Eelmine postitus vist lõppes natuke liiga masendavalt, aga ma olin just oma hobuselt peksa saanud ja kõik tundus väga kurb. Nüüd mul on hästi natuke parem tuju ja olen veidi mõelda saanud kodus. Mõtlesin siis, et ehk ei ole ikka lootus kadunud ja võib-olla meie aeg veel tuleb. Senikaua proovin rohkem pisiasjadest rõõmu tunda ja hinnata seda, et ta mul üldse on.
Esimene nädal kodus ei olnud üldse tore, liikuda oli väga valus, kõik valutas ja I mean KÕIK. Terve keha. Nädalalõpuks oli mul välja arenenud ka vahelihase põletik, mis oli põrgulikult valus. Aga ka see on möödas. Jalg on natuke vähem paistes ja saan juba vaikselt kõndida ilma karkudeta. Tööle lähen esmaspäevast, selleks ajaks on mul juba täitsa okei olla..ma arvan.
Neljapäeval läksin esimest korda kodust välja. Läksin talli. Võino ega ma ise ei läinud kusagile, Henry viis mind. Seda selleks, et näidata Eglele, kus Classicu asjad on, sest ta tegi mulle hiigelsuure teene ja tegeles C-ga mõnda aega, aga selleks ajaks, kui ma kohale komberdanud olin, oli Eglel juba kõik teada ja olemas. Seega siis vaatasin ja pabistasin kõrval. Ma ei uskunud, et C midagi teeb, sest üks tallitüdruk oli teda kordetanud eelnevad päevad, aga siiski oli kergelt vastutaja roll, et kui C nüüd pööraseks läheb ja Egle haiget saab, siis ju nagu minu süü. Õnneks läks kõik hästi ja Egle on temaga vaeva näinud nüüd.
Classic kirjutas mulle ka, kuidas neil trennid läksid. See oli temast väga armas.
Kurb on ainult see, et kõik millega ma vaeva nägin ja kui ta minul oli mingi hetk juba nii mõnus ja nii hea ja mõtlesin, et oh god, kuidas see võimalik on, et Classic nii pehme on, siis Eglel ta oli jälle vana Classic ja ma ei saa aru, kas talle ei kinnistu midagi? Ongi nii, et kui tekib paus trennidest, siis ta nagu unustab kõik ära, ei painuta enam, jookseb nagu pulk ja suust kangutab? Kas ma teen tõesti nii halba tööd temaga!? See on kurb.
Ja kui ma just ütlesin, et ma üritan rohkem rõõmus olla, siis ma olen äärmiselt rõõmus selle üle, et Egle ütles, et tema ei tunne, et Classic kuidagipidi midagi lonkaks. Loodan, et see siis kestab nii.
Nüüd sõitsid kõik Hiiumaale, k.a Egle, ja mina hakkan vaikselt tallis käima ja C-d kordetama. Loodan väga, et vähemalt järgmise nädala lõpuks saan ise C selga.
Paar päeva tagasi käisime Bonnat jooksutamas Nõmme mingis pargis ja siis veel viisime ta ujuma, et ta saaks ka natuke vaheldust, tema on ju koos minuga siin kodus vangis. Ta oli väga õnnelik ja väga väsinud. Ma tahaks teda koguaeg pildistada lihtsalt, sest kõik, mis ta teeb on nii armas! Korralikku kaamerat oleks vaja. Hakkan raha koguma...
Eile õhtul ootasin Henryt ja olin juba väga üksik, kui ta lõpuks tuli, punaste rooside kimbuke käes. Tol hetkel mõistsin, et kuigi ma pole veeranditki see, kes ma oma plaanide järgi pidin juba praeguseks olema, ma pole midagi olulist saavutanud või korda saatnud ja ma kipun selle üle väga õnnetu olema, siis tegelikult ei ole sellel mingit tähtsust. Mul on inimene, kes armastab mind, hoolitseb mu eest, isegi kui mu jalg näeb välja nagu see oleks gangreenis, hoiab mind, armastab Bonnat (kes on mulle nagu oma laps), mõistab mind ja mu hobi ja pakub mulle kõike, mis tema võimuses. Ja toob mulle neljapäeva õhtul lilli, lihtsalt niisama. See on tõeline väärtus, mis aitab kõigest halvast üle olla.
See äärmiselt melanhoolne postitus on tingitud kahenädalasest sundpuhkusest, kus ma u 10 h päevas saan oma mõtetega üksi olla. Esmaspäevast lähen tööle ja elan oma vanasse rutiini uuesti sisse kuni algab kool! Juba kuu aja pärast, jee! Ja see isegi pole sarkasm, ma actually tahan, et kool algaks. Poleks endast seda ealeski arvanud.
Peace!
Classic kirjutas mulle ka, kuidas neil trennid läksid. See oli temast väga armas.
Kurb on ainult see, et kõik millega ma vaeva nägin ja kui ta minul oli mingi hetk juba nii mõnus ja nii hea ja mõtlesin, et oh god, kuidas see võimalik on, et Classic nii pehme on, siis Eglel ta oli jälle vana Classic ja ma ei saa aru, kas talle ei kinnistu midagi? Ongi nii, et kui tekib paus trennidest, siis ta nagu unustab kõik ära, ei painuta enam, jookseb nagu pulk ja suust kangutab? Kas ma teen tõesti nii halba tööd temaga!? See on kurb.
Ja kui ma just ütlesin, et ma üritan rohkem rõõmus olla, siis ma olen äärmiselt rõõmus selle üle, et Egle ütles, et tema ei tunne, et Classic kuidagipidi midagi lonkaks. Loodan, et see siis kestab nii.
Nüüd sõitsid kõik Hiiumaale, k.a Egle, ja mina hakkan vaikselt tallis käima ja C-d kordetama. Loodan väga, et vähemalt järgmise nädala lõpuks saan ise C selga.
Paar päeva tagasi käisime Bonnat jooksutamas Nõmme mingis pargis ja siis veel viisime ta ujuma, et ta saaks ka natuke vaheldust, tema on ju koos minuga siin kodus vangis. Ta oli väga õnnelik ja väga väsinud. Ma tahaks teda koguaeg pildistada lihtsalt, sest kõik, mis ta teeb on nii armas! Korralikku kaamerat oleks vaja. Hakkan raha koguma...
Eile õhtul ootasin Henryt ja olin juba väga üksik, kui ta lõpuks tuli, punaste rooside kimbuke käes. Tol hetkel mõistsin, et kuigi ma pole veeranditki see, kes ma oma plaanide järgi pidin juba praeguseks olema, ma pole midagi olulist saavutanud või korda saatnud ja ma kipun selle üle väga õnnetu olema, siis tegelikult ei ole sellel mingit tähtsust. Mul on inimene, kes armastab mind, hoolitseb mu eest, isegi kui mu jalg näeb välja nagu see oleks gangreenis, hoiab mind, armastab Bonnat (kes on mulle nagu oma laps), mõistab mind ja mu hobi ja pakub mulle kõike, mis tema võimuses. Ja toob mulle neljapäeva õhtul lilli, lihtsalt niisama. See on tõeline väärtus, mis aitab kõigest halvast üle olla.
See äärmiselt melanhoolne postitus on tingitud kahenädalasest sundpuhkusest, kus ma u 10 h päevas saan oma mõtetega üksi olla. Esmaspäevast lähen tööle ja elan oma vanasse rutiini uuesti sisse kuni algab kool! Juba kuu aja pärast, jee! Ja see isegi pole sarkasm, ma actually tahan, et kool algaks. Poleks endast seda ealeski arvanud.
Peace!
No comments:
Post a Comment