õuduskuubis

Kuidagi kiiresti on jälle läinud aeg. Mul oli üks draft, kus oli kirjas kolmest trennist.. need olid juba ammu, aga mis seal ikka, las jäävad.

Classic on alati olnud  maastikul üksi palju mugavam ja sõnakuulelikum. Otsustasin siis ühel päikselisel päeval, et lähen lasen tal kapata põllul. Üksi pole olnud nagu ohtu tavaliselt, et ta kusagile poole ära jookseks. Jõudsin siin umbes 250 m kaugusele tallist ja siis hakkas tuiamine pihta. Algul oli ta tavaline tema, et ei tahtnud minna ja pabistas ja puristas ja siis jälle mõne sammu läks. Mingil hetkel aga sattus täiesti paanikasse. Tõusis püsti mitu korda, ta vahel teeb selliseid ülikõrgeid küünlaid ja kuna ta on kordel paar korda käinud pikali ka sedasi, siis ma natuke kardan neid küünlaid tal, eriti kui ta ei arvesta minu raskusega seal seljas. Igatahes ta ei olnud nõus enam seismagi. Õnneks ta austas mind nii palju, et ta ei jooksnud minema, aga ta küljendas ühele poole vastu aeda ja teisele poole kraavi ja ühesõnaga ta oli nii endast väljas, et nägin vaeva, et saaksin ta nii palju seisma, et saaksin ohutult alla tulla.
Jalutasin siis temaga veel pool maad edasi, käekõrval oli ta täitsa okei. Mõtlesin, et kuna ta on juba natuke rahunenud, et proovin siis uuesti selga minna. Muidugi seda ta ei lasknud ja kuna on ajalugu probleemse selgaminekuga, siis ei tahtnud teda seal vägistada, sest see oleks lõppenud ilmselt sellega, et kui ma olen poolel teel sadulasse on tema poolel teel koju.
Aga ma püüan olla vähemalt sama järjekindel, kui tema, niisiis ma ei olnud nõus jalutama koju käekõrval. Helistasin Sillele, et ta tuleks hoidma Classicut, et ma selga saaks. 

Sille tuli, hoidis hobust, vaatasin, et ta polegi väga hullunud näoga ja mõtlesin, et äkki läheb hästi see selgaminek. Kahjuks, kui olin sadulasse maandunud, tõusis ta natuke püsti ja läks jälle endast välja. Ta ei teinud midagi väga hullu, nii et Sille ei saanudki õnneks jalaga pähe ja sai teda nii palju kinni hoida, et sain teise jala ka jalusesse.
Tagasiteel üritasin teda sammus hoida, aga tema tahtis traavis minna ehk siis ma sain Classicuga piaffeed proovida (nali). Aga ma arvan, et midagi sellist see seal seljas tundub, kuna ta tegi kõike väga graatsiliselt. Ratsmekontakt oli pehme, selg oli üles tõstetud ja jalad vähemalt seljast tundusid väga aktiivsed. No nje znjau, igatahes saime tervelt koju. Läksin siis maneeži, kordel jooksis kohati naljakalt, natuke nagu hoiaks ühe esijalga jälle..aga samas mingi hetk polnud midagi. Läksin selga ja natuke tundus ikka imelik, seega pikalt ei teinud midagi. 

Siis mingi päev läksin platsile. Seal oli ta täitsa tubli. Eriti pikalt ei teinud, sest see pinnas on seal natuke liiga konarlik, et mingeid erilisi harjutusi teha. Enamuse trennist keskendusin galopile, lihtsalt, et ta tuleks tagasi, läheks kerge märguande peale edasi ja oleks üleüldiselt eest pehme ja mõnus. Ja seda ta ka oli. Seal on ilmselt raske joosta ka natuke, sest nii pehme on, ta oli täitsa märg ja vässu pärast. Maneež ja plats võiksid omavahel mingid läbirääkimised teha, et nad rohkem tasakaalus oleks. Üks kipub liiga kõva olema ja teine liiga pehme. No on jonnakad. 

Ja siis oli eilne trenn, mis oli minumeelest niii mõnus. Ta oli kuidagi eriti elastne ja tubli. Ainuke asi, mis ikka väga väga vaevab, on need galopivoldid. Eile tegelt avastasin, et ma teen ise selle talle niii raskeks. Nii kui ma üritan kõik asjad läbi mõelda, mida Getter on öelnud, siis ta pöörab palju paremini. Halb on see, et maneežis on millegipärast tihti loigud, kus on üle ujutatud ja need on nii libedad. Üritan neid vältida, kuid vahel on neid igal pool ja see on keeruline. Need raskendavad Classicu keskendumist ja ma ei saa teda selles süüdistada, tal on vaja umbes 700 kg + mina püsti hoida neljal väiksel jalal. Igatahes kui ma hoian oma käed koos ja voldi ajal ei aja neid laiali (miks ma seda teen üldse?!), siis tal on palju rohkem tuge ja ei vea õlaga nii välja. Ja kui ma veel suudan mõlema säärega ka toetada ja oma puusaga suunata, siis ta keerab ju vapsje hästi. Kuigi ta ei jaksa neid eriti palju teha, mis on niii masendav, kuna me iga jumala trenn harjutame neid.
Igatahes kuna eelmine trenn olin galopile keskendunud, siis mõtlesin, et teen rohkem traaviharjutusi. Ja pärast soojendust oli see nii tore, et minus oli üks pool, kes tahtis ära lõpetada, sest ta on ju nii tubli ja teine pool, kes tahtis edasi teha, sest ta on ju nii tubli.

