CUCV

Hea, et ma terve veebruarikuu ei kirjutanud midagi. Trennid olid toredad, Classic oli juba tõesti mõnus ja täisistak traavgi oli mugav. Enne võistlust jäin haigeks muidugi. Tahtsin surra. Aga käisin ikka trennis ja võistlemas. Võistlus läks väga kohutavalt. Isegi ei taha seda rohkem meenutada, aga igatahes see oli nõme. Pärast võtsin endale nädal aega pausi, sest ma olin ennast väga haigeks ratsutanud ja ma ei tahtnud kopsupõletikku saada. Käisin boksi tegemas ja niisama puhastamas Classicut. 

Mu lemmik nelik. Carl Hester ja Uthopia ning Charlotte Dujardin ja Valegro

Pärast nädalakest hakkasin vaikselt jälle ratsutama. Ta ei olnudki nii kohutav, kui võiks arvata. Eks ikka hüppas ringi ja vajus natuke liiga esiotsale, aga mitte midagi kohutavat. 

Siiamaani on selline. Aga mina ei jaksa enam tema ehmatamistega ratsutada. Kui ma teen trenni, siis ehmatab, kui ma ei tee trenni, siis ehmatab. Ma olen nõutu. Kui ta tahab, siis on ta imemõnus. Aga ma pean selleks nii kaua ja nii palju vaeva nägema, et ta saada selliseks. Kuidas saaks nii, et ta usaldaks mind natukenegi rohkem ja oleks nõus natuke sügavama kabjajälje kõrvalt mööda minema? Minul on mõistus juba ammu otsas. 

12. veebruar käisime Andraga 50 halli varjundit vaatamas esilinastusel. NII palju naisi oli seal. Film oli hästi tehtud ja kõik seal oli ilus ja vägev, aga sisu ikka polnud. Eks ma teadsin seda, sest ma ju olen esimest osa raamatutest lugenud ka, aga ikka jäi natuke lahjaks. Aga hea kerge vaatamine ikka ja õhtu ise oli väga mõnus. Pärast veel käisime sushit söömas. Nom! 

14. veebruar oli imearmas. Henry tegi mulle õhtusöögi ja nautisime lihtsat ja ilusat õhtut kodus. 

Lõpuks hakkab päike paistma ja ilmad lähevad ilusamaks ja loodetavasti ellu tuleb ka päikest juurde! :)

PS! Mul on vaja niiiii väga massaaži, niiet kui kellelgi on häid soovitusi, kes tõesti oskab seljalihastega imet teha, siis kirjutage mulle!