Day 3

Trennid on läinud täitsa normaalseks. Classic muutub aina ümmargusemaks ja mõnusamaks, vahel on isegi korraks tunne, et tahab koostööd teha ja naudib. Viimasel ajal on ehmatamised ka vähemaks jäänud, aga see võib-olla on lihtsalt mingi periood, kus ta on rahulikum. 

Tahaksin rõhutada, kui oluline on hobusele vaheldust pakkuda. Olen nii pikalt lihtsalt maneežitrenne teinud ja see mõjub nii mulle kui hobusele nüristavalt. Mingi aeg käisime maastikul, ta oli seal ka vist üsna rahul. Nii rahul, kui Classic oma loomuses olla suudab, päris lõdvaks ta ei suuda lasta. Aga erilist muutust tundsin viimases kahes trennis, kus tegime kavalettidega harjutusi. Neljap tegin üksi ja reedel koos Getteriga ja Classic oli niii rõõmus ja hoopis teistsugune, kui muidu trennis. Ma olen ilmselgelt liiga igavaid trenne teinud tema jaoks. Võtan õppust ja üritan vähemalt korra nädalas talle midagi teistsugust pakkuda, kui vähegi võimalik on. Kahjuks muidugi reedel Getteri trennis hakkas Classic järsku ja täiesti tühjast kohast lonkama. Sõitsin ringi peal traavi, pidin õlad sees ringi väiksemaks sõitma ja järsku parem esimene (sisemine tol hetkel) jalg nagu kadus alt ära ja poisike hakkas väga tugevalt lonkama. Tulin alla, kabjad olid puhtad, joostes ikka lonkas natuke. Mõtlesime, et kõnnin natuke aega seljas sammu ja vaatame edasi. Sammus oli okei, tegime mingeid harjutusi natuke aega ja siis võtsin uuesti traavi. Vasakule ei näidanud midagi, aga paremale ikka oli väga hästi tunda, mitte muidugi nii tugevalt, kui alguses, aga ikkagi väike longe oli olemas ja trenn jäi katki. Vaene pisike! Loodan, et täna on juba parem.

Selline kaunis poiss.

Väike pediküür

Kõige lahedam zooloog, Aleksei Turovski isiklikult

Aga enne seda, neljapäeval, proovisin kuidas siis minu tasakaalu ja lihastega lood on. Arvasin, et ma ei suuda näiteks ilma jalusteta üldse kergendada, sest noh, paksud ei jaksagi midagi teha. Otsustasin siis end proovile panna ja mõtlesin, et teen nii kaua kui jaksan ja siis veel mõne ringi. 8. ringi peal hakkas juba kerge igavus tekkima ja mõtlesin, et teen 10 ringi täis ja siis lõpetan ära. WHAT?! Kuidas ma mäletasin, et see nii raske on? Ma olin väga väga üllatunud, et see pole üldse keeruline. Muidugi jalalihased natuke andsid tunda, aga mitte midagi sellist, mida ma arvasin. Olin õnnelik, et sain endale tõestada, et ma pole nii hädine, kui arvasin. Hädine olen ikka, aga vähemalt liigun sinna suunas, et olla väheke tublim. 

Sellest ka minu pealkiri, võtsin endale challenge'i: 30 päeva joogat. Esiteks jooga on teada-tuntud ravitrenn seljavaludele ja teiseks mulle lihtsalt nii meeldib jooga, aga kuidagi on olnud pidevalt mingid vabandused miks mitte seda matti maha panna ja teha natuke enda kehale ja vaimule head. Niisiis võtsin selle väikse eesmärgi ja sellega aitab mind Yoga with Adriene. Ta on imeline inimene ja superlahe joogatreener, kelle videod on lihtsalt nii mõnusad ja head. Tema youtube'i kanalil ongi 30 days of yoga videod, igaks päevaks üks. Need on 15-40 minutilised videod, mis on iga päev erineva olemuse ja pikkusega. Nii mõnusad! Iga video lõpus ootan juba järgmist päeva! Tal on muidugi ka teisi videosid VÄGA palju, pikemaid ja raskemaid ja lühemaid ja kergemaid ja algajatele ja oskajatele jne jne. Ta on lahe! Soovitan soojalt!

