Cambridge

Eelmine reede, ehk 13. reede asusime Inglismaa poole teele. Natuke ikka kartsin seda lendu, sest viimane kord, kui lennukiga lendasin, tahtsin aknast alla hüpata, kuna edasi-tagasi mõlemal lennul olid kõrvad niii lukus ja niii valusad, et ma mõtlesin, et mu piinadele ei tulegi lõppu. Lisaks olid mu kõrvad pärast veel nädal aega väga-väga hellad. Seekord aga tegin eeltööd ning leidsin ühe sukelduja targad sõnad, et tuleks hetk enne õhku tõusmist hakata tegema iga kolme minuti tagant ninapuhumist. St siis, et hoiad nina ja suud kinni ja puhud. See pidavat tõstma sisekõrva rõhku. Mõtlesin küll, et tore, et selle vastu tõesti polegi erilist abi, lihtsalt puhu, jepp, kindlasti aitab. Aga võta kinni, mul esimene lend polnud mitte midagi. Eks muidugi natuke on tunda, et rõhk muutub ja kõrvad undavad aga mitte mingit valu polnud. Algul muidugi toppisin põsed nätsu ka täis, aga hiljem polnud sedagi vaja. Tagasilennul oli üks hetk, kus ma mõtlesin, et täiesti lõpp, jälle. Selline tunne nagu kõrv kohe, kohe plahvatab ja sul ei ole mitte midagi muud teha kui lihtsalt olla hästi vaikselt, sest igasugune liigutamine teeb valu kahekordseks. Ma lausa kuulsin oma kõrvas sellist rakkude kriginat, ausalt..ja siis käis psssssssss ja mu kõrv sai vabaks. Pärast seda tegin oma harjutust edasi ja kõik läks hästi. Ilmselt juhtus mu kõrvaga see lugu, kuna jäin magama ja umbes tund aega ei teinud harjutust, kohe andis tunda.

Elasime Henry õe juures Cambridge'is. Reisil olid kaasas veel ka H ema ja isa. Käisime palju linnas ringi, jalutasime kurikuulsa ülikooli hoovis ja vanalinnas. Jõin õlut selle reisi peal ilmselt sama palju kui ma terve elu peale kokku olen joonud, st siis umbes 2 pinti kokku, sest ma igast õllest suutsin umbes veerand ära juua. Seal on hea see, et õlled on ale'id ehk gaasita ja need olid parema maitsega kui meie õlled, siidrid aga olid päris rõvedad, sellised eriti hapud ja eriti kuivad. Sain natuke šopata ka, nii et igati rahuldav reis.

Ühel päeval käisime Londonis ka, seltskond oli selline, kes tahtis pigem kuskil istuda ja õlut juua, seega me eriti palju linna ei näinudki. Küll aga käisime Natural History muuseumis, mis oli päris suur ja vahva, käisime Chinatownis ühes supermaitsvas söögikohas ja mõned suuremad vaatamisväärsused jalutasime läbi.

Classic puhkas terve selle aja. Ta üleüldse on väga kerges treeningus olnud. Tegelikult ei saa seda isegi treeninguks nimetada. Mul on motivatsioon olematu. Vahepeal mul nagu tekib mingi tunne, et oh, hakkaks nüüd korralikuks, aga siis ma mõtlen oma eriti pekkis kooliasjadele ja mul kaob igasugune tuju üleüldse midagi teha. Ja Hüürus on see halb asi, et mul ei ole kedagi, kes mind utsitaks või keda huvitaks, kas ma käin tallis või mitte. Muidu ikka sain Eglelt sugeda, kui hakkasin laisaks muutuma, aga praegu keegi ei tea isegi kas ma käin tallis või mitte, sest ega ma ise ka eriti kedagi seal ei näe. Lisaks ma kardan koguaeg, et kui ma rohkem trenni teen, siis ta hakkab niikuinii lonkama, ehk mis point sellel on. Kuigi tegelikult ma tean, et see ei pruugi ju nii olla. Aga ma andsin Classicule reedel lubaduse, et hakkan nüüd tema juures kohusetundlikumalt käima ja hakkame trenni tegema, sest tõtt-öelda hakkan juba vaikselt ülekaaluliseks muutuma. Rõve.

mõmmik

40 kg porgandeid.. nomnomnom

Loodetavasti järgmise postituse ajaks olen juba rohkem trenni teinud..