Oh õudust, need olid ikka ammu, sest ma isegi ei mäleta vahepealseid trenne eriti. Kuna käin nüüd tööl, siis on üldse trennid väga tagaplaanile jäänud.

Pärast seda maastikutrippi tundus mulle ikkagi vahepeal, et Classicul on käiguvahe. Keegi kõrvalt midagi ei näinud, aga seljas oli täiesti selline tunne, et vahepeal ta ei taha korralikult astuda. Kordel jooksis ka naljakalt, astus esijalgadega nagu kaba serva peale või kuidagi imelikult tippis. Ma arvasin, et äkki kujutan ette, kui keegi teine ei näe, aga siiski jätsin talle 5 puhkepäeva, millest kolm olin niikuinii tööl. Tundus, et läks paremaks.

Trennid on ikka kuidagi nii harvad, arvasin, et töö ei jää nii palju ette, kui ta tegelt jääb. Öh... Pole ikka üldse minu teema see tööl käimine, eriti sellisel tööl. Töökaaslased on toredad, aga kõik muu ei ole nii tore. Mis seal ikka, varsti saab läbi. Kuigi nüüdseks ma juba täiesti vihkan oma tööbussi. Kes tuli selle peale, et 6 m pikkune ja 2 m laiune kaubik peaks olema B-kategooria auto?

Classic käitub vähemalt ilusti. Talle vist meeldib, et ei tee nii tihti trenni. Eks jonnib ikka natuke, aga põhimõtteliselt on ikkagi kõik trennid meeldivad. Käisin ükspäev maastikul uuesti. Seekord käitus täiesti ilusti. Natuke ikka vahtis ringi, aga see normaalne. Tegime isegi kodu poole galoppi, sammud olid küll kaks korda pikemad, aga ta polnud seda nägugi, et tahaks ära tõmmata kusagile.
Mingi päev Egle filmis mind ja siis tekkis küll masendus. Vahepeal juba tekib tunne, et äkki ei olegi kõrvalt nii kole, aga kõik mu lootused purunesid.

Joogaga seljamurede vastu

Tahaksin kirjutada, kuidas selle viimase nädalaga, kui olen joogat teinud, olen aru saanud, et oohooo, mu selg ei valutagi enam! 

Kahjuks mitte. 

Mõtlesin, et kirjutan sellest, sest äkki keegi veel võtab selle väljakutse ja teeb samu vigu, mis mina JA äkki juhtub seda lugema. Lisaks kuna ma ei taha kellelegi vinguda otse näkku, kuna mulle ei meeldi, mis näoga mind alati vaadatakse, kui ma julgen öelda, et mu selg valutab, siis see on nagu koht kus saan avalikult vinguda, ilma et peaksin nägema neid issand-sa-oled-nii-hale-ja-mõtled-kõik-välja-mul-on-palju-raskem pilke.

Anyhow, ma alustasin hoogsalt, sattusin kohe megavaimustusse ja tahtsin kõike nii hästi teha, kui võimeline olen ja noo juba varsti tundsin, kuidas mu keha paindub rohkem ja saan juba samu asendeid, kui videos ja seda nii vähese ajaga! Ma ignoreerisin kõiki väikseid märke, mida mu seljake mulle üritas anda ja kuuendal päeval ma olin täiesti eufoorias, sest nii hästi läks! Seda siis ühe harjutuse pärast, mis algul oli niiii valus ja raske ja kuuendal päeval ma sain sama asendi mis videos.

See oli siis selline, et istud maas, jalad sirged ja pead kätega taldadest kinni võtma ja keha ette painutama samal ajal lõuga rinnale vajutades. Esimesel päeval suutsin vaevu põlvedest kaugemale oma käsi sirutada, rääkimata sellest, et üritades pead allapoole lasta ja lõuaga rinda puudutada, tundsin terve selgroo ulatuses sellist põletavat aga kohati mõnusat valu, sest nii kinni oli kõik. 