Mina olen siis kolmanda päeva juures ja juba tunnen ennast paremini! Ausalt, just selja suhtes, ma ju niikuinii pean tegelikult võimlema ja olen selle unarusse jätnud, aga see jooga kuidagi on mõnusam. Ta ei ole selline meeletu trenn, et higistan riided märjaks ja kaotan trenniga kolm kilo, aga ikkagi treenib lihaseid tuntavalt, parandab tasakaalu ja muidugi painduvust! Kolmandal päeval JUBA saan jalad harjutustes sirgemaks ja kaugemale jms. Olen hetkel väga vaimustuses!

CUCV

Hea, et ma terve veebruarikuu ei kirjutanud midagi. Trennid olid toredad, Classic oli juba tõesti mõnus ja täisistak traavgi oli mugav. Enne võistlust jäin haigeks muidugi. Tahtsin surra. Aga käisin ikka trennis ja võistlemas. Võistlus läks väga kohutavalt. Isegi ei taha seda rohkem meenutada, aga igatahes see oli nõme. Pärast võtsin endale nädal aega pausi, sest ma olin ennast väga haigeks ratsutanud ja ma ei tahtnud kopsupõletikku saada. Käisin boksi tegemas ja niisama puhastamas Classicut. 

Mu lemmik nelik. Carl Hester ja Uthopia ning Charlotte Dujardin ja Valegro

Pärast nädalakest hakkasin vaikselt jälle ratsutama. Ta ei olnudki nii kohutav, kui võiks arvata. Eks ikka hüppas ringi ja vajus natuke liiga esiotsale, aga mitte midagi kohutavat. 

Siiamaani on selline. Aga mina ei jaksa enam tema ehmatamistega ratsutada. Kui ma teen trenni, siis ehmatab, kui ma ei tee trenni, siis ehmatab. Ma olen nõutu. Kui ta tahab, siis on ta imemõnus. Aga ma pean selleks nii kaua ja nii palju vaeva nägema, et ta saada selliseks. Kuidas saaks nii, et ta usaldaks mind natukenegi rohkem ja oleks nõus natuke sügavama kabjajälje kõrvalt mööda minema? Minul on mõistus juba ammu otsas. 

12. veebruar käisime Andraga 50 halli varjundit vaatamas esilinastusel. NII palju naisi oli seal. Film oli hästi tehtud ja kõik seal oli ilus ja vägev, aga sisu ikka polnud. Eks ma teadsin seda, sest ma ju olen esimest osa raamatutest lugenud ka, aga ikka jäi natuke lahjaks. Aga hea kerge vaatamine ikka ja õhtu ise oli väga mõnus. Pärast veel käisime sushit söömas. Nom! 

14. veebruar oli imearmas. Henry tegi mulle õhtusöögi ja nautisime lihtsat ja ilusat õhtut kodus. 

Lõpuks hakkab päike paistma ja ilmad lähevad ilusamaks ja loodetavasti ellu tuleb ka päikest juurde! :)

PS! Mul on vaja niiiii väga massaaži, niiet kui kellelgi on häid soovitusi, kes tõesti oskab seljalihastega imet teha, siis kirjutage mulle!

trennid trennid

30.01

Tänane trenn kestis 1,5 h. Ja mitte sellepärast, et C oleks halb olnud, vaid vastupidi, ta oli nii tubli, et saime palju asju harjutada ja eriti galopi kallal vaeva näha. Millegipärast ta ikka ei taha eriti hästi järgi anda, nagu kangutab ja ei ole nõus painutama. Aga ilmselt on tal lihtsalt veel natuke raske end kanda. Harjutasime ka skeemi jaoks üleminekuid galopist traavile ja uuesti galopile, aga mitte päris nagu skeemis vaid serpentiini peal, see ei olnudki niii raske, kui arvasin. Lõpus tegime veel pisikese ringi peal sammu, traavi, galoppi sedasi, et Getter oli keskel ja natuke aitas stekiga Classicul tagaotsa enda alla tuua.
Pisike Classic oli trenni lõpus läbimärg, isegi jalakesed olid märjad. Minust rääkimata, olin ka läbi, eriti kuna jalalihased on niigi kükkidest ja asjadest täitsa väsinud. Aga üleüldiselt oli mõnus trenn. Natuke isegi oli C uimane ja seetõttu soovitas Getter siiski kaera edasi anda, aga lihtsalt poole vähem, kui enne.

