oktoobbbbr..

Viimane postitus 24. jaanuar. Igati okei selles mõttes, et ma lubasin (isendale eelkõige), et ma hakkan vähemalt 2 korda nädalas kirjutama ja kõiki asju meeles pidama blogi kaudu. Jah, noh...

Kuna Henry mängib juba teist tundi pleissi ja ma tüdinesin Simsist ära (jah, ma mängin Simsi, täpsemalt Sims4), siis ma mõtlesin, et üritan viimast 10 kuud meenutada.

Mul oli üks draft alles, veebruarist, seal kirjutasin, kui halvasti Classicuga kõik on, sest ma ei saa millegagi hakkama. Mingi video oli eelmises postituses, kus veel Kaie trenni andis. Niisiis vahepeal hakkas meile hüppetrenni andma Monica Pärno. Ma poleks kunagi uskunud, et mina takistustest üle saan. Monica pani mind ikka päris kõrgeid hüppama, üle majade, nagu tal on kombeks öelda. Paar võistlust tuli isegi päris hästi välja. Trennis läks juba päris hästi, peaaegu sain juba hakkama hüppamisega ja tundus, et ohoh ehk saan minagi kunagi midagigi saavutatud.
Aga elul on kombeks jalaga näkku lüüa ja kui sa oled maha kukkunud, siis sind sitaga üle kallata. Ühesõnaga hakkas üks hetk selg väga valu tegema, aga noo kõigil selg valutab, ei saa midagi parata. Ikkagi kuna mingi hetk toimus järsk langus ja enam ei lasknud elada, läksin arstile, pikk jutt siil jutt, siis kiropraktik arvas, et 21-aastasel ei peaks selline selg olema ja igasugune ratsutamine teeb asja ainult hullemaks. Ma olen 100% kindel, et kõik kellele ma seda rääkisin või kes seda loevad, siis mõtlevad, et pff hea nannipunn, mul on ka selg valus, mida sa kräunud. Pean tõdema, et eks see nii välja paistabki, sest ma ju liigun ja pole häda midagi, aga kui liialdamata iga liigutus valu teeb, õhtuti kodus tahaks nutta ja hommikul laman põrandal, et päevaks jälle liikuma saada, siis paneb ikka järele mõtlema küll, et võibolla peaks arsti sõna kuulama ja tagasi tõmbama.
Kokkuvõttes otsutasin takistussõidust loobuda, sest just pärast hüppamist oli kõige hullem, trennidega üleüldse natuke tagasi tõmmata ja proovida siis lihtsalt natuke koolisõitu teha, alguses ju niikuinii tahtsin pigem hobusega tantsida. Tegelt kasutan valesid termineid, sest minu puhul ei saa olla juttu takistussõidust, kui mu kõrgeim parkuur oli 90, milles ma välja tõrkusin ja koolisõidus sõidan A skeemi ja mitte ka eriti hästi. Ühesõnaga olen ratsutamises täiesti läbikukkunud ja võin ennast veritseva südamega nimetada täisväärtuslikuks tädiratsutajaks. Yay!
See oli siis nüüd paar kuud tagasi, hiljuti sain endale isegi koolisõidu sadula, see on täitsa äge, nühin nahka ja ei arene kusagile edasi, nagu vanasti, aga vähemalt on tore sadul!
Classic on üldiselt väga tubli, armas ja nunnu. Nüüdseks isegi ta juba tervitab mind, kui talle koplisse järgi lähen, lihtsalt nii armas!