Kuuendal päeval siis sain juba rahulikult kätega taldadest kinni ja lõua rinnale ja keha täpselt nii alla nagu Adrienel videos. Megalahe tunne oli muide! 

ma nii palju muidugi ei saanud, aga close enough!

Mõtlesin, et see selg ju peabki valutama, sest ma ju treenin oma haigeid lihaseid ja see on äkki tervenemise valu. Tavaliselt on see, et mul ei valuta pidevalt vaid lihtsalt teatud liigutusi tehes nagu püsti tõusmine, istumine, vasakule jalale toetumine, kummardmine jms. Ja see valu on siis selline alates nagu lüües küünarnuki täpselt õigesse kohta hästi tugevalt ära ja kuni korda tuhat selline valu ja hästi järsku. Ja nagu kiropraktik mulle ütles, siis see valu tuleb põletikus lihastest, mis tõmbuvad väga pingesse ja võivad üksteise vahele jätta närve, mis siis väga haiget teevad.  Anyhow, siis vaikselt nagu avastasin, et selline väike närvikõdi on nagu pidevalt. Mõtlesin, et naah, mis seal ikka. 

7. päev

Alustasin väga reipalt jälle. Sirutasin ja venitasin ja tegin kõike nii entusiastlikult kaasa. See oli juba natuke kiiremas tempos, kogu keha jooga ja isegi võttis natuke higi lahti. Ja mingi hetk tuli võtta downward facing dog (ma ei julge eestikeelseid poose kirjutada, sest ma ei tea, kas need on otsetõlkes ja ma ei viitsi praegu uurida ka) ja siis käis mingi klõps läbi ja sinna ma jäin. Ma ei saanud enam liigutada, sest ükskõik kuhu poole üritasin liikuda käis uuesti valu läbi ja see oli nii tugev, et ma ei suutnud sellest üle olla, et kiirelt ennast alla lasta. See võis tegelikult üsna koomiline välja näha: mina keset elutoa põrandat tagumik upakil, kusagile poole ei liigu. See võttis mul pisara lahti muidugi kohe, väike piripill nagu ma olen ja vaikselt ennast ühele ja teisele poole kõigutades sain läbi valude ennast põlvili ja edasi lapsepoosi. Umbes 20 minutit tegin teokiirusel väikseid lõdvestusharjutusi kuni sain oma tavalisse olekusse. 

Võis umbes midagi sellist välja näha.. 

Ütleme nii, et see oli väga hirmutav. Ja ma ei kirjuta seda selleks, et kahju oleks kellelgi, absoluutselt mitte. Ma arvan, et paljudel on selliseid hetki olnud, kus lihtsalt ei saagi ennast püsti vms. Aga see on pigem illustratsiooniks, mis juhtuda võib, kui niigi on väiksed hädad ja siis ei järgi juhiseid.

Adriene i g a s videos räägib, et kuula oma keha ja tee täpselt nii palju, kui su keha lubab. Kui tunned kuskil pinget, tõmba tagasi, tee pause vms. Ta annab alati videos mitu varianti raskematele poosidele, et vali milline tundub kõige parem,
ä r a  p i n g u t a  ü l e! 

Nii lihtsad väiksed asjad, millest peab kinni pidama. Mina, nagu ma enne ütlesin, üritasin kõigest väest täpselt sama palju painduda, sama kaua hoida poose, teha kõike täpselt nagu Adriene, sest sedasi on ju õige jooga nagu tema teeb. 

Muidugi pärast seda intsidenti pidin ju minema veel trenni, sest mul oli Getteriga kokku lepitud ja nõme oleks ära öelda jälle. Trennis otseselt tunda ei andnud, täisistakus traavis võib-olla hetkeks, aga üldiselt oli okei. Pärast trenni muidugi oli vasakule jalale raske toetuda, aga see pole ka ebatavaline. Siis pidin muidugi veel Classicu jalgu üles tõstma ja venitama, mis on teatavasti päris rasked, eriti kuna temal endal ei ole erilist huvi neid üleval hoida.  

Õhtul oli ka nagu ok, kuni diivanile vajusin ja sealt hakkas valutamine pihta jälle ja terve nädalavahetuse olin 94-aastane reumahaige. Kõik liigutused tuleb teha läbimõeldult, kõik asendid tuleb enne läbi mõelda, et kas pärast sealt saab normaalselt püsti  jne. 

OLEN IKKA ÜKS VINGATS.. ma tean. 

Igatahees, ma ei anna veel alla! Nädalavahetuse küll puhkasin, aga täna võtsin selle jooga ette uuesti. Seekord kõigepealt tegin Adriene video alaseljavalude jooga ja siis võtsin uuesti 7. päeva video ja tegin täpselt enda kiirusel, vahepeal oli pisut jälle kahtlane, panin pausile ja tegin väikese venituse vahele ja niimoodi terve aja oma keha kuulates ja jälgides lõpetasin selle edukalt! 