Sandy, Roco ja Bonna

31.01

Täna käisime Murastes. Henryl oli vaja seal kuskil tunnike olla ja meie Bonnaga suundusime randa. Leidsime isegi palli mere äärest. Totuke tahtis koguaeg vette minna, aga nii kui kõht vett sai, tuli jälle välja. Ilmselt oli vesi ikka pisut jahe.

Trenn oli super. Midagi vist juhtus Classicuga reedeses trennis. Ta andis järgi, kuulas ilusti sõna ei karanud ringi. Ta oli isegi nii tubli, et ma julgesin jalused üle kaela panna ja ilma jalusteta veidi istakut üritada parandada. Ja ta ei jooksnudki minema!

1.02

Pühapäev algab Bonna kooliga. Ta on seal ikka nii tubli! Saime edasi järgmisesse gruppi.

Mõtlesin siis, et lähen pärast kooli kohe talli, saan enne kella kolmest lastetrenni asjad ära teha ja Classicu sõita, aga unustasin, et tallis oli samal ajal sünnipäev ja maneežis oli 100 hobust + 100 last. Olgu, võib-olla natuke vähem. Aga siiski ma ei tahnud sinna sõitma minna ja siis passisin seal rõõmsalt, kuni minu trennilapsed tulid.
Üks tüdruk nõudis endale suurt hobust, ta ei olnud nõus maailma kõige armsama poni Traxikuga sõitma. Andsin siis suure hobuse. Tüdruk kõndis kaks ringi sammu, hakkas nutma ja tahtis ära minna, sest hobune on nii suur, et ta kardab. Läksidki siis isaga ära ja mulle jäi 2 last trennitada. Täitsa tublid olid.

Tükk aega võitlesin endaga, et kas minna ratsutama ka või mitte, aga lõpuks siis ikkagi läksin. Hea oli, et läksin, sest C oli järjekordselt väga tubli! KUI ta sedasi edasi käituks, siis oleks ideaalne. Aga ma arvan, et ta tegi seda meelega, et ma kurvastaks, et ma otsustasin ikkagi mitte võistlema minna see pühapäev. Järgmised kaks nädalat on ta ilmselt jälle natuke jäärapäine, et ma Kurtna võistluse ka ära jätaks ja siis kaks päeva enne võistlust on tubli poiss.
Võib-olla ma teen talle liiga selle tagarääkimisega. ˇ
___________

4 päeva trenni.. kus on muskel?

Getteri trenne on nüüd omajagu juba olnud ja ta on tõesti üks imeline treener. Kahju ainult, et mina nii saamatu ussinässakas seal seljas olen, et asjadega hakkama ei saa. Mul on tunne, et Getter varsti ütleb, et tead, äkki ratsutamine ikka ei ole sinu ala, sest ma lihtsalt olen nii hädaline. Eriti üksi sõites.

Millise positiivse noodiga nüüd see postitus küll alguse sai! 

Anyway.. Ma ei saa aru, mida ma nii valesti teen üksi sõites, sest ma lihtsalt ei saa teda mitte kuidagi selliseks nagu ma saan ta Getteriga koos. Esiteks ta vehib peaga ja passib KÕIKE, mul on täiesti võimatu olla seal seljas rahulik, sest esimese 10 minuti jooksul on vähemalt 5 olukorda olnud, kus ma peaaegu kukun alla, ehmatan ogaraks või siis lihtsalt nikastan oma selja ära, kuna ta teeb nii järske liigutusi. Üksi olen ma selleks ajaks juba närvis ja ausalt öeldes ma tiba kardan ka, kuna ta tõmbab täiesti alt ära vahepeal ja mingitel hetkedel mul puudub absoluutselt mingisugunegi kontroll.

 Getter hoiab mind rahulikuna, sõidan edasi ja edasi ja edasi ja siis ta lõpuks rahuneb natuke maha ja saab teha mingeid harjutusi ka. 

Samas galopp on jälle hullumaja, Classic lihtsalt eiii ole nõus minuga koostööd tegema. Ei keera, ei pööra, ei tule tagasi ega taha midagi teha, mida mina palun.Vaid pärast umbes kümmet ringi kihutamist on ta nõus natukene alluma, aga siis on ta juba väsinud ja pean rohkelt säärega vaeva nägema, et ta ratsmel ei puhkaks ja samas ka püsiks galopis. 