kevadel

sügisel

Kuna alustasin Classicust, siis mul ju teine imearmas loomake ka - Bonna. Bonna kõige suurem uudis, nüüdseks juba vananenud, on see, et tema sai veebruaris VIIS kutsikat! Viis maailma kõige armsamat, tublimat ja ilusamat kutsikat. Nüüdseks on nad juba ammu uutes kodudes. Armastan neid ikka ja oleks tahtnud kõik endale jätta. Üks läks talli Sille juurde elama, väike Roco, temast sai äsja eunuhh ja sai kutsikate kuulekusvõistlusel tubli neljanda koha!  Fiona läks elama Evely juurde, teda näen ka vahel, ei ole tibakestki oma armsusest kaotanud. Eleonora ehk Nora ja Shiro läksid natuke minust kaugemale, aga vähemalt Facebooki kaudu olen natuke nende tegemistega kursis :) Kahjuks väike Jack Sparrow ehk Jack (minu, kui Johnny Deppi fännile oli see nimi küll ülim uudis) elab minust täitsa nii eemal, et temast tean ainult seda, et paari kuuga oli ta oma koduga väga ilusti harjunud ja pidi olema kõige toredam koerake üldse. Oeh kuidas me neid koerakesi igatseme!
Bonnal on viimastel kuudel olnud kaks suuremat arstilkäiku, paar kuud tagasi sai ta kuidagi oma keelde bakteri, mis tekitas väga, väga, väga suure abtsessi ja ta ei saanud süüa ega juua, oli lausa tilgutite all. Õnneks saadi mäda välja ja rohud aitasid bakterid tappa, nii et seda ei ole tagasi tulnud.
Teine trauma juhtus nüüdseks 2 nädalat tagasi, kui Classic astus oma raudus tagajalaga Bonnale käpa peale. IME, et tal ükski luu ei murdunud, ju siis C ei jõudnud kogu raskusega astuda, sest Bonnake hakkas kohe hirmsasti röökima. Õnneks röntgen oli puhas ja sai valuvaigisteid ning nüüdseks on ta juba peaaegu terve, peab ainult kuu lõpuni kodus toarežiimil olema.

Meie perekonna kõige suurem uudis on muidugi see, et MA SAIN vennaLAPSE! Tegelt Andra sai mu vennaga lapse. Nimeks sai Carl Jaan, sündis 9. juuli. Ta on äärmiselt rahulik ja tubli laps, ainult natuke nutab. Neljapäeval hoidsin teda esimest korda. Väga numpsik!

Suvel toimus veel üks suursündmus. MAILIS ABIELLUS! Sain au olla tema pruutneitsi koos Cätuga. See oli lihtsalt imeline pulm! Mailis oli niii ilus, nende pulm oli nii lihtne ja niiii ilus! Fotograaf oli kõige lahedam, kõik kes vähegi tahavad geniaalset ja professionaalset fotograafi siis Valdur Rosenvald on see mees, kellega ühendust võtta!

Minu tegemistest nii palju, et tulin töölt ära! HAH! Elu parim otsus! Henry idee muidugi. Ma alustasin töötegemist 15-aastaselt ja nüüd lõpuks ometi saan käia koolis ja tallis nii, et ei pea muretsema töö pärast. Kui ideaalne see on?! Muidugi sellel on omad miinuspooled, aga mul on nüüd selline asi nagu vaba aeg, mul on kordades vähem stressi, ma saan oma mehele normaalsel ajal süüa teha, ma saan reaalselt võtta aega ja minna raamatukokku kui vaja (ma olen seda teinud juba 2 korda see õppeaasta!) ja teha kõiki muid tegemisi, mida ma muidu pidin tegema kas kooli, talli või töö arvelt.

Septembri algul toimus ka minu onutüte Getteri pulm. Ta nägi imeilus välja ja nende pulm oli samuti väga armas. Hoopis teistsugune ja traditsioonilisem Eesti pulm ning väga lahe!

Kümmet kuud on väga raske kokku võtta. Mul oli väga tore suvi, sõitsime pisut ringi, sain päevitada Saaremaal. Henry töötas Komeedis ja seal olid pikad päevad, niiet sain ka palju aega iseendale või sain lihtsalt piiramatu ajaga tallis õhtul chillida. Meil saab kohe-kohe aasta koos elatud Henryga Kristiines, see on ka päris lahe. Mõtlesin kirjutada oma tuleviku minale selle postituse ja üritan järgnevaid ikka natuke tihemini kirjutada, sest tegelikult on nii tore lugeda mõned aastad hiljem.

2 nädalat nagu niuhti

Lumenina

Alustan siis sealt, kus pooleli jäin. Viimane trenn, millest kirjutasin oli kohutav. Sellest järgmine oli kohutav. Sellest ülejärgmine oli Jussi trenn, mis oli üsna kohutav, kuid lõpupoole juba veidi parem. Pool trenni nutsin, sest ma olen ajuvärdjas, aga all good, all good.. Külm lihtsalt paneb Classicu veidi teistmoodi käituma. 