Nii et minu sõnum täna on see, et ärgem tehkem oma kehale liiga! Ükskõik, mis see ka ei oleks, mida sa saavutada tahad, siis see ei loe, kui sa ei saa 35aastasena enam üldse liigutada ja kui sa ei saa oma lapsi korralikult süles hoida tulevikus, sest selg on nii haige. 

Ja palun ärgem judgigem inimesi, kui nad ütlevad, et nad ei saa midagi teha, sest neil on valus. Ma olen kindel, et iga teine on tundnud kohtumõistmist, et omg sa jälle ei tee trenni, raudselt lihtsalt ei viitsi! 

Find what feels good!

wat r u duing man..

Vahel ma naeran inimeste kirjaoskamatuse üle, aga vahel tahaks nutta. ÜLTSE ei oskata kirjutata. See pole nali, need on päriselu näited. Ma ei räägi sellest, et kuskil kellelgi on koma puudu või mingi näpukas või lihtsalt kõnekeelne kirjutis nagu mu enda blogigi. Aga tõesti vahel on tunne, et pool Eestit pole kunagi eesti keele tunnis käinud. Mis meie keelest sedasi saab?

ma ei leidnud eestikeelseid pilte :(

 Hakkasin vaatama facebooki, et kui tihti siis näeb selliseid jaburaid asju. Sattusin gruppi Ostan ja müün.......appi.

Nt Pärnus saab ka kohe olemas kaupa katsumas/proovimas käija ! 

Siis muidugi need inglise keele professorid. "my and horse"..........

Veel kibestunud vanainimese juttu.. Sõitsin bussiga koju ja mul ei olnud võimalik mitte pealt kuulda kahe ilmselt üheksanda klassi poisi juttu. See kõlas umbes järgmiselt: "Käisin seal krdi katsetel nah, hea, et edasi ei saanud nah, muidu oleks veel õppima pidanud hakkama. Praegu hea nah, käin magan tunnis ja s*ttagi ei pea tegema. Tra nah." Siis teine selle peale: "Ongi nah, kellele seda haridust tänapäeval enam vaja on tra. Lähed mingi jorsi juurde tööle nah, päris tahangi nii krt. Ma ei taha oma aega ülikoolis raista p*tsi küll, mõttettuuuuu nah. Tänapäeval pole enam haridust vaja. LOOOVUS, ma ütlen, see on tase nah. Ma lähen krt thk-sse, õpin autoremonti tra. Mul sõber pani firma püsti nah, ise ainult joob ja magab. Firmajuht peab ju ainult pabereid korda tegema ja siis saab jooma tagasi minna nah, see on elu krt."  Teine siis sattus ka vaimustusse: "Jaaaah tra küll, mõni päev ei viitsiks üldse tööle minna p*tsi teeks triipu üldse nah.."

 See jätkus terve mu bussisõidu aja. Ma isegi ei taha kommenteerida seda, aga ma tunnen ennast nii kohutavalt vanana..

Siis ma käisin veel migratsiooniametis endale ID-kaarti tegemas. Mu eelmine sai 18. märts 2014 läbi. Ma olen aasta aega suutnud ilma ID-kaardita olla. Uskumatu ju? Neil on kindlasti mingi süsteem seal kaameras, et kõik inimesed nagu trollid jääks pildil. Why, oh why? Kardan lausa seda kaarti kätte saada. 

Trennidest nii palju, et Classicu longe ei kestnudki kaua, järelikult väänas välja. Igaks juhuks siiski esmaspäeval veel kordetasin ja ta oli supertubli! Kolmapäeval tegin sellise teistsuguse trenni talle, et natuke soojendust ja siis galopilatte. Teiste hüppetrennist oli päris pikk rida lattidega ja tõstsin takistused maha ja tegin niisama latte. Ta oli nii õnnelik. Näha kohe, et talle meeldib midagi teistmoodi teha. Väga tubli oli jällegi!

Neljapäeval oli ta pisut kange. Ei tahtnud kuidagi traavis lõdvestada, galopp oli nii suur ja laiali ja ta ei olnud nõus eriti kokku tulema. Takistused olid ka ikka maneežis ja sattusin just ühe noore hobuse trenni ajale, niiet oli pisut raske keskenduda ka, sest meie manööverdamine on natuke parem, kui pisikese beebi oma, seega pidin palju teist hobust jälgima, et mitte ette jääda. 

Reedel oli Getteri trenn. Algul passis ringi, ei tahtnud kuidagi alluda ja närvitses. Aga siis käis kuidagi mingi klõps tal peast läbi, nagu tal ikka need klõpsud käivad ühele või teisele poole, ja siis oli jälle supertubli. Mingid hetked on traav juba nii mõnus ja nagu G ütleb svingiv, nii et täisistakut on superhea teha. Muidugi see kestab umbes 10 sekundit, kuni mõni tuvi liiga kõvasti oma tiibu raputab või keegi liiga kõvasti autoga mööda sõidab ja ta ennast krampi tõmbab, aga eks need hetked aina pikenevad ja ta lõdvestab uuesti palju kiiremini, kui vanasti. 