Ja siis teeme Getteriga koos galoppi, halvemal juhul ta tõmbab üksikud korrad natuke minema, aga mitte hullusti ja siis on kukupai ja saame igasuguseid harjutusi jälle teha.. MIS TOIMUB?

Lisaks on Classicul koguaeg mingid hädad. Saime uue sadula, õudsalt ilus ja hea sadul ja alles topitud ja talle sobitatud ja puha. Mõned kuud hiljem selja peal punn. Võis olla mustusepunnike ka, aga igatahes vahetasin valtrappi ja panin padja alla ning õnneks see punn hakkab vaikselt ära minema.
Siis käisime Henryga Rootsis, ma ei käinud 3 päeva tallis, tulen tagasi ja üks õlg on Classicul punne täisja karv maas. Arvasime, et silost, võtsime silo maha, arvasime, et tekist, vahetasin teki ära, nüüd määrin mingit kreemi sinna ja no ma ei tea kas paraneb või ma kujutan ette, et paraneb. Kuigi natuke nagu tundub juba parem. 

Eelneva kirjutasin enne tänast tallipäeva. 

Pidasin seda kommentaari vajalikuks, sest tänane trenn oli sutsu teine tera, kui viimased nädal aega. Nädala alguses võtsin C kaeralt maha, paar päeva möödus, midagi ei olnud veel muutunud. Eile siis läksin ka sõitma samade mõtetega, et issand kui õudne kõik on ja otsustasin, et kordetan, sest oma halva suhtumisega teen ilmselt veel rohkem kahju. Nii kui C korderingile jõudis hakkas vabatahtlikult galoppi uhama. Mõtlesin, et no las kappab siis, saabki vähe maha joosta. Kui oli oma esimesed tuurid ära teinud, siis tegin palju üleminekuid suuremal ja väiksemal ringil ja lõpuks ta juba lõdvestas väga-väga ilusasti ilma igasuguste abivahenditeta, mis oli üsna uus asi. Natuke lõpus sõitsin ka, aga siis oli ta juba natuke liiga väsinud, et midagi erilist nõuda.

Täna läksin ka maneeži juba korde käes, sest ma eeldasin, et ta on peast soe nagu iga päev, aga kuna Hannah andis algajatele trenni, kes eriti keerata ei osanud veel, siis otsustasin, et ohutum vist mitte kordetada. Minu suuureks üllatuseks oli C äärmiselt normaalne. Mõtlesin, et mis nüüd siis juhtus, aga tundub, et talle tuleb vist anda vahel vabadus end lihtsalt kas kordel või maneežis vabalt siis tühjaks joosta. Eks ta pisut ikka jauras, aga ega kõike korraga ei saagi tahta.

Armas on ta ikka..

Harjutasin A26 skeemi, mis on kõige keerulisem skeem, mida mina olen siiamaani harjutanud. Esiteks on seal palju väikseid täpseid pöördeid, mis ei tule meil välja veel eriti hästi. Galopiosa on ka täiesti nadi, sest sammust peab tõstma galopile paremast jalast. MIKS ei või olla vasakust jalast, kus meil vahel on täiesti perfektsed tõsted juba. Paremast jalast tõstab C galopile nagu kaamel. Kui keegi on näinud kuidas kaamel jookseb, siis saab aimu.  Hea on see, et kohe pärast tõstet on volt, mis annab hea võimaluse hobune natuke korda saada. Siis tuleb õudusunenägu: B-st paremale, X-s jalavahetus traavi kaudu ja E-s vasakule. Meie versioon siis sellest selline, et enamvähem E-s saan traavile ja seda vaevaliselt ja hobuse pea kuklas ja minu käsi taevas. ILUS! Mitu korda läbi nühkides, sain lõpuks sedasi, et ikkagi sain X-s traavile aga sealt edasi on ikka õudne. Ei saa mina kohe hobust nii korda, et uuesti ilus tõste teha. Ehk siis ei tea, kas sellise tempoga arenedes üldse jõuab Kurtna võistlusteks valmis.