Vahepeale jäi üks hüppetrenn. Mõtlesin, et god miks ma üldse hakkan, kui viimased ratsastustrennid on olnud ebamaiselt väärastunud. Aga oh imet, Classic oli isegi väga korralik. Natuke nagu püssirohutünn kohe-kohe plahvatamas, aga lõpuks sain ta väga ilusti kontrolli alla ja siis oli perfektne, kuna ta oli täiesti minu kontrollitav, kuid samas väga energiline ja impulss oli olemas ning 105 takistused tulid nagu lepase reega. Mu kaunid sõnaühendid vapustavad mind ennastki. 

Aga panen siia ühe video, mille üle ma ise uhke olen. Mis siis, et eelnev video on natuke kole ja sellest eelnev täiesti talumatu.. selle hea hetke tabas Signe ja seda pean ma kõigile näitama.. 

Pärast seda trenni on olnud päris okei, kuigi külmaga on nii raske sõita ja päris palju jääb üldse sõitmata, sest kraadid on liiga madalad. Aga noh, ehk ongi hea, kui Classic saab ka natuke nautida ja lebotada. Ise olen ka mõned päevad saanud lebotada koos Henryga kodus ja see on olnud jumalik!

Suurem kui tema, aga niiii lõbus!

Eelmine nädal oli veel väga põnev, sest kohtusin Henry õega, kes lendas siia Cambridge'st ning emaga, kes parvetas siia Helsinkist. Saime natuke tuttavaks, käisime söömas, käisime poodides ja chillisime niisama kodus ja pean ütlema, et väga, väga lahedad on nad! Päris kahju oli neid ära saata.

kingitus Helenilt

Emps sai oma esimesed kalad akvaariumisse

Laupäeval 18.jaanuaril oli meil aastapäev Henryga! Jeeee! Kuna me oleme tudengirotid, siis väga midagi ei teinudki, alustasime armsa hommikusöögiga, siis pidin natuke tööd tegema ja siis läksime Nõmme mäele jalutama, sest täpselt aasta tagasi käisime ka seal. Vaatasime suuri rakette ja jalutasime veelgi. Lõpuks, kui olime kõik kolm juba jäätunud ja jalutamise isu oli täis, siis läksime koju ning sealt edasi H sõbra juurde lauamänge mängima.
Monopoly võit tuli minule! Jeeee. Ma pole kunagi võitnud. Aliase võitsime ka Henryga pika puuga. Oli vist tõesti meie päev. 

Aga see pretty much võtab mu kaks nädalat kokku.. :)

Head und!

Tegin uue blogiaadressi mõttega, et " vanas nii suurte vahedega postitused, vana jutt ja uus jutt.. tobe sedasi, hea uuesti alustada ja vähemalt üle päeva kirjutama hakata".....

mina, kui mõtlesin, et nüüd võiks kirjutama hakata..

Igatahes, ma üritan end redeemida veidi ja kirjutan, kuidas mu kiire jõulukuu ja aastavahetus möödus. Kuna mul väga meeles pole tegelt, siis ma üritan piltide najal meenutada. 

Käisime Henry ja Bonnaga oma esimese ühise kuuse järel, ise tõime metsast. Leppisime kokku, et pühapäeval läheme, enne seda oli olnud porine ja must, Henry just ütles, et nii masendav on minna musta metsa jõulukuuske tooma.. pühapäeva hommikul ärgates saime rõõmustada, sest väike lumekirme oli maad kaunistamas! Yay! Ma pole väga lume fänn, aga no jõulutegevuste jaoks ikka võiks ju olla natuke lumekest. Igatahes tõime omale pisikese kuuse, mis oli täpselt nii pisike, et terve tuba oli teda täis. Aga natuke kärpimist ja temast sai meie perfektne kuuseke :)

Jõulude ajal sai palju süüa nagu ikka. Käisime Joiki naiste ja ühe mehega Leib Resto ja Aed' s (pole õrna aimugi kuidas seda käänama peaks) söömas, udupeened toidud.. head küll, aga ma olen liiga maakas, et neid uuesti tahta. 

24. olime Henryga minu nunnu vanaemakese juures, sest minu ülejäänud pere oli Saaremaal. 25. käisid meil Henry vanaema ja tädike külas, 26. olime H teiste vanavanemate juures tema perega ja 27. olime veel minu perega Sauel. Huuu, see oli väsitav! Aga tore.. väga tore. 

Vanaema, Henry, Bonna ja üleküllatud kuusk

Henry vanaisa oli meie jõuluvana :)

kinkisime emale akvaariumi

Nunnudega jõuluistumine sõpruses..