Põhilised harjutused olid sääre eest astumised, keskmise ja  koondatud traavi üritused, kontragalopp ja keskmine galopp. 

Natuke nõme on see, et ta kohati tahab õlaga nii välja joosta ja väga raske on teha temaga ilusaid ümmargusi galopivolte ja ka traavis vahel otsustab minna vastassuunas. Ei tea, millal ta aru saab, et tal oleks palju lihtsam alati koostööd teha, harjutused lõpevad ju niimoodi kiiremini ära. Ja huvitav millal mina saan sinna maale, et suudaksin talle alati konkreetseid ja õigeid märguandeid anda, et ta ei tunneks segadust ja vajadust ära joosta.  

Pean seda endale koguaeg meelde tuletama

Day 3

Trennid on läinud täitsa normaalseks. Classic muutub aina ümmargusemaks ja mõnusamaks, vahel on isegi korraks tunne, et tahab koostööd teha ja naudib. Viimasel ajal on ehmatamised ka vähemaks jäänud, aga see võib-olla on lihtsalt mingi periood, kus ta on rahulikum. 

Tahaksin rõhutada, kui oluline on hobusele vaheldust pakkuda. Olen nii pikalt lihtsalt maneežitrenne teinud ja see mõjub nii mulle kui hobusele nüristavalt. Mingi aeg käisime maastikul, ta oli seal ka vist üsna rahul. Nii rahul, kui Classic oma loomuses olla suudab, päris lõdvaks ta ei suuda lasta. Aga erilist muutust tundsin viimases kahes trennis, kus tegime kavalettidega harjutusi. Neljap tegin üksi ja reedel koos Getteriga ja Classic oli niii rõõmus ja hoopis teistsugune, kui muidu trennis. Ma olen ilmselgelt liiga igavaid trenne teinud tema jaoks. Võtan õppust ja üritan vähemalt korra nädalas talle midagi teistsugust pakkuda, kui vähegi võimalik on. Kahjuks muidugi reedel Getteri trennis hakkas Classic järsku ja täiesti tühjast kohast lonkama. Sõitsin ringi peal traavi, pidin õlad sees ringi väiksemaks sõitma ja järsku parem esimene (sisemine tol hetkel) jalg nagu kadus alt ära ja poisike hakkas väga tugevalt lonkama. Tulin alla, kabjad olid puhtad, joostes ikka lonkas natuke. Mõtlesime, et kõnnin natuke aega seljas sammu ja vaatame edasi. Sammus oli okei, tegime mingeid harjutusi natuke aega ja siis võtsin uuesti traavi. Vasakule ei näidanud midagi, aga paremale ikka oli väga hästi tunda, mitte muidugi nii tugevalt, kui alguses, aga ikkagi väike longe oli olemas ja trenn jäi katki. Vaene pisike! Loodan, et täna on juba parem.

Selline kaunis poiss.

Väike pediküür

Kõige lahedam zooloog, Aleksei Turovski isiklikult

Aga enne seda, neljapäeval, proovisin kuidas siis minu tasakaalu ja lihastega lood on. Arvasin, et ma ei suuda näiteks ilma jalusteta üldse kergendada, sest noh, paksud ei jaksagi midagi teha. Otsustasin siis end proovile panna ja mõtlesin, et teen nii kaua kui jaksan ja siis veel mõne ringi. 8. ringi peal hakkas juba kerge igavus tekkima ja mõtlesin, et teen 10 ringi täis ja siis lõpetan ära. WHAT?! Kuidas ma mäletasin, et see nii raske on? Ma olin väga väga üllatunud, et see pole üldse keeruline. Muidugi jalalihased natuke andsid tunda, aga mitte midagi sellist, mida ma arvasin. Olin õnnelik, et sain endale tõestada, et ma pole nii hädine, kui arvasin. Hädine olen ikka, aga vähemalt liigun sinna suunas, et olla väheke tublim. 

Sellest ka minu pealkiri, võtsin endale challenge'i: 30 päeva joogat. Esiteks jooga on teada-tuntud ravitrenn seljavaludele ja teiseks mulle lihtsalt nii meeldib jooga, aga kuidagi on olnud pidevalt mingid vabandused miks mitte seda matti maha panna ja teha natuke enda kehale ja vaimule head. Niisiis võtsin selle väikse eesmärgi ja sellega aitab mind Yoga with Adriene. Ta on imeline inimene ja superlahe joogatreener, kelle videod on lihtsalt nii mõnusad ja head. Tema youtube'i kanalil ongi 30 days of yoga videod, igaks päevaks üks. Need on 15-40 minutilised videod, mis on iga päev erineva olemuse ja pikkusega. Nii mõnusad! Iga video lõpus ootan juba järgmist päeva! Tal on muidugi ka teisi videosid VÄGA palju, pikemaid ja raskemaid ja lühemaid ja kergemaid ja algajatele ja oskajatele jne jne. Ta on lahe! Soovitan soojalt!