Mõtlesin siis täna trenni lõpus, et lasen Henryl filmida ka, et hobune oli ju täitsa okei ja aeg-ajalt on hea vaadata. No ei olnud hea vaadata ikka küll. Täiesti masendav. Hobune on ilus, aga mina olen nagu makaron. Muidugi ei ole asi täiesti katastroofiline ja võib-olla mõnel lõbusamal päeval ma vaatan seda videot teise pilguga, aga no kurat, ma pidin praeguseks ajaks juba hoopis teisel tasemel enda plaanide järgi olema.

Minu päiksest pakatav blogipostitus, aga asi on nagu on! Loodan, et äkki järgmine tuleb pisut rõõmsama tooniga :)

Peaaegu oleks oma pealkirja unustanud selgitada. Ma olen juba neli päeva teinud kodus trenni, igasugused lihaseharjutused nagu kõhulihased, kükid, väljaasted, kätekõverdused, seljalihased. Aga ma ei ole ikka musklis ja piitspeenike.. Miks küll. Sucks.

Et päris kurb postitus ei oleks, siis see on mu ema tigu. Vaadake seda tigu söömas. Jälgige, mis seal suus toimub. Yuck!

Getter Kanguri ägedad trennid!

Tänu Egle suunamisele võtsin julguse kokku ja kirjutasin Getterile. Minu õnneks on ta äärmiselt sõbralik ja vastutulelik inimene ja leppisimegi kokku, et hakkab kord nädalas mind treenimas käima :)

Eelmine reede oli esimene trenn ja Classic käitus nagu kukupai: traav oli mõnus, galopp oli mõnus ja kõik kuidagi sujus.
Istaku suhtes ma teadsin, et mul on palju areneda, aga ma polegi tähele pannud, et ma kipun oma sõrmi lahti tegema, ehk siis ei hoia kätt korralikult rusikas, vaid üritan ratsmega mängida kuidagi sõrmi liiga lahti tehes. Lisaks siis muidugi need üldteada asjad nagu selg sirgemaks ja istu sügavamalt sadulas ja ma hoian liiga kramplikult põlvega kinni, ehk siis põlv lahti ja jalg pikemaks.
Classicu kohta ütles Getter, et tal on head liikumised, mis tuleb lahtisemaks saada, ta on koostööaldis ja tahab õppida, on näha, et mõtleb kaasa. Lisaks ei saa mainimata jätta, et Getteri arvates on Classic väga ilus ja lihtsalt niii armas :))

Harjutustest tegime voldi peal traavi ja galoppi. Pidin volti aina väiksemaks saama kasutades välimist ratset ja sisemist jalga, käed koos ja sisemine ratse pehme. Algul oli raske, aga lõpuks C lõdvestas, tegi end ümaraks ja samm muutus mugavaks. Sama asi galopis.
Lisaks töötasime üleminekutega, mis on suhteliselt olematud meil, me lihtsalt kulgeme kuidagi ebamääraselt ühest allüürist teise, aga harjutame :)
Üks väga raske harjutus oli kolmeaasalise serpantiini peal galopp-traav-galopp. Sellega väga ei saanud hakkama.
Veel proovisime keskmist traavi, painutamist ja sääre eest astumist. Üldiselt oli trenn väga, väga hea ja ma jäin niii rahule!

Teises trennis Classic näitas Getterile natuke enda seda külge, millega ma pean peaaegu igapäevaselt tegelema. Vahtis kõiki nurki, tõmbas kohati alt ära ja tõmbas ennast seljast krampi. Getter hoidis mind rahulikuna ja jätkasime erinevate harjutustega, kuni lõpuks saime C enam-vähem stabiilseks ja lõpus oli traav väga väga mõnus! Harjutustest tuli juurde veel poolvoldid, mis olid raskemad, kui võiks arvata, korralikud peatused ja peatusest kohe traavile, mis oli ka üllatavalt raske, sest ma olen siiamaani peatusest traavile läinud sammu kaudu.
Nüüd on jälle nädalake harjutada järgmise trennini. See on niii hea tunne, kui sa tead, et sul on kuhugi poole püüelda. Eelmine nädal ma üritasin nii palju talli jõuda, kui võimalik ja ratsutasin iga kord, kui jõudsin. Enne, ilma otsese sihita, jätsin palju kergemalt trenni ära, sest ei viitsinud või ei tundnud ennast hästi. Aga nüüd jälle on mingi väike eesmärk, mis hoiab mind töös! :)

Pean ära mainima, et ma olen NIII ÕNNELIK, sest ma sain tallisõpradelt sünnipäeva kingituseks Skippy&Eric'u valjad! Jeeee! Need on nii ilusad ja pehmed ja mõnusad. Classicul läheb sutsu aega harjumiseks vist veel teise kapsliga, aga ikkagi jee! Ei suuda neid ära tänada, lihtsalt imeline kingitus!!

