Kirjutan esimest korda telefonis blogipostitust. Kui väga palju kirjavigu on, siis zorri. 

Môtlesin, et kuna nädal aega on möödas sellest, kui esimest korda Classicule selga läksin ja midagi pole veel juhtunud, siis see väärib postitust. 

Nimelt eelmine pühapäev läksin Classicule väriseva südamega selga. Eelnevalt olin teda pool tundi käekôrval jalutanud ja lasin paar ringi kordel traavi. Kõik läks hästi! Jalutasin ainult paar ringi, aga ikkagi. 

Siis jätsin talle mõne puhkepäeva, et juhul kui ta jalake selle väikese koormuse peale tunda hakkas andma. Lihtsalt ettevaatusena. 

Siis jalutasin teda veel ja eile lausa pidin teda nati togima, et ta üldse edasi viitsiks liikuda. Ta on nii ümmarguseks ja laisaks läinud.. Nagu mina. 

Täna jalutasin ta jälle soojaks pool tundi ja môtlesin, et vaatan kordel traavi. Ma olin täitsa närvis, sest kartsin nii väga longet näha, aga hetkel on kôik ok! Ikka igaks juhuks ei hakkaks midagi ennatlikult hõiskama, aga praegu olen küll väga, väga rõõmus! :) 

Nagu tunnihobune🙊

Never ever ever...

..ever..ever.. EVER take anything for granted..

010915

Kool on alanud ja mul on päris mõnus graafik. Sellest ka tänane blogipostitus, sest mul on veel 4 tundi, enne kui ma kusagile liikuma pean, pesu on juba pestud, hommikukohv joodud, koer jooksutatud ja nüüd istun mõnusalt teki sees, söön šokolaadi ja vaatan telekat. Väike vihapurse kõigi poolt, kes hetkel tööl või koolis peavad olema. Samas ma lohutan teid, et ma pean kolm päeva nädalas kella kaheksani koolis olema niiet.. :)

Mu kallis mees tegi esimese koolipäeva ilusaks :)

Käisime pulmas :)

Ja Sille tüdrukuteõhtul

Pärast eelmist postitust on palju juhtunud. Olin Classicut kordetanud juba 2 nädalat ja otsustasin, et peab proovima, kas saan vähemalt natukenegi traavi teha seljas, sest see jooksutamine muutus juba väga tüütuks. Ta jalg polnud endast märku andnud rohkem ja mõtlesime siis ühel esmaspäeval Eglega, et ta tuleb mulle appi ja proovin selga minna. Panime kõik valmis ja läksime maneeži kordetama. Jookseb ja vaatan, et pekki midagi nagu on valesti. Egle nägi ka longet.. ja veel 2 inimest, kes vaatama tulid. See oli lahe üllatus. Et kogu selle aja, kui mina lombakas olin, siis ta oli täiesti terve ja siis see päev, kui ma otsustan, et lähen selga, siis tüüp lonkab? Mhm..kas keegi mäletab, et mingi aeg ma kirjutasin, et mul on pidevalt tunne, et keegi seal üleval kohe üldse ei taha et ma ratsutaksin? Saan nagu koguaeg sellele kinnitust. 

Anyway, siis Triin tuli puhkuselt ja kohe saingi talle helistada. Tegi pildid ja veel üheks halvaks uudiseks on siis, et Classic sai diagnoosiks inglise keeles ringbone või siis low ringbone. See on küll väga algfaasis, aga kuna kunagi ei tea, kui kiiresti see kasvab, siis ei oska hetkel öelda, mis saatus temal on. See muidugi ei pruugi olla, mis talle hetkel valu teeb, sest peamine valu tuleb kabjaliigesest, aga võib olla üheks valu põhjustajaks. Põhimõtteliselt on see luustumine piirdeluu piirkonnas, kui ma õigesti aru sain. Triin ütles, et kuna see on nii väike, siis võib ta veel aastaid ratsutada ja midagi ei ole tunda, aga samas ei tea kui kiiresti see kasvanud on, seega võib olla ka, et järgmiseks aastaks on poole suurem. Hoidkem pöidlaid pihus, et see pidurdub ja et ta ei peaks selle all kannatama. 

Panen pildi siia suvalisest hobusest, kellel juba natuke rohkem seda, aga ma nii hullu pilti ei leidnudki, kui Triin näitas, et milline olla võib. Seal oli juba sedasi, et ka väljast katsudes on tunda ja jala peal olid korralikud mügarikud. 