Mina olen siis kolmanda päeva juures ja juba tunnen ennast paremini! Ausalt, just selja suhtes, ma ju niikuinii pean tegelikult võimlema ja olen selle unarusse jätnud, aga see jooga kuidagi on mõnusam. Ta ei ole selline meeletu trenn, et higistan riided märjaks ja kaotan trenniga kolm kilo, aga ikkagi treenib lihaseid tuntavalt, parandab tasakaalu ja muidugi painduvust! Kolmandal päeval JUBA saan jalad harjutustes sirgemaks ja kaugemale jms. Olen hetkel väga vaimustuses!

CUCV

Hea, et ma terve veebruarikuu ei kirjutanud midagi. Trennid olid toredad, Classic oli juba tõesti mõnus ja täisistak traavgi oli mugav. Enne võistlust jäin haigeks muidugi. Tahtsin surra. Aga käisin ikka trennis ja võistlemas. Võistlus läks väga kohutavalt. Isegi ei taha seda rohkem meenutada, aga igatahes see oli nõme. Pärast võtsin endale nädal aega pausi, sest ma olin ennast väga haigeks ratsutanud ja ma ei tahtnud kopsupõletikku saada. Käisin boksi tegemas ja niisama puhastamas Classicut. 

Mu lemmik nelik. Carl Hester ja Uthopia ning Charlotte Dujardin ja Valegro

Pärast nädalakest hakkasin vaikselt jälle ratsutama. Ta ei olnudki nii kohutav, kui võiks arvata. Eks ikka hüppas ringi ja vajus natuke liiga esiotsale, aga mitte midagi kohutavat. 

Siiamaani on selline. Aga mina ei jaksa enam tema ehmatamistega ratsutada. Kui ma teen trenni, siis ehmatab, kui ma ei tee trenni, siis ehmatab. Ma olen nõutu. Kui ta tahab, siis on ta imemõnus. Aga ma pean selleks nii kaua ja nii palju vaeva nägema, et ta saada selliseks. Kuidas saaks nii, et ta usaldaks mind natukenegi rohkem ja oleks nõus natuke sügavama kabjajälje kõrvalt mööda minema? Minul on mõistus juba ammu otsas. 

12. veebruar käisime Andraga 50 halli varjundit vaatamas esilinastusel. NII palju naisi oli seal. Film oli hästi tehtud ja kõik seal oli ilus ja vägev, aga sisu ikka polnud. Eks ma teadsin seda, sest ma ju olen esimest osa raamatutest lugenud ka, aga ikka jäi natuke lahjaks. Aga hea kerge vaatamine ikka ja õhtu ise oli väga mõnus. Pärast veel käisime sushit söömas. Nom! 

14. veebruar oli imearmas. Henry tegi mulle õhtusöögi ja nautisime lihtsat ja ilusat õhtut kodus. 

Lõpuks hakkab päike paistma ja ilmad lähevad ilusamaks ja loodetavasti ellu tuleb ka päikest juurde! :)

PS! Mul on vaja niiiii väga massaaži, niiet kui kellelgi on häid soovitusi, kes tõesti oskab seljalihastega imet teha, siis kirjutage mulle!

trennid trennid

30.01

Tänane trenn kestis 1,5 h. Ja mitte sellepärast, et C oleks halb olnud, vaid vastupidi, ta oli nii tubli, et saime palju asju harjutada ja eriti galopi kallal vaeva näha. Millegipärast ta ikka ei taha eriti hästi järgi anda, nagu kangutab ja ei ole nõus painutama. Aga ilmselt on tal lihtsalt veel natuke raske end kanda. Harjutasime ka skeemi jaoks üleminekuid galopist traavile ja uuesti galopile, aga mitte päris nagu skeemis vaid serpentiini peal, see ei olnudki niii raske, kui arvasin. Lõpus tegime veel pisikese ringi peal sammu, traavi, galoppi sedasi, et Getter oli keskel ja natuke aitas stekiga Classicul tagaotsa enda alla tuua.
Pisike Classic oli trenni lõpus läbimärg, isegi jalakesed olid märjad. Minust rääkimata, olin ka läbi, eriti kuna jalalihased on niigi kükkidest ja asjadest täitsa väsinud. Aga üleüldiselt oli mõnus trenn. Natuke isegi oli C uimane ja seetõttu soovitas Getter siiski kaera edasi anda, aga lihtsalt poole vähem, kui enne.