Aastavahetusel olime sõbudega meie pool, siis käisime vabakal tulekesi vaatamas ja siis tagasi sõprusele õgima. 

Nägin veidi vaeva köögis.. minu kohta päris hea!

Trennidest nii palju, et vahepeal oli Classicul kõht paistes (kellegi kabjahoobist) ja ei saanud trenni teha.

Varastas kaera..

Ja jäi vahele

 Nüüd juba kaks nädalat jälle sõidame, päris hea on. Aga see päris hea kestab senikaua kuni ma midagi uut nõudma hakkan või kui treeneri trennis pean rohkem endalt ja hobuselt nõudma, kui ise tavaliselt. Galopp on õudukas.. Jah ma poleks 6 kuud tagasi arvanud, et ma saan Classicuga nii normaalset galoppi teha ja blabla.. aga no nüüd olen ma juba ise mõistuselt edasi arenenud, aga lihtsalt ei tule see hea galopp.. kui eest on hea, siis tagajalad lapendavad, kui tagajalad töötavad, siis anna jõudu jumal, et ma jaksaks eest hoida teda... aga loodan, et ma loen seda paari kuu pärast ja siis kurdan, et no miks see passaaž ja piaffee nüüd välja ei tule..jepjep, nii on. 

Hüppetrennid on hästi läinud..Kaie paneb mind endasse uskuma, mis on äge, sest ta tõstis üks trenn takistusi nagu mööda minnes ja süsteemi keskmine lattaed oli 105... Kes mind tunnevad, siis nende nägu on praegu ilmselt selline:

 Kes niiväga ei tea minu hüppamiseajalugu, siis 105 on ikka väga kõrge minu jaoks, kes ma ristikesi kartsin hüpata ja tahtsin ainult koolisõitu teha. 

Pärast hüppetrenni poiss vässu

Siis lõikasin veel tibukese laka maha, nüüd on siilikas. Minu arvates, väga nunnu. Võiks nüüd natuke veel ühtlustuda ja kasvada, siis väga perfektne põkk mul.  

Ja Classicust veel seda, et sõber Timo käis masseerimas teda. Classicule nii meeldib.. nali... Okei natuke meeldib ka, ta lihtsalt ei saa aru, kes see mees on, kes suudab teda umbes ühe sõrmega pikali lükata. Sain teada, et sadul on veidi kitsaks jäänud, naljakas, sest ostes oli sadul sutsu lai, pidin patja kasutama, nüüd juba mõnda aega ilma padjata sõitnud ja on vaja uut raami. Õnneks saab mu sadulal hõlpsasti seda vahetada.
Veel rääkis Timo, et Classicu peps on natuke pinges, eriti vasak pool ning puusa juures ristlihased natuke kinni. Aga lõpuks oli C juba päris lõtv ja kohe oli näha et mudimine mõjus. Ka trennis on natuke tunda, et astub tagajalgadega pikemaid samme, kui muidu.

Mõnnaa

Minu uusaasta lubadus on, et ma püüan paremini blogi pidada :)

Edit 11.01 : Kuna ma kirjutasin selle postituse juba eile valmis, lihtsalt ei saand publishida, siis kirjutan tänasest trennist ka... KOHUTAV. C oli kolm päeva sõitmata ja täna oli ta lihtsalt täiesti poolearuline. Ta kartis absoluutselt kõike, tõmbas alt ära, küünaldas ja hüppas niisama edasi tagasi. Üritasin siis rahulikuks jääda, aga väga keeruline oli. Algul oli libisev ka peal, aga hiljem võtsin ära, kuna mulle tundus, et see ajab teda veel rohkem närvi. Siis sain natukene teha normaalsemat traavi, kuigi ta ei lõdvestanud üldse ja samm oli sama lühike nagu väiksel ponil. Üritasin siis leida ühe hea hetke ja lõpetasin ära. Lasin tal natuke lahtiselt maneežis joosta ja ta tuiskas seal ringi. Ilmselgelt energia ülejäägid. Loodetavasti homme parem!

Ja natuke veel ägedaid pilte, mis telefonist leidsin :)

Bonna kaisukaga :)

Minu kingitus iga päev on nendega oma elu jagada..

tegi lennukit

Siis kui noris mind, et ma Simsi mängin ja lõpuks ise 2 tundi mängis seda :d

Otse Indiast, Inese armas kingike :)

Meie baarikapp, Henry meistriteos. 