See on googleist võetud pilt, seal on korralikult näha luumoodustist ja on ka näha, et väljas on seda tunda

Ja Classicu jalg, siin on näha natuke 

Ja siin on vähem, aga kui lähemalt vaadata, siis on olemas

Olenemata sellest pidid tema jalad head välja nägema, et kõik luud on ühtlased ja ei ole kuskilt pidi vildakad või konarlikud.

Hetkel sai kabjaliigesesse süsti, mis mõjub ka piirdeluu juurde, nii et loodetavasti piisab ühest süstist. Ma hetkel rohkem variante ei taha kirjutada, mis tal olla võib, sest see on liiga masendav. Ja kuna Triin ise on ka öelnud, et ta on väga skeptiline ja alati räägib ka halvimatest võimalustest, siis ma loodan ikkagi, et me ei ole selles olukorras veel ja ta saab selle ühe süstiga korda ja saame oma eluga edasi minna. Vähemalt mõneks ajaks. 

Mulle andis natuke lootust ka üks facebooki postitus ühest mehest ja tema täpilisest täkust. Kes ei ole seda lugenud siis Stargazer Mercantile facebooki lehelt võib leida sellise pildi. 

MEET THE ACCOMPLISHED DRESSAGE STALLION "HUGIN", AGE 29, BLIND FOR 15 YEARS AND A SURVIVOR OF THREE BROKEN LEGS: When Danish dressage trainer Bent Branderup first met the 2-year-old Knabstrupper stallion named Hugin in 1988, he recognized something special in him. Together they trained in classical dressage and in 1991, Hugin proved Bent correct in his assessment when the horse was named Premium Champion Stallion of the Year in Denmark. Then catastrophe struck . . . Hugin was critically injured in a breeding accident, fracturing both rear femurs and a front splint bone. Most owners would have accepted the veterinarian's recommendation of humane euthanasia, but not Bent Branderup. He worked through the many years of healing with Hugin, gradually introducing dressage work to stretch and build muscle to support the injured bones. Against all odds, Hugin made a complete recovery, and back to full-time dressage training they went.

Almost unbelievably, tragedy struck yet again in 1996 when Hugin lost his vision completely, in both eyes. But, as you may have already guessed, Bent did not give up on the stallion. They continued training, using dressage to rebuild Hugin's confidence in himself and the world he could no longer see . . . and to this day Hugin and Bent still enjoy their dressage work, always perfecting movements and working toward an ever-higher goal.

Hugin never recovered his sight, but with the eyes of his companion Bent guiding the way, the horse has surpassed all expectations of living a fulfilled life. By anyone's standards, Hugin has accomplished the impossible dream. And Hugin is not the only one fulfilled by the experience. Bent says "Through Hugin, I learned not to use the horse for dressage, but to use dressage for the horse."

Watch this heartwarming video of Bent and Hugin performing haute ecole in-hand, on Hugin's 25th birthday! http://youtu.be/PDIPPQVw8dA

Read more about Bent and Hugin here:
http://www.bentbranderuptrainer.com/

Meie olukord pole veeranditki nii hull nii et ma keeldun alla andmast. Kuigi ma olen väga nõrk inimene ja annan koguaeg igas asjas alla. Ma vingun ja halan, aga tegelikult mu lootus pole veel üldse kadunud. Inimesed on kümneid kordi hullematest asjadest välja tulnud ja minu hobuse õnnetus on väike köha sellega võrreldes. Ma lihtsalt olen meie pärast kurb, aga ega see ei ole maailmalõpp. 

Niisiis 2 nädalat peaksin käima Classicut jalutamas. Aga kuna mul järgmine esmaspäev (:O) on mandliopp, siis lükkub kõik natuke edasi. Aga siis ma pean kogu oma julguse kokku võtma, et talle selga minna, sest ma ei saa teda ette kordetada, aga peaksin hakkama ikkagi seljas jalutama ja traavi alustama sirge peal. Oh god, ma juba kardan. Liiga pikk aeg on mööda läinud sellest kukkumisest, ega niisama ei öelda ju, et tuleb kohe tagasi selga minna, muidu hakkad kartma. Aga eks juhtub, mis juhtuma peab ja loodan, et päris katki ei kuku ennast. Ja õnneks on sinna natuke aega ka veel. 

Ja nagu ikka üks imenunnu Bonna tudumas

310715

Eelmine postitus vist lõppes natuke liiga masendavalt, aga ma olin just oma hobuselt peksa saanud ja kõik tundus väga kurb. Nüüd mul on hästi natuke parem tuju ja olen veidi mõelda saanud kodus. Mõtlesin siis, et ehk ei ole ikka lootus kadunud ja võib-olla meie aeg veel tuleb. Senikaua proovin rohkem pisiasjadest rõõmu tunda ja hinnata seda, et ta mul üldse on.