Sandy, Roco ja Bonna

31.01

Täna käisime Murastes. Henryl oli vaja seal kuskil tunnike olla ja meie Bonnaga suundusime randa. Leidsime isegi palli mere äärest. Totuke tahtis koguaeg vette minna, aga nii kui kõht vett sai, tuli jälle välja. Ilmselt oli vesi ikka pisut jahe.

Trenn oli super. Midagi vist juhtus Classicuga reedeses trennis. Ta andis järgi, kuulas ilusti sõna ei karanud ringi. Ta oli isegi nii tubli, et ma julgesin jalused üle kaela panna ja ilma jalusteta veidi istakut üritada parandada. Ja ta ei jooksnudki minema!

1.02

Pühapäev algab Bonna kooliga. Ta on seal ikka nii tubli! Saime edasi järgmisesse gruppi.

Mõtlesin siis, et lähen pärast kooli kohe talli, saan enne kella kolmest lastetrenni asjad ära teha ja Classicu sõita, aga unustasin, et tallis oli samal ajal sünnipäev ja maneežis oli 100 hobust + 100 last. Olgu, võib-olla natuke vähem. Aga siiski ma ei tahnud sinna sõitma minna ja siis passisin seal rõõmsalt, kuni minu trennilapsed tulid.
Üks tüdruk nõudis endale suurt hobust, ta ei olnud nõus maailma kõige armsama poni Traxikuga sõitma. Andsin siis suure hobuse. Tüdruk kõndis kaks ringi sammu, hakkas nutma ja tahtis ära minna, sest hobune on nii suur, et ta kardab. Läksidki siis isaga ära ja mulle jäi 2 last trennitada. Täitsa tublid olid.

Tükk aega võitlesin endaga, et kas minna ratsutama ka või mitte, aga lõpuks siis ikkagi läksin. Hea oli, et läksin, sest C oli järjekordselt väga tubli! KUI ta sedasi edasi käituks, siis oleks ideaalne. Aga ma arvan, et ta tegi seda meelega, et ma kurvastaks, et ma otsustasin ikkagi mitte võistlema minna see pühapäev. Järgmised kaks nädalat on ta ilmselt jälle natuke jäärapäine, et ma Kurtna võistluse ka ära jätaks ja siis kaks päeva enne võistlust on tubli poiss.
Võib-olla ma teen talle liiga selle tagarääkimisega. ˇ
___________

4 päeva trenni.. kus on muskel?

Getteri trenne on nüüd omajagu juba olnud ja ta on tõesti üks imeline treener. Kahju ainult, et mina nii saamatu ussinässakas seal seljas olen, et asjadega hakkama ei saa. Mul on tunne, et Getter varsti ütleb, et tead, äkki ratsutamine ikka ei ole sinu ala, sest ma lihtsalt olen nii hädaline. Eriti üksi sõites.

Millise positiivse noodiga nüüd see postitus küll alguse sai! 

Anyway.. Ma ei saa aru, mida ma nii valesti teen üksi sõites, sest ma lihtsalt ei saa teda mitte kuidagi selliseks nagu ma saan ta Getteriga koos. Esiteks ta vehib peaga ja passib KÕIKE, mul on täiesti võimatu olla seal seljas rahulik, sest esimese 10 minuti jooksul on vähemalt 5 olukorda olnud, kus ma peaaegu kukun alla, ehmatan ogaraks või siis lihtsalt nikastan oma selja ära, kuna ta teeb nii järske liigutusi. Üksi olen ma selleks ajaks juba närvis ja ausalt öeldes ma tiba kardan ka, kuna ta tõmbab täiesti alt ära vahepeal ja mingitel hetkedel mul puudub absoluutselt mingisugunegi kontroll.

 Getter hoiab mind rahulikuna, sõidan edasi ja edasi ja edasi ja siis ta lõpuks rahuneb natuke maha ja saab teha mingeid harjutusi ka. 

Samas galopp on jälle hullumaja, Classic lihtsalt eiii ole nõus minuga koostööd tegema. Ei keera, ei pööra, ei tule tagasi ega taha midagi teha, mida mina palun.Vaid pärast umbes kümmet ringi kihutamist on ta nõus natukene alluma, aga siis on ta juba väsinud ja pean rohkelt säärega vaeva nägema, et ta ratsmel ei puhkaks ja samas ka püsiks galopis. 

Ja siis teeme Getteriga koos galoppi, halvemal juhul ta tõmbab üksikud korrad natuke minema, aga mitte hullusti ja siis on kukupai ja saame igasuguseid harjutusi jälle teha.. MIS TOIMUB?

