tahaks päikest ja sooja!

Kõigepealt trennidest: Classic on päris mõnusaks muutunud. Tegelikult, kui mõtlen enne meie õnnetusi ja lonkamisi ajale, siis ma kirjutasin ka, et C on trennides äärmiselt tubli ja mõnus. Nüüd siis on lõpuks kätte jõudnud see aeg, kus hobune on stabiilselt okei. Ta ei ole veel nii okei, et ma tahaks võistlema minna, aga äkki suvel väliplatsile korra ikka satume. Aga ma ei tahaks liiga entusiastlik ikkagi veel olla, pole siiani mulle midagi head teinud see suur unistamine. Hetkel töötame selle kallal, et tema lihased tagasi tuleks ja et ta kannaks end ikka rohkem ja rohkem ise. Galopis on juba päris hea, kuidagi vist suudan galopis ise ennast seal paremini hoida või kontrollida, igatahes ta järjest vähem sikutab mind sinna alla. Traav on iga päev erinev. Mõnel päeval ta teeb ilusti koostööd ja on väga pehme, teine päev kipub väga esiotsale vajuma ja pean koguaeg ennast kontrollima, et ma ei jääks eest hoidma, ja teda tagant utsitama, et ta ikka natuke oma taguotsa alla tooks. Aga üleüldiselt olen temaga väga rahul. 

Tänu ühele väiksele nüansile, mida ma kuulsin Allat oma õpilasele võistlustel ütlemas, olen ma saanud ka Classicut kuidagi palju paremini kollidest mööda. Nimelt võistlemas oli üks isegi natuke sõgedam ja kollikartlikum hobune, kui C ja Alla ütles talle, et ta annaks kolli juures välimise ratsme ära korraks. Ja ma ei tea, kas mulle pole öeldud või C lihtsalt praegu kuulab mind paremini, aga iga kord, kui ma nii teen, siis ta annab palju palju palju paremini järgi. Näide: sõitsin galoppi, samal ajal teine ratsanik võttis oma hobuselt teki seljast ja pani selle maneeži servale. Varem poleks ma galopis elusees saanud sealt ligilähedaltki mööda, kuid seekord märkasin mina õnneks seda varem kui C, hoidsin teda võimalikult kahe sääre vahel, kui ta hakkas silmi punnitama, siis juba üritasin rohkem sisemist painet võtta ja päris selle teki lähedal andsin välimise ratsme täitsa ära hetkeks. C kohkus selle peale ja hakkas hoopis ratsmele keskenduma, kuna ta ilmselt on nii harjunud, et kui mingi koll on, siis ma lihtsalt ripun seal ratsme otsas ja üritan elueest sisemise jalaga udjada teda. Üsna suur edusamm, ma ütleks. 

Getteri viimases trennis tegime palju üleminekuid, nii traavis kui ka galopis, kolmeaasalist serpentiini galopis, kus kesmine aas on kontragalopis, palju painutusharjutusi, peatuseid ja tagaotsapöördeid sammus. Ütleks, et päris hästi tuli välja. Muidugi mitte sellesmõttes päris hästi, et kõik ideaalne oleks, kaugeltki mitte, me alles õpime kõiki neid asju. Aga üldiselt C ikkagi püüab, seni kuni mina keskendun. Kui mina ei keskendu, siis ta ei viitsi. Ehk siis temast sellist hobust ilmselt ei tule, et ma samal ajal räägin juttu ja teen piafeed. Hästi loodetud muidugi, et me kunagi seda tegema hakkame :D Aga miks mitte? Mis on nendel GP hobustel, mida meil ei ole....? Väike naerupaus. 

Kahjuks hakkab ka see mure jälle pinnale kerkima, et C ribid hakkavad paistma.. st väljaminekut lisasöödale, mis on loogiline muidugi, kui rohkem trenni teha, aga lootsin, et selleni veel pisut on aega. Miks minul nii kergelt kaal maha ei tule? 

Muust elust nii palju, et pean jätma hüvasti oma kullakalli väikse autopõnniga. Let's bow our heads and grieve.. Tema asemele tuleb õnneks aga suurem, mugavam ja ökonoomsem volvo.. vähemalt praeguse plaani järgi. Audi on mu jaoks nii armas ja kallis, aga paraku pidi selle otsuse vastu võtma. Senikaua kuni audit pestakse ja kammitakse müügiks, sõidan mina VANA ford mondeoga... ull värk. Aga õnneks pole päris jalamees.  

Ja seda rõõmu pean ka jagama, mis mulle eile osaks sai. Nimelt oli mul ideaalne naistepäev. Algas see sellega, et kui alla korrusele jõudsin, ootas mind laua peal imeilus kimp kollaseid tulpe ja üks ümbrik... mis seal sees oli? Trummipõrin..... SIMPLE PLANI kontserdipiletid!!! Holy moly, kui õnnelik ma olin!!! Siis käisin tallis, käisin koolis ja pärast pikka päeva kell kaheksa koju jõudes ootasid mind kodus mu vend ja väike Carlike, kes tõid mulle ka lillekese. Kui armsad! Lisaks võttis mind tuppa astudes vastu imeline toidu lõhn. Henry, kes ei tee süüa.. nagu kunagi.. oli teinud päris ise kananagitsaid ja magushapu kastmega pastat. Midaaa!? Toit maitses imehea, kuid sellega ei olnud veel õhtu läbi. Pärast õhtusööki viis Henry mind Viimsi kinno Klassikokkutulekut vaatama ja see oli tõesti väga väga lahe ja naljakas film. Nii tore päev! 

Ma loodan, et te tunnete end sama mõnsalt, kui see väike tegelane!