Esimene nädal  kodus ei olnud üldse tore, liikuda oli väga valus, kõik valutas ja I mean KÕIK. Terve keha. Nädalalõpuks oli mul välja arenenud ka vahelihase põletik, mis oli põrgulikult valus. Aga ka see on möödas. Jalg on natuke vähem paistes ja saan juba vaikselt kõndida ilma karkudeta. Tööle lähen esmaspäevast, selleks ajaks on mul juba täitsa okei olla..ma arvan. 

Neljapäeval läksin esimest korda kodust välja. Läksin talli. Võino ega ma ise ei läinud kusagile, Henry viis mind. Seda selleks, et näidata Eglele, kus Classicu asjad on, sest ta tegi mulle hiigelsuure teene ja tegeles C-ga mõnda aega, aga selleks ajaks, kui ma kohale komberdanud olin, oli Eglel juba kõik teada ja olemas. Seega siis vaatasin ja pabistasin kõrval. Ma ei uskunud, et C midagi teeb, sest üks tallitüdruk oli teda kordetanud eelnevad päevad, aga siiski oli kergelt vastutaja roll, et kui C nüüd pööraseks läheb ja Egle haiget saab, siis ju nagu minu süü. Õnneks läks kõik hästi ja Egle on temaga vaeva näinud nüüd.
Classic kirjutas mulle ka, kuidas neil trennid läksid. See oli temast väga armas.
Kurb on ainult see, et kõik millega ma vaeva nägin ja kui ta minul oli mingi hetk juba nii mõnus ja nii hea ja mõtlesin, et oh god, kuidas see võimalik on, et Classic nii pehme on, siis Eglel ta oli jälle vana Classic ja ma ei saa aru, kas talle ei kinnistu midagi? Ongi nii, et kui tekib paus trennidest, siis ta nagu unustab kõik ära, ei painuta enam, jookseb nagu pulk ja suust kangutab? Kas ma teen tõesti nii halba tööd temaga!? See on kurb.
 Ja kui ma just ütlesin, et ma üritan rohkem rõõmus olla, siis ma olen äärmiselt rõõmus selle üle, et Egle ütles, et tema ei tunne, et Classic kuidagipidi midagi lonkaks. Loodan, et see siis kestab nii.
Nüüd sõitsid kõik Hiiumaale, k.a Egle, ja mina hakkan vaikselt tallis käima ja C-d kordetama. Loodan väga, et vähemalt järgmise nädala lõpuks saan ise C selga.
Paar päeva tagasi käisime Bonnat jooksutamas Nõmme mingis pargis ja siis veel viisime ta ujuma, et ta saaks ka natuke vaheldust, tema on ju koos minuga siin kodus vangis. Ta oli väga õnnelik ja väga väsinud. Ma tahaks teda koguaeg pildistada lihtsalt, sest kõik, mis ta teeb on nii armas! Korralikku kaamerat oleks vaja. Hakkan raha koguma...

Eile õhtul ootasin Henryt ja olin juba väga üksik, kui ta lõpuks tuli, punaste rooside kimbuke käes. Tol hetkel mõistsin, et kuigi ma pole veeranditki see, kes ma oma plaanide järgi pidin juba praeguseks olema, ma pole midagi olulist saavutanud või korda saatnud ja ma kipun selle üle väga õnnetu olema, siis tegelikult ei ole sellel mingit tähtsust. Mul on inimene, kes armastab mind, hoolitseb mu eest, isegi kui mu jalg näeb välja nagu see oleks gangreenis, hoiab mind, armastab Bonnat (kes on mulle nagu oma laps), mõistab mind ja mu hobi ja pakub mulle kõike, mis tema võimuses. Ja toob mulle neljapäeva õhtul lilli, lihtsalt niisama. See on tõeline väärtus, mis aitab kõigest halvast üle olla.

See äärmiselt melanhoolne postitus on tingitud kahenädalasest sundpuhkusest, kus ma u 10 h päevas saan oma mõtetega üksi olla. Esmaspäevast lähen tööle ja elan oma vanasse rutiini uuesti sisse kuni algab kool! Juba kuu aja pärast, jee! Ja see isegi pole sarkasm, ma actually tahan, et kool algaks. Poleks endast seda ealeski arvanud.
Peace!