Lisaks on Classicul koguaeg mingid hädad. Saime uue sadula, õudsalt ilus ja hea sadul ja alles topitud ja talle sobitatud ja puha. Mõned kuud hiljem selja peal punn. Võis olla mustusepunnike ka, aga igatahes vahetasin valtrappi ja panin padja alla ning õnneks see punn hakkab vaikselt ära minema.
Siis käisime Henryga Rootsis, ma ei käinud 3 päeva tallis, tulen tagasi ja üks õlg on Classicul punne täisja karv maas. Arvasime, et silost, võtsime silo maha, arvasime, et tekist, vahetasin teki ära, nüüd määrin mingit kreemi sinna ja no ma ei tea kas paraneb või ma kujutan ette, et paraneb. Kuigi natuke nagu tundub juba parem. 

Eelneva kirjutasin enne tänast tallipäeva. 

Pidasin seda kommentaari vajalikuks, sest tänane trenn oli sutsu teine tera, kui viimased nädal aega. Nädala alguses võtsin C kaeralt maha, paar päeva möödus, midagi ei olnud veel muutunud. Eile siis läksin ka sõitma samade mõtetega, et issand kui õudne kõik on ja otsustasin, et kordetan, sest oma halva suhtumisega teen ilmselt veel rohkem kahju. Nii kui C korderingile jõudis hakkas vabatahtlikult galoppi uhama. Mõtlesin, et no las kappab siis, saabki vähe maha joosta. Kui oli oma esimesed tuurid ära teinud, siis tegin palju üleminekuid suuremal ja väiksemal ringil ja lõpuks ta juba lõdvestas väga-väga ilusasti ilma igasuguste abivahenditeta, mis oli üsna uus asi. Natuke lõpus sõitsin ka, aga siis oli ta juba natuke liiga väsinud, et midagi erilist nõuda.

Täna läksin ka maneeži juba korde käes, sest ma eeldasin, et ta on peast soe nagu iga päev, aga kuna Hannah andis algajatele trenni, kes eriti keerata ei osanud veel, siis otsustasin, et ohutum vist mitte kordetada. Minu suuureks üllatuseks oli C äärmiselt normaalne. Mõtlesin, et mis nüüd siis juhtus, aga tundub, et talle tuleb vist anda vahel vabadus end lihtsalt kas kordel või maneežis vabalt siis tühjaks joosta. Eks ta pisut ikka jauras, aga ega kõike korraga ei saagi tahta.

Armas on ta ikka..

Harjutasin A26 skeemi, mis on kõige keerulisem skeem, mida mina olen siiamaani harjutanud. Esiteks on seal palju väikseid täpseid pöördeid, mis ei tule meil välja veel eriti hästi. Galopiosa on ka täiesti nadi, sest sammust peab tõstma galopile paremast jalast. MIKS ei või olla vasakust jalast, kus meil vahel on täiesti perfektsed tõsted juba. Paremast jalast tõstab C galopile nagu kaamel. Kui keegi on näinud kuidas kaamel jookseb, siis saab aimu.  Hea on see, et kohe pärast tõstet on volt, mis annab hea võimaluse hobune natuke korda saada. Siis tuleb õudusunenägu: B-st paremale, X-s jalavahetus traavi kaudu ja E-s vasakule. Meie versioon siis sellest selline, et enamvähem E-s saan traavile ja seda vaevaliselt ja hobuse pea kuklas ja minu käsi taevas. ILUS! Mitu korda läbi nühkides, sain lõpuks sedasi, et ikkagi sain X-s traavile aga sealt edasi on ikka õudne. Ei saa mina kohe hobust nii korda, et uuesti ilus tõste teha. Ehk siis ei tea, kas sellise tempoga arenedes üldse jõuab Kurtna võistlusteks valmis.

Mõtlesin siis täna trenni lõpus, et lasen Henryl filmida ka, et hobune oli ju täitsa okei ja aeg-ajalt on hea vaadata. No ei olnud hea vaadata ikka küll. Täiesti masendav. Hobune on ilus, aga mina olen nagu makaron. Muidugi ei ole asi täiesti katastroofiline ja võib-olla mõnel lõbusamal päeval ma vaatan seda videot teise pilguga, aga no kurat, ma pidin praeguseks ajaks juba hoopis teisel tasemel enda plaanide järgi olema.

Minu päiksest pakatav blogipostitus, aga asi on nagu on! Loodan, et äkki järgmine tuleb pisut rõõmsama tooniga :)

Peaaegu oleks oma pealkirja unustanud selgitada. Ma olen juba neli päeva teinud kodus trenni, igasugused lihaseharjutused nagu kõhulihased, kükid, väljaasted, kätekõverdused, seljalihased. Aga ma ei ole ikka musklis ja piitspeenike.. Miks küll. Sucks.

Et päris kurb postitus ei oleks, siis see on mu ema tigu. Vaadake seda tigu söömas. Jälgige, mis seal suus toimub. Yuck!