ClBo

Ma siis nüüd teen eeldatavasti sedasi, et kirjutan mõnda aega draftina ja mingi hetk postitan, et ei oleks igapäevaselt kahelõigulised postitused :)

Laupäeval käisime Paides ja külastasime ka Siniallikaid. Nii iluus!

 Pühapäeval tegin pannkoogihommiku. Sain esimese korraga taigna õigesti, nii et ei pidanud midagi lisama ja tulid ideaalsed pannakad. LÕBUS! Sõime neid mu vanaema tehtud metsmaasika moosiga. Nii nii head!

pilt googleist

Siis läksin talli, andsin trenni. Mul on alati selline tunne, et üldse ei viitsi, aga kui juba tegutsema hakkan, siis polegi hullu ja on täitsa tore, eriti kui näed mõnda väikest arenemas ja inimesed tahavad trenni tagasi tulla.

Siis läksin ise ratsutama, Classic on ikka üks jube armas loomake. Sõites ei olnud ta just parim, muidugi ta on väga tubli ja palju parem kui vanasti, aga mingitel hetkedel on ta vasakult poolt nii kange ja galopp on nii imelikult ühel päeval ülimõnus ja järgmisel päeval poleks nagu vahepealseid trenne olnudki ja kõik on alguses tagasi. Väga veider. Aga tuleb ikka edasi rühkida.

Esmaspäev ja teisipäev möödus tallivabalt. Teisipäeval käisin küüsi tegemas ja õppppisin palju, sest arvasin, et kolmap eksam. Alles õhtul avastasin, et jee neljap hoopis. 

Kolmapäeval alustasin oma päeva ikkagi kooliga. Jee.

Päeva poole läksin talli ratsutama. Kuna täna on pühapäev ja ma unustasin kohe kirja panna, siis päris ausalt ma tahaksin sellest trennist täpsemalt kirjutada. Aga tol päeval oli ta vasakult poolt nii kohutavalt kange, et ma ei tea mis häda oli. See probleem vahel ikka esineb, et vasak suupool on nagu puupakk ja ei ole võimalik lihtsalt painutada teda. Üritan alati siis rahulikult algul sammus ja hiljem traavis ühele ja teisele poole painutada, natuke nagu aitab. 

Neljapäeval oli hommikul kohe eksam, väga kardan tulemust! Siis istusin veel loengus mõnda aega ja siis nägin oma gümnaasiumiaegset rebasejumalat! Saime natuke catch up'ida, väga lahe oli!

Trenni panin selleks puhuks waterfordi suulised. Need on sellised päris head 5-osalised suulised, et kui hobune on ulakas, siis survestavad teda natuke rohkem ja Classicu puhul toimivad need üsna ilusti. Need suulised on loodud siis hobustele, kes sind jõuga sadulast välja tõmbavad ja elavad ratsme peal. Waterford suuline aitab hobust treenida end ise kandma ja vastama suulisele. 

Reedel oli Classic trennis väga mõnus. Isegi galopp oli täiesti nauditav  ja sain erinevaid harjutusi edukalt sooritada ja jäin äärmiselt rahule. Mainin siis, et vahetasin reedel suulised tagasi oma murtud nurgaga trensel suuliste vastu, mis on siis kaheosalised trenslid, millel on keskel selline murtud nurk, mis vähendab nutcrackeri toimet ja suunurgad on "tagurpidi" et kogu survet ühtlaselt ära jagada. 

Ostetud sai need suulised täiesti kogemata, aga tuli välja, et sobivad isegi üsna hästi.