 Head uut aastat!!

Birthdaay

Eelmine pühapäev algas sellega, et öösel olin diivanile magama jäämas, kui Henry Bonnaga väljas oli. Mõtlesin, et jee tukun senikaua kuni ta tuleb. Jõudsin ikkagi magama jääda, ärkasin sünnipäevalaulu peale, lauluhääli oli kuidagi mitu ja järsku pistis mu vend Janar oma pea nurgatagant välja. Ehmatasin täitsa ära, sest ausalt öeldes ei oodanud üldse, et nad Andraga viitsivad öösel linna sõita. Anyhow, sõime küpsisetorti, mida mul juhuslikult alles oli, jõime teed ja olime niisama vahvad, kuni nad koju suundusid.

Hommikul ärkasin üles, aga ma ei tohtinud päris üles tõusta, pidin teesklema magamist. Ei pidanudki kaua lebama, kui juba mu kullakallis tuli väikse tordiga,  ägeda "21" küünlaga ja lauluga magamistuppa ning äratas mu üles. See oli jube armas. Siis liikusin teise tuppa, mulle oli võilepsid ja kohv ja kakao ja suuur kingikarp, kus sees oli küünetarvikute kohver (ma olin muide korra poes maininud, et tahaks seda ja tal oli meeles) Lihtsalt nunnu ju!

Teadsin, et mind ootab ees veel mingisugune salapärane käik kusagile kella 12st. Olin siis veendunud juba lõpuks, et lähme Titanicu näitust vaatama, sest sellest oli olnud juttu varem, et võiks minna millalgi. Algul oli nagu suund ka õige, kuid siis keerasime koplisse.. ja aina sügavamale koplisse, olime juba liinidest möödas, täiesti kuskil beeaugus, kui mu vend oma auto ära parkis. Henry tegi ühe kõne "kus oled, millal jõuad?".. see ajas mind väga segadusse. Siis nägin Henry isa mersut parklasse sisenemas, mis ajas mind veeeel rohkem segadusse. Alles siis, kui mind oli õnnitletud ja isa autost relvakotid tõi, sain ma aru, et me läheme paugutama.

Sain esimest korda elus üldse relva käes hoida. Laskmine oli hirmus ja lahe samal ajal. Niiii ulme kõva pauk käis iga lasuga, et jube.. Sain pisikesest lasta ja sain suurest poolautomaadist lasta, mida ma algul kartsin väga ja mõtlesin, et ei taha sellega proovida, kuna mõtlesin, et kui väikse tagasilöök juba nii suur on, siis sellega kukun pikali. Tuli aga välja, et suurega oli palju lihtsam sihtida ja palju lihtsam lasta. Ainult mu vasak käsi väsis umbes 4-5 lasuga nii ära, et ma ei jaksanud seda relva enam ülevalgi hoida. Väga, väga, väga äge kogemus, niiet kellel võimalus, minge kindlasti proovige ära! :)

Pärast lasketiiru läksime Saue koju õhtust sööma. Meil oli niiii palju head toitu seal, et me kõik rullisime ennast autosse pärast. Telefoni ja FB vahendusel sain palju armsaid soove ja õnnitlusi, üks tore grupp sõbusid isegi laulis mulle telefonis - te olete ägedad!
Kokkuvõttes oli mul tõesti väga lahe sünnipäev, oma armastatud inimeste seltsis seda veeta oli lihtsalt perfektne!

minu tulemus automaadiga

lihtsalt üks armas video Bonnast

Kirjutasin eelneva umbes nädal aega tagasi ja ei postitanud.. too bad. Aga igatahes olen nädala jooksul käinud ikka tööl koolis ja trennis. Kõik on päris vahva olnud. Teisipäeval tehti mulle tallis ka üllatus - nad kinkisid mulle kaitsmed! Niii äge! Ma olen väga, väga väga õnnelik nende üle.

Bonna pärast 10 h tallis olemist

Laupäeval olid kõrvaltallis võistlused ja Egle võistles Classicuga! Neil läks superhästi, puhas sõit ja ainult aja eest karistuspunktid. Aga normiaeg ei olnud kõige normaalsem niiet nad olid ikka väga tublid ja ma olin terve päev nii uhke!

tegime perepilti

Tallis on alanud ka jõuluhooaeg. See tähendab jõulumaid ja väikest Meloodiat jõuluhobuna :)