Laupäeval läksin talli, tegin boksi, koristasin aeda ja siiis hakkas Egle mind ja Classicut filmima. Tahtis enda kaamerat katsetada. Väga lahe oli! Ainuke kurb asi oli see, et käisime õues platsil filmimas ja Classic polnud väga ammu platsil käinud ja ta oli päris kikivarvul, vahtis asju ja elas mul jälle ratsme peal. Aga äkki Egle suudab mingid lõigud välja lõigata, kus nägime ilusad ka välja :) Aga kogemus oli väga tore! 

                 

Järgmise korrani! :)

Sedasi magab Bonna, kui ta on tallist tulnud :)

oktoobbbbr..

Viimane postitus 24. jaanuar. Igati okei selles mõttes, et ma lubasin (isendale eelkõige), et ma hakkan vähemalt 2 korda nädalas kirjutama ja kõiki asju meeles pidama blogi kaudu. Jah, noh...

Kuna Henry mängib juba teist tundi pleissi ja ma tüdinesin Simsist ära (jah, ma mängin Simsi, täpsemalt Sims4), siis ma mõtlesin, et üritan viimast 10 kuud meenutada.

Mul oli üks draft alles, veebruarist, seal kirjutasin, kui halvasti Classicuga kõik on, sest ma ei saa millegagi hakkama. Mingi video oli eelmises postituses, kus veel Kaie trenni andis. Niisiis vahepeal hakkas meile hüppetrenni andma Monica Pärno. Ma poleks kunagi uskunud, et mina takistustest üle saan. Monica pani mind ikka päris kõrgeid hüppama, üle majade, nagu tal on kombeks öelda. Paar võistlust tuli isegi päris hästi välja. Trennis läks juba päris hästi, peaaegu sain juba hakkama hüppamisega ja tundus, et ohoh ehk saan minagi kunagi midagigi saavutatud.
Aga elul on kombeks jalaga näkku lüüa ja kui sa oled maha kukkunud, siis sind sitaga üle kallata. Ühesõnaga hakkas üks hetk selg väga valu tegema, aga noo kõigil selg valutab, ei saa midagi parata. Ikkagi kuna mingi hetk toimus järsk langus ja enam ei lasknud elada, läksin arstile, pikk jutt siil jutt, siis kiropraktik arvas, et 21-aastasel ei peaks selline selg olema ja igasugune ratsutamine teeb asja ainult hullemaks. Ma olen 100% kindel, et kõik kellele ma seda rääkisin või kes seda loevad, siis mõtlevad, et pff hea nannipunn, mul on ka selg valus, mida sa kräunud. Pean tõdema, et eks see nii välja paistabki, sest ma ju liigun ja pole häda midagi, aga kui liialdamata iga liigutus valu teeb, õhtuti kodus tahaks nutta ja hommikul laman põrandal, et päevaks jälle liikuma saada, siis paneb ikka järele mõtlema küll, et võibolla peaks arsti sõna kuulama ja tagasi tõmbama.
Kokkuvõttes otsutasin takistussõidust loobuda, sest just pärast hüppamist oli kõige hullem, trennidega üleüldse natuke tagasi tõmmata ja proovida siis lihtsalt natuke koolisõitu teha, alguses ju niikuinii tahtsin pigem hobusega tantsida. Tegelt kasutan valesid termineid, sest minu puhul ei saa olla juttu takistussõidust, kui mu kõrgeim parkuur oli 90, milles ma välja tõrkusin ja koolisõidus sõidan A skeemi ja mitte ka eriti hästi. Ühesõnaga olen ratsutamises täiesti läbikukkunud ja võin ennast veritseva südamega nimetada täisväärtuslikuks tädiratsutajaks. Yay!
See oli siis nüüd paar kuud tagasi, hiljuti sain endale isegi koolisõidu sadula, see on täitsa äge, nühin nahka ja ei arene kusagile edasi, nagu vanasti, aga vähemalt on tore sadul!
Classic on üldiselt väga tubli, armas ja nunnu. Nüüdseks isegi ta juba tervitab mind, kui talle koplisse järgi lähen, lihtsalt nii armas!

kevadel

sügisel

Kuna alustasin Classicust, siis mul ju teine imearmas loomake ka - Bonna. Bonna kõige suurem uudis, nüüdseks juba vananenud, on see, et tema sai veebruaris VIIS kutsikat! Viis maailma kõige armsamat, tublimat ja ilusamat kutsikat. Nüüdseks on nad juba ammu uutes kodudes. Armastan neid ikka ja oleks tahtnud kõik endale jätta. Üks läks talli Sille juurde elama, väike Roco, temast sai äsja eunuhh ja sai kutsikate kuulekusvõistlusel tubli neljanda koha!  Fiona läks elama Evely juurde, teda näen ka vahel, ei ole tibakestki oma armsusest kaotanud. Eleonora ehk Nora ja Shiro läksid natuke minust kaugemale, aga vähemalt Facebooki kaudu olen natuke nende tegemistega kursis :) Kahjuks väike Jack Sparrow ehk Jack (minu, kui Johnny Deppi fännile oli see nimi küll ülim uudis) elab minust täitsa nii eemal, et temast tean ainult seda, et paari kuuga oli ta oma koduga väga ilusti harjunud ja pidi olema kõige toredam koerake üldse. Oeh kuidas me neid koerakesi igatseme!
Bonnal on viimastel kuudel olnud kaks suuremat arstilkäiku, paar kuud tagasi sai ta kuidagi oma keelde bakteri, mis tekitas väga, väga, väga suure abtsessi ja ta ei saanud süüa ega juua, oli lausa tilgutite all. Õnneks saadi mäda välja ja rohud aitasid bakterid tappa, nii et seda ei ole tagasi tulnud.
Teine trauma juhtus nüüdseks 2 nädalat tagasi, kui Classic astus oma raudus tagajalaga Bonnale käpa peale. IME, et tal ükski luu ei murdunud, ju siis C ei jõudnud kogu raskusega astuda, sest Bonnake hakkas kohe hirmsasti röökima. Õnneks röntgen oli puhas ja sai valuvaigisteid ning nüüdseks on ta juba peaaegu terve, peab ainult kuu lõpuni kodus toarežiimil olema.

Meie perekonna kõige suurem uudis on muidugi see, et MA SAIN vennaLAPSE! Tegelt Andra sai mu vennaga lapse. Nimeks sai Carl Jaan, sündis 9. juuli. Ta on äärmiselt rahulik ja tubli laps, ainult natuke nutab. Neljapäeval hoidsin teda esimest korda. Väga numpsik!

Suvel toimus veel üks suursündmus. MAILIS ABIELLUS! Sain au olla tema pruutneitsi koos Cätuga. See oli lihtsalt imeline pulm! Mailis oli niii ilus, nende pulm oli nii lihtne ja niiii ilus! Fotograaf oli kõige lahedam, kõik kes vähegi tahavad geniaalset ja professionaalset fotograafi siis Valdur Rosenvald on see mees, kellega ühendust võtta!

Minu tegemistest nii palju, et tulin töölt ära! HAH! Elu parim otsus! Henry idee muidugi. Ma alustasin töötegemist 15-aastaselt ja nüüd lõpuks ometi saan käia koolis ja tallis nii, et ei pea muretsema töö pärast. Kui ideaalne see on?! Muidugi sellel on omad miinuspooled, aga mul on nüüd selline asi nagu vaba aeg, mul on kordades vähem stressi, ma saan oma mehele normaalsel ajal süüa teha, ma saan reaalselt võtta aega ja minna raamatukokku kui vaja (ma olen seda teinud juba 2 korda see õppeaasta!) ja teha kõiki muid tegemisi, mida ma muidu pidin tegema kas kooli, talli või töö arvelt.

Septembri algul toimus ka minu onutüte Getteri pulm. Ta nägi imeilus välja ja nende pulm oli samuti väga armas. Hoopis teistsugune ja traditsioonilisem Eesti pulm ning väga lahe!

Kümmet kuud on väga raske kokku võtta. Mul oli väga tore suvi, sõitsime pisut ringi, sain päevitada Saaremaal. Henry töötas Komeedis ja seal olid pikad päevad, niiet sain ka palju aega iseendale või sain lihtsalt piiramatu ajaga tallis õhtul chillida. Meil saab kohe-kohe aasta koos elatud Henryga Kristiines, see on ka päris lahe. Mõtlesin kirjutada oma tuleviku minale selle postituse ja üritan järgnevaid ikka natuke tihemini kirjutada, sest tegelikult on nii tore lugeda mõned aastad